Jalgpall on kõvem kui …

FIFA.com

Jüri Pino

Mida mina ka jalgpallist tean. Vastus: ei midagi. Peaaegu.  Kui kehalise tundides jalgpalliks läks, lükati mind alati väravasse. Paksust prillidega taibust ei ole välja peal tõepoolest kasu ja ega ma solvunud ole, haigutasid seal, ootasid, millal tund lõpeb. Enamasti sattusin võitjatiimi, nii et isegi palli ei tulnud püüda. Pärast kadus jalgpall elust ja hästi oligi.

Üks kord on siiski ennast fännina tuntud. Kui sel Lilleküla staadionil ülepea esimene mäng oli ja meie omad hollandlastele kaks väravat tegid, siis röögatas isegi spordivõhik: poisid, tehke imet! Kahjuks ei läinud, savumehed ikka võitsid. Kogu kirg.

On matšil kah käidud, rohkem küll sellepärast, et sõbral olid pääsmed VIP-tsooni ja noormees tahtis näha, kuidas paremad pojad toimetavad. Normaalne rootsi laud, maitsev ja küllaldane, aga miskist orgiast küll kaugel. Mäng ise oli Eesti-Liechtenstein ja esimese meie löödud värava peale langes sõber – tema on peast täiesti jalgpall – mulle nii kirglikult kaela, et peaaegu oleks prillid läinud.

Manchesteri lennujaamas tormati kunagi meeleheitlikult jalkaträna poodi otsides ringi. Oleks noorem tütar teada saanud, et käis Manchesteris, aga Unitedi salli ei toonud, isast oleks lahti öeldud! Mida ma ka poes müüjaprouale seletasin, kui see küsis, kas olen fänn. Nimelt, targemad seletasid hiljem, et manchesterlased ise on City poolt. Mis mulle mõhkugi ei öelnud.

Tütred olid küll fännid. Tulid kord tähendusrikaste nägudega, et, issi. Aga esivanem oli telepurgikava vaadanud ja teadis, mingi mäng algab vist kell üks öösel. Mida seal vastata – ega mina hommikul kooli pea minema, ise teate, lähen toon siis pitsat-limonaadi, möh?

Tegelikult nad vist vaatasid rohkem David Beckhamit, tollal oli tema kõrgaeg. Kui Beckham Manchesteri reetis, tuli interneedusest Madridi Reali sall osta. Vist läksid tütarde eelistused hiljem lahku, üks jäi Beckhamile truuks, aga teine leidis uue iidoli, kelle nime ma ei mäleta, teadjad nimetasid meest „paks, aga väga ohtlik!”

Üks kord on veel fänni tehtud. Mitu aastat tagasi oli vist kah MM või mis. Mingi ülimalt tähtis mäng ja sõber naaber Sanja oli vaimustusega kollektiivse vaatamise organiseerinud. Kuigi teda ennast jalgpall üldse ei huvita, mitmekordse vabariigi noortemeistri asi – maadluses. Aga kui venelane sekeldada võtab, siis ikka põhjalikult. Teadagi, grill ja kõik see, millega staadioni tribüünile ei lubata. Kollektiiv iseenesest oligi ainult neli meest kokku. Kaks teist sõpra olid teadjad, ühel isegi Hollandi koondise särk puhuks seljas, teine kah savumeeste poolt.

Me siis otsustasime Sanjaga, et oleme Hispaania poolt. Väga lõbus oli, kui hollandlastele värav löödi, karjusime, et saite, narkomaanid! Santiago y cierra, Espaňa! Madalmaade provintsid tagasi! Amsterdam on hispaania linn! Teised vastu, et härjavõitlus keelata! Maha inkvisitsioon!

Meie omad ehk hispaanlased võitsid, kui ma õigesti mäletan.

Nüüd ongi õigupoolest kõik. Järjekordselt asjatundmatus esile toodud.

Millele vaatamata võtaks ette jahuda käesolevast maailmavõistlusest.

Kõvem kui olümpia

Meenutades ja natuke lörtsides auväärt Hendrik Sal-Salleri laulu, kuidas jalgpall on parem kui, võiks öelda: jalgpall on kõvem kui olümpiamängud.

On maailm jälle kord kaheks löödud. Ühel pool on head ja demokraatlikud, teisel pool kuri Venemaa oma vastikute antisõpradega. Mingid kolmandad, määratlemata orientatsiooniga riigid-maad on kah, aga need on rohkem kah.

Ometi pannakse jalgpalli suurvõistlus toime just kurjuse impeeriumis. Kuigi on sanktsioonid, sada süüdistust ja üha enam räägitakse uuest külmast sõjast. Mis siis. Tuleb püha jalgpall ja mängib ennast Venemaal igasugustele kriiskamistele vaatamata. Huligaanid sõidavad üle ilma kokku, kuigi on hoiatatud kõiksugu ohtude eest nagu kohalikud neiud ja kohalik meessugu, kelle rasket kätt isegi inglise huligaan pelgama peaks. Jalgpall on seda väärt, järelikult.

Mispidi võiks öelda, jalgpall on üle võtnud ühe moodsate olümpiamängude väidetava ülesande, eri rahvaste lähendamise ja tutvustamise. Mäng on ju vaid poolteist tundi, ülejäänud aeg tuleb kuskil ära veeta, kogu aeg juua ja kakelda ka ei jõua. Paratamatult jääb välismaalastele silma, et Venemaal ei kakerdagi tänaval ainult jääkarud, ühes käes Kalašnikov, teises tsetvertnoi häguse vedelikuga. Paratamatult jääb venelasele silma, et välismaalane ei üritagi pidevalt kaevusid mürgitada või tuumasaladusi nuhkida, täitsa normaalsed õlid. Kas see nüüd rahvaste sõpruseks kisub, mis ju ammu ära lörtsitud väljend, aga mõne ajupesu mull laseb ehk lõhki küll ja aitab üksteise mõistmisele rohujuurel kaasa.

Mis pidanuks olema olümpiamängude üks töö. Mis aga kohe ära lörtsiti, julgeb spordivõhik väita. Nimelt kui need 1896. aasta omad Ateenas peetud, arvasid kreeklased, nii võiks jäädagi. Nelja aasta pärast jälle siinsamas, jäägugi see meie tööks, olümpiamänge korraldada. Pierre de Coubertinis ärkas aga prantslane, viime ikka järgmised Pariisi, kompromissina, laseme edaspidi mööda ilma rändama. Aga Pariisi kindlasti, ikkagi maailma pealinn. Pidanuks ohtu tajuma. Võib väita, et tollal oli Prantsuse Vabariik Euroopa kõige riiakam ja kättemaksuhimulisem riik, mis kogu aeg tahtis näidata, kui kõva ollakse, eriti muidugi sakslastele. Millega rahu-üksteisemõistmine pisitasa väändus ärapanemiseks, muidu poliitikaks. Teist laulu meenutades: mul on pikem kui sul… vabandust.

Siis, 1936, tuli seltsimees Hitler, keeras olümpia päris ära, eelkõige kulukaks. Olümpiaküla, staadionid ja muud väljakud just selleks, siiamaani kestab üle eelmiste mängude varju hüppamine. Pärast on hunnik betooni, millega pole midagi peale hakata. Kaege siinsamas, Pirita TOP oli tükk aega ikka väga nukker vaatepilt ja see on veel peenraha. Kreeklaste rahalise käpulikäimise üheks põhjuseks loetakse viimaste Ateena olümpiamängude väljaehitamist. Kulukalt, korrumpeerunult ja lagunema. Luusige väheke needuses ringi, seal pildisarju küll olümpiateks ehitatust.

Loomulikult ei teadnud ma seda peast, polda spordihuviline, ükskord ilkuda tahtes tuli lugeda.

Jalgpall paneb ära

Nagu nüüd ka jalgpallist ja FIFAst. Tuleb häbitult tunnistada, jalgpall paneb jälle ära, ka lugudes. Kuidas esimesele MM-ile eurooplasi üldse kohale manguti, et ega need laevapiletid nüüd ületamatult kallid ka ole, küll me siin Uruguais kõigega appi tuleme, kui vaja peaks olema. Inglaste pepsutamine, kes vahepeal välja astusid, siis möödaminnes tagasi ujusid, nagu poleks ära olnudki. Tore draama.

Aga ei lugenud kuskilt välja väga üle võlli politiseerimist. Mäletate 1980. ja 1984. aasta olümpiate boikotte. Kus see rahvaste jne siis jäi. Kaege, ärapööranud Suurbritannias oli ju kah olnud üleskutse mitte minna kurjale Venemaale, kes mürgitab oma ärakaranud spioone gaasidega. Muuseas, igasugu analüütikud ja piilurid, mis neist Skripalitest saanud on, keegi teab või veel huvi tunneb?

Näe, ei läinud läbi. Ju löödi jalgpallihaigeid kartma. Need ju kuulsalt riiakad. Ongi vastukäiv, et vägivaldse ja purjus mainega sport suudab üle käia igasugu poliitikutest, aga ülimalt õilsaks valetatud mängud mitte. Miks – no ei olda ei tark ega spordihuviline. Oletama muidugi kibe. Ehk on asi selles, et jalgpall on lihtne. Siin on meie omad, juhhei, vastas nende, seebiks. Pärast joovad kõik koos õlut. Lihtne on niiöelda oma küla või riigi kambaga samastuda. Aga proovi olümpial, kus vist on ligi 350 ala juba. Katsu kõigile kaasa elada, selleks peab ikka täiesti lendava katusega olema. Mispärast jalgpallihaiged on pühendunumad, organiseeritumad ja nendega tülli minna mingi kahtlase teema nimel oleks poliitenesetapp. Tulebki välja, et jalgpall on kõvem kui olümpia ja võibolla juba seda asendamas tolle rahvaste jne teemal.

 

 

1 Comment
  1. MelaniT 1 nädal ago
    Reply

    Eesti keeles saab vastandust valjendada nii tahenduselt vastandlike tuvedega kui ka liidete ja muutevormidega. Nii saab antonuumide moodustamiseks kasutada prefiksit

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.