Nädala juubilar HEINO VÄLI 90

Heino Väli oli väga huvitav loojaisiksus. Rahvas kutsus teda põliseks saarlaseks, kuna ta elas oma lühikese elu 21 viimast aastat Vilsandi saarel. Käis kalal ja vaatles merd nagu ta oma tegelaskuju – Felslandi saare hirmus mereröövel Silver Ükssilm. Heino Väli suri 1990. a.

11. augustil 1928 sündinu lapsepõlvekoduks sai Kiltsi alevik. Ta isa oli pärit Kuressaarest ja õppis 1917. aastal Petrogradis pagariselliks. Juhutöid tehes rändas ta läbi kogu Eesti. Väikesel Heinol õnnestus tööga paremini – tema oli kaks suve järjest Viru- ja Järvamaa piiril karjapoiss. 1940. aastal Heino lahkus Kiltsi algkoolist, sest pere kolis Tallinna, kus isast sai pöördelisel suvel enamlane ja töölisaktivist, väikesest Heinost aga üks Eesti esimesi pioneere. Kui sakslased isa 1941. aastal vangistasid, läks ema pojaga Piibe maanteel asuvasse Lahu külla, kus Heino lõpetas algkooli.

Kui isa ennetähtaegselt vanglast vabanes, siirdus taasühinenud pere Kuressaarde, kus Heino Välist sai gümnasist. Ema eluiga jätkus vaid mõneks kuuks. Kuressaare gümnaasium sai sõjas rängalt pihta, sellest ei jäänud midagi järele. Kuid 1946. aasta varasuvel astus Heino Väli Tallinna Kinotehnikakooli. Pärast selle lõpetamist 1948. aastal sattus ta kolmeks ja pooleks aastaks Nõukogude armeesse. Sõjaväetemaatikat kajastab tema südamlik lastejutt polgukass Kit Kurnähhist (1958).

Peale Stalini surma läks Väli koos oma igiammuse sõbra Juhan Saarega tööle ajalehe „Säde“ toimetusse. Ergutati ülevabariigilist pioneeritööd. Toimetuse töötajad astusid vabatahtlikult rühmajuhtideks, paljundati instruktorimärke ja õhutati moodustama agitbrigaade.

Nüüd sündisid Peetrikese-lood, mis omaette raamatuna ilmusid 1966. a. Pioneerisaatuseta inimest jätab see raamat ükskõikseks, kuid kõnetab väga palju neid, kes marssisid, huulil laulud “Olgu jääv meile päike!”, “Sütti, lõke!” ja “Nii kõlab meie hüüd!”. Kindlasti on oma võlu üheainsa tiku abil lõkke süütamisel, samuti punalipule saluteerimisel ja tantsudel, mille kestel Peetrike tutvus oma sõbrannaga. Olgu öeldud, et Peetrike oli mõnevõrra ootamatult poisiks kehastunud tüdruk.

Pärast „Pikri“ toimetusest lahkumist hakkas Heino Väli 1960. a vabakutseliseks kirjanikuks, kuid see amet polnud talle mokkamööda ka kirjandussõbralikul nõukaajal, sest sissetulekud polnud regulaarsed. Üksnes tänu oma ajakirjanikust ja tõlkijast abikaasa Silvi hoolitsusele sai Heino nõnda elada kolmkümmend aastat järjest. Edaspidi jäidki tema tööraamatu lahtrid tühjaks.

1968. aastal otsustas Heino Väli teha midagi suurt, et oma nime tõsiselt kirjanduslukku jäädvustada. Raadiointervjuus Toivo Tootsenile ütles ta, et meeles mõlgub lugu kahest oma tuttavast, päriselus olemas olnud koolivendadest, kes lähevad tülli uusmaasaamise juures aastal 1941. Lauri Pent on noormees, kellest saab komsorg, 1948. aastal kolhoosivolinik ja veel hiljem inimeste küüditaja. 1949. aasta märtsihommikul selgitab Pent äraviimisaktsiooni juhatanud kaptenile, et ühe inimese küüditamisel on sündinud eksitus: vagunisse on pandud kehvik, kellele nõukogude võim on andnud maa-juurdelõike. Kaebaja saab selle eest hoiatuse partei arvestuskaardile. Tagasiteel parteikomiteest laseb Pendi maha ta koolivend, metsa pugenud ja seal jõugujuhiks saanud Helmut Ass. Sellega lõpebki novell “Lauri Pent, künnimees” (1968) ja algab novell “Veri mullal” (1973; Friedebert Tuglase novelliauhind), milles metsavendade jõugu juht oma ülekäte-läinud meestega arveid klaarib.

Metsavennalugudes lähtus Väli ideoloogilisest ajaloost, eksides mitmeid kordi tegeliku ajaloo vastu. Ta kirjutas, et kulakud ei eraldanud kolhoosile normivilja ja hoidsid oma loomad mitmesugustel ettekäänetel endale. Tegelikult ei hoitud loomi mitte ekspluateerimiseks, vaid iseendil hinge sisse jätmiseks, sest normipäevatasu oli olematu ja meenutas pärisorjuse aegu.

Ent liigume kolhooside loomise eelsesse aega, mis Väli novellis ka kajastub. Kui uusmaasaaja võttis hobulaenutuspunktist hobuse (kunagi peremehele kuulunud), jäi tema töö sellega esialgu ebaefektiivseks, mistõttu ei saadud palju vilja ja kartulit, mis omakorda muutis nõrkadeks loomad nii moodustuvates ühismajandites kui ka taludes (viimased pidid pealegi taluma kõrgeid makse). Sellest nõiaringist pidigi talunikke välja päästma metsavendlus.

Väli kujutas metsavendi bandiitidena, kes tapavad naisi ja lapsi, ning tekkinud südametunnistuspiinu ravivad puskarikaanimisega. Nad surmavad ka oma haavatud kaaslasi. “Vennad” mängivad kaarte lipikute peale, millest justkui kunagi hiljem, “kui tuleb valge laev”, peavad taas saama Eesti kroonid.

Tegelikus elus ei rünnanud metsavennad ühtegi põlistalu ega üldse ühtki Eesti ajast pärit taristut. Matti võtsid nad ainult nõukogude ajal tekkinud asutustest (kus oli muidugi ka rahva vara). Episoodiliselt kimbutati uusmaasaajaid kui uue võimu tugesid. Metsavennad ei tapnud lapsi, vaid punaseid aktiviste, kes olid algul seotud kulakuteks tembeldamise ja rekvireerimistega, hiljem aga küüditamisega. Metsavennad olid Eesti sõdurid nagu neid praegugi teenib.

Neid kahte novelli, mis 1982. aastal ilmusid ühise pealkirja all “Veri mullal”, võimud tervitasid, “Lauri Pent” trükiti isegi Moskvas ära. Tulebki lisada, et kirjaniku leheküljed, mis kujutavad konekuulidest läbi tikitud Lauri Penti vaatlemas oma käsi, mis lõpuks ta vaateväljalt hajuvad, on väga mõjusad.

  1. aastal oli Heino Väli oma võimete tipul, aga juba järgmisel aastal valis ta erakuelu Vilsandil. Ta ise seletas seda Tallinna intriigidega: pealinna elu ei olevat aus ja palju paremini saavat ta läbi Saare kaluritega. Võimalik, et Välil tekkisid konfliktid Eesti patriootidega, kes talle kui ideoloogilise suunitlusega kirjamehele ütlesid: “Kuule, mees, sa kirjutad ju jama, need asjad olid hoopis teisiti.”

Allakirjutanu lapsepõlvest meenub eelkõige Heino Väli teos “Silver Ükssilm ja Admirali vanne” (1981), mis väikest inimest oma eelnenud reklaami ja ilusate piltidega vägagi lugema kehutas. Paraku jäi “Ükssilma” stiil lugeva poisi jaoks keeruliseks, tegevust toimus väga vähe ja teost ilmestasid vaid lõputud dialoogid.

Nõnda jäigi Heino Väli loominguliseks tipuks “Veri mullal”.

Aarne Ruben

2 kommentaari
  1. Vello 1 aasta ago
    Reply

    Ma ei julgeks küll kasutada resoluutses vormis väljendit “tegelikus elus” inimese poolt, kes metsavendade tegutsemise aegu ise veel sündimata oli. Samuti neid aegu oma silmaga nägemata võin küll selle aja eri-pooltel seisnud inimeste ja tihti veel ka sugulaste omavahelisi suhteid kõrvaltvaadanuna öelda, et nagu selliste asjade puhul tavaliselt ikka, tuleks tegelikku elu või siis tõde otsida kusagilt vastaspoolte väidete ja arvamuste ning tõlgenduste vahepealt ning sellest juhindudes julgen küll täie veendumusega väita, et polnud neist metsavendadest paljud sugugi puhtama hingega kui mõni paadunud küüditaja, mis omakorda lubab seada ka Heino Väli loomingu ja mõttemaailma hoopis teise ajaloolisse konteksti kui antud kirjutise autor seda paraku teeb.

  2. Mäletan 1 aasta ago
    Reply

    temalt Hundikäppa ja Kolumbuse maa Kolumbust. Et ta aga nii paha inimene oli, kuulen esmakordselt.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.