Ülisalajane 71780

Ülisalajane

Aivo Oina

Niisugust numbrit kandis 1960. aastal Eestist Ukrainasse, Dnepropetrovskisse üle viidud sõjaväeosa.

Selle tegevusalaks oli maakaarditegemine ja vanade kaartide täpsustamine. Kaardistamine oli tollal üsna töömahukas asi. Polnud ju tänapäevast satelliitsüsteemi.

Tolles sõjaväeosas oli huvitav kooslus – 1963. aasta mobilisatsioonist 20 poissi Eestist, 20 Lätist ja samapalju ka Leedust. Küllap peeti Baltikumi noori pisut targemateks?

Kõigepealt saadeti sõdurid metsa ja ehitati 30–40 meetrit kõrge puittorn. Eks selliseid peaks vanem rahvas ka meil siin mäletama. See torn pandi püsti käsitsisaetud palkidest, oli midagi tahuka-taolist, mille tipus paiknes platvorm teodoliidi jaoks. Teodoliit ise oli salastatud. Tema sees oli mingi pöörlev uudismootor, mida „vaenlane” ei tohtinud näha, millest teada. Kotist välja võtta tohtis seda vaid ohvitseri valvsa pilgu all ja just enne torni ronimist. Muidugi, torniehitajad ei käinud ise midagi mõõdistamas. Selle peal olid „üleajateenijad”. See oli huvitav kooslus nõukaajal. Soldatil sai teenistus läbi ja siis pakuti talle tulla palgasõduriks-üleajateenijaks (sverhsrotšnik). Paljud nõustusid, eriti Venemaa maapiirkondade noored, sest ega siis maal palju tööd ei olnud.

Kaarti tehti triangulatsiooni põhimõttel. Selle torni alla olid paigutatud kaks kivi (ORP), ja niimoodi moodustatud kolmnurga abil võeti koordinaadid järgmisele nähtavale tornile ja kanti kaardile.

Nii ORP koordinaadid  kui ka tornide omad olid paigutatud eraldi kaustadesse ega tohtinud niimoodi olla vaenlasele kättesaadavad. Salastamine oli nõukaajal eriline. Võib-olla mäletate, et isegi kirjutusmasinad korjati ettevõtetes-asutustes riigipühade ajaks ühte salastatud tuppa ja ruum pitseeriti. Tänapäeva mõistes laustotrus, aga nii see oli. Sõjavägi kartis kõikjal reetureid, ja kui üks lihtne soldatist kokapoiss kirjutas emale koju sellest, kuipalju kotlette lõunaks valmistas, läks ta kohtu alla. Kirjad loeti eriosakonnas läbi, ja niimoodi ei saanudki ema kodus teada, mitu soldatit selles väeosas on.

Lisaks teodoliitidega navigeerimisele oli väga tähtis roll aerofotodel. Need tehti stereofotodena (kaks kaamerat kõrvuti), ning hiljem, täpsustamiseks, projitseeriti pildid kaardile ja tehti vajalikud parandused.

Salastamisalaseks naerukohaks oli seegi, et rahvale mõeldud kaardid trükiti eriti vigastena. Näiteks Eesti kaart oli nii võlts, et Tallinna ja Tartu kaugus oli lausa 20 km valeks tehtud. Meenub üks tore nali ALMAVÜ lennundusest. Lennukaardid anti seifist välja vahetult enne lendu ja korjati ära kohe pärast maandumist. Seda jälgis hoolsalt KGB eriosakonna usaldusisik, rahvakeeli – nuhk.

Eestisse külla tulnud Soome purilendurid kasutasid avalikke NATO kaarte ja – oh ehmatust! – seal olid peal kõik täpselt koordinaatidega varustatud ENSV-s olevad sõjaväelennuväljad koos lähenemis-maandumisradadega.

Olid ajad…

8 kommentaari
  1. polnud häda miskit 4 kuud ago
    Reply

    Vene aeg oli mitte nii niru, kui täna püütakse pähe määrida. Eriti noortele.
    Sõjavägi tegi meheks, siis astusid komsomolkuseks ja hakkasid karjääri tegema.
    Partei õpetas elama ja oligi nagu lill.
    Tänaseks on paljud endised endale hea vanaduse kindlustanud ja tervis ka korras, sest partei hoolitses tasuta sanatoorse raviga.
    Mis saab edasi?
    Kas euroopa federaatsija?

  2. täitsa tore 4 kuud ago
    Reply

    See venkude aeg on põnev. Tänased lapsed seda ei mõista.
    Rääkida sellest võiks küll rohkem. Kuidas elati, töötati ja puhati Jalta suvilates.
    Kuidas kõik maailmas leiutatud asjad olid venkude omad. Vedur ja Polzunov-ei James Watt, raadio ja Popov,ei Marconi jne.
    Kuidas elas partei ladvik ja sõjaveterinaarid.

  3. Rallikaart 4 kuud ago
    Reply

    Imalik, milleks oli vaja lennukis kaarti? Kas mobla pealtei näe siis kogu Google kaarti?
    See pole kunagi salastatud. Või oli?

    • Kui 4 kuud ago

      Lembitu lendas Madisepäeva lahingusse, siis oli ta kaardi koju unustanud. Seetõttu ka peksa sai.

  4. Tundub 4 kuud ago
    Reply

    et see salajast teodoliidis oli vurr ehk peenemalt güroskoop. Kuigi sellega sai vaid suunda määrata. Kuid kindlasti määrati asukoht Päikese ja tähtede järgi, teodoliidil polnud merelist silmapiiri vaja.
    Ka oli vaja pärast need andmed kokku viia, sest mõõdud saadi nn lapiku Maa omad, maa aga oli kerakujuline. Kui 2 punkti oli olemas, tuli vahepealne kaare peal tuletada.
    Kaardid olid jamad küll. Kuid ka täna Luxexpressi buss petab samamoodi. Sõidad Tartust välja, näitab Tallinnani 165km. Samuti 20 kilti vahet sisse söödetud.

    • ää jama 4 kuud ago

      Meie kodumaa on täpne. Tema kaardid on veel täpnesemad.
      Güroteodoliit olevat jah olnud Ameerika leiutis ja siis venku kartis seda vällä näidata.
      Täna enam neid maste pole isegi setude mälestustes. Nüüd on vaid riigi häätegud ja tasuta bussisõit.

  5. N Eesti 4 kuud ago
    Reply

    Eesti kaart? Vigane. Oli vist jah.

  6. Ometi kord 4 kuud ago
    Reply

    Lõpuks tuleb ka midagi kodust ja huvitavat. Esti poiste teenimisest polegi varem kirjuatud. Hakkab see ajaleht ka paremaks minema. Ega elu pole ainult poliitika.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.