Ka täna arutleme sarnastel teemadel nagu 30 aastat tagasi

Helen Lausma-Saar, ajaloolane, Rahvarinde muuseumi juhataja

Mõned päevad tagasi tegin oma tutvusringkonnas väikese teadmiste testi. Küsisin, mis sündmus tuleb meelde seoses augustikuuga, täpsemalt 23. augustiga? Pakuti nii Eesti krooni kasutuselevõttu kui ka II maailmasõja lõppu. Pakuti iseenesestmõistetavalt 1989. aastal toimunud Balti ketti, mis ongi ju õige vastus. Küll aga ei toonud mitte keegi välja MRP sõlmimist 23. augustil 1939 – sündmust, mis kujundas meie ajaloo ümber enam kui 50 aastaks.

 30 aastat tagasi oli Rahvarinde Algatuskeskuse põhiteemaks 23. august 1939. Augustis 1988 toimusid poliitkoosolekud nime all „Stalini poliitika ja Eesti“.

Kesknädala lugejate seas on kindlasti inimesi, kes osalesid neil ajalooteadvust muutvatel koosviibimistel. Ühtedele meenutamiseks, teistele Rahvarinde korraldatud sündmusest teada saamiseks, räägin lühidalt toimunust.

Esimene poliitkoosolek toimus 21. augustil Pärnu teatrimajas, teine 22. augustil Tartus „Vanemuises“. Ajaloolis-poliitilised arutelud tipnesid 23. augustil massiüritusega Tallinna Linnahallis. Siin osales hinnanguliselt 8000 huvilist. Kohaletulnuid oli rohkem kui suur saal mahutas – inimesed seisid jäähallis, koridorides, riidehoius, fuajees jm. Mitu tuhat inimest kuulas ettekandeid õues valjuhäälditest. Kuue tunni vältel analüüsisid rahvarindelased 1930-ndate lõpu rahvusvahelist olukorda, suurriikide poliitikat ja väikeriikide selja taga aetud saladiplomaatiat.

Rahvarinde Ajutine Algatuskeskus nõudis Eesti NSV valitsuse arvamust Molotovi–Ribbentropi pakti ja selle salaprotokolli tagajärgede kohta.

Linnahallis esinesid rahvale ajakirjanik Marika Villa, Moskva uutmismeelne ajaloolane Juri Afanasjev, ajaloolased Küllo Arjakas, Aadu Must ja Edgar Savisaar, EKP Keskkomitee sekretär Mikk Titma. Edgar Savisaar kutsus rahvast enda eest seisma: “Meil tuleb teha valik, kas alluda (Moskva – Autor) keskvõimudele või saada oma maal peremeesteks?“ Juri Afanajev möönas asjaolu: „MRP pakt koos salajase lisaprotokolliga on ajalooline tõsiasi, mida Euroopas teab iga kooliõpilane.“ Aadu Must oli mures ajalooarhiivide seisukorra üle, kuna palju materjale on hävitatud. Mikk Titma käis välja kindlad programmilised sammud: „Meie liikumine peab toimuma IME realiseerimisel, selle eelduseks on migratsiooni piiramine, Eesti NSV kodakondsuse ja eesti keele kui riigikeele kehtestamine.“

Pärast kaasakiskuvaid ja mõtlemapanevaid ettekandeid kulus esinejatel poolteist tundi kuulajate küsimustele vastamiseks.

Praegu 80-ndatele tagasi vaadates võib öelda, et rahvarindelaste organiseeritud üritused olid suurepärasteks sammudeks näitamaks keskvõimule ja tervele maailmale Eesti inimeste ühtsust ning püüdu astuda raudse eesriide tagant vabasse maailma.

  1. 23. augusti Linnahalli koosolek, nagu paljud teisedki koosviibimised, puudutasid iga eesti inimest, enamgi – toimusid inimeste usaldusel. Rahva liidrite karisma ja julgus sütitas väikese Eestimaa alalhoidlikku rahvast seisma julgelt enda ja oma kodumaa eest.

Kuna me ei ela enam suletud süsteemis ja suhtleme tihedalt kogu maailmaga, on täna kogu maailma probleemid ka meie probleemid. Ka täna mõtleme ja arutleme sarnastel teemadel nagu 30 aastat tagasi. Olgu need siis näiteks kliimamuutused, rahvastikukriis või rahu ja stabiilsus. Elades vabas maailmas arutleme täna asjade üle aga hoopis teisel tasemel – mõtleme kaasa terve maailmaga. Kui aga tahame kaasa rääkida, siis esmalt peame korda seadma oma kodused asjad.

1 Kommentaar
  1. Laulan 4 kuud ago
    Reply

    ainult lõppkokkuvõtte kohta.
    1) Ilmastikku meie muuta ei suuda, seega pole ka põhjust halada. Kui maamuna sees tahab kuumus ja gaas välja tungida, siis vanad lõõrid on vaja vaid lahti puhuda ja taevas tahma täis laotada. Ning need pursked toovad kuuma ja tahma mitu korda enam kui inimkond ise kokkuvõttes suudab vastu panna. Seega on inimkonna osa tühine ning lärmata selle üle tekitab vaid imestust. Pealegi eemaldume Päikesest ja ka Maa muutub jahedamaks, me vaid ei taju seda, sest üksikud kuumuseväljundid näitavad 0,2° rohkem ja meie kukume jahuma.
    2) Pole olemas rahvastikukriisi. tegemist on tavalise loodusliku enesekorraldusega.
    3) Rahu ei tule inimkonna olemasolul mitte kunagi, seega pole vaja sellest ka unistada ega tühja möla ajada. Inimene on loomult röövloom, tema iseloomujoonteks on ahnus ja kadedus, kingituseks ka ülbus ja ükskõiksus. Isegi kui korraga oletatavad 6 miljardit kõlbmatut ära hävitada, tekib järelejäänud miljardi hulgas nagunii kihistumine ning peagi on selle seas miljon, 10 ja 100 miljonit samasugust ahnet, kadedat jmt tegelast asemel nagu praegugi. Seega käib eluvõitlus pidevalt ning mingit rahu ei tule. Kui veel mainida stabiilsusest, siis eks stabiilsus ole ka pidev üksteise hävitamine. Seega on stabiilsus üks, mis toimib ka ilma meie soovita.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.