Ja pühakust saabki patune

Helen Sildna, Tallinn Music Weeki juubelifestivali tutvustusüritus. Foto: Madis Sinivee/Scanpix

Vsevolod Jürgenson, Tallinna Mustamäe linnaosakogu liige

Tänavu aprillis Kultuurikatlas peetud Tallinn Music Week’i (TMW) avaüritusel kõndis ta kui peakorraldaja president Kersti Kaljulaidi kõrval. Tema algatatud festival oli muutunud rahvusvaheliselt tunnustatud sündmuseks. Kõik Eesti meediakanalid tutvustasid teda kui ettevõtlikku ja innovatiivset sädeinimest, nüüdisaegset naist, kelle jaoks pole kättesaamatuid sihte. Siis aga kuulutati kiidetu avalikult patuoinaks, kes kiusab koostööpartnereid, jättes arved maksmata ning nautides arrogantset ja suletud äristiili.

Niisama lihtne ongi Eestis hetkega pühakust muutuda patuseks.

Must-valge meedia küüsis

See, TMW peakorraldaja Helen Sildnaga juhtunu kinnitab veelkord, et elame must-valge meedia ajastul. Telerid ja arvutiekraanid edastavad küll värvilist pilti, ent sõnumid, mis meieni jõuavad, on üldjuhul must-valged. Meie inforuumis on inimene sageli kas pühak, keda imetletakse, või põlastusväärne, keda vihata ja hukka mõista – vahepealset varianti otsekui polekski.

Vaatasin, kuidas riigitelevisiooni keskses uudistesaates teda materdati, ja mul hakkas lausa füüsiliselt halb. Tekkis mitu küsimust. Kõigepealt: kas sarjajad olid ise puhtad kui prillikivi? Me ei saanud ju teada, miks olid arved muusikutele jäänud tasumata. Ehk ei vastanud summade suurus eelnevalt kokku lepitule? Tundus, et ainus sõnum, mida edastati, oli kellegi kuulutamine kurikaelaks.

Teiseks tahaks teada: mis ajast pakub riigitelevisioon inkassoteenust? Kas selleks on kehtestatud hinnakiri või alustatakse mustamiskampaaniat lihtsalt ärategemisrõõmust? Mida arvavad niisugusest „tellimuse täitmise“ järele lõhnavast meediakambakast Rahvusringhäälingu nõukogu ja juhtkond?

Sellise juhtumi puhul teeb murelikuks võimalus, et edaspidi võib meedial hambus olla mõni teine sädeinimene. Kultuuriprojektid võivad ju sattuda raskustesse mitte kellegi tahtest, vaid lihtsalt halbade asjaolude kokkulangemisel. Miks muuta meedia avalikuks nuhtluspaigaks, kus mõistetakse ilma kohtuta süüdi ja saadetakse verbaalsele tuleriidale?

Hinnakem oma andekaid sädeinimesi, sest muidu kõlab armas loosung „Toome talendid koju!“  haleda paroodiana. Me ju ei taha elada riigis, kus sõnad lähevad lahku tegudest.

2 kommentaari
  1. tõega näkku 2 nädalat ago
    Reply

    Inimest ei saa ühte patta pista aferistidega, kes kunagi ei maksa.Arvestada tuleks inimesega, kes püüdles parimal viisil üritust korraldada ja sellega tuleks arvestada.Kas on tõesti nii et kui ei kuulu klanni, siis oled selle materdada. kui kuulud- oled hoitud.Näited eriti viimaste sündmuste taustal.

  2. Seeva 2 nädalat ago
    Reply

    pakub üle. Kui inimene on aasta võlgu ning mingit tagatist pole, siis ei jäägi muud üle kui OMA raha välja nõuda. Kui vaikselt ei saa, siis tuleb ka lärmi lüüa. Sest kardetakse oma näo pärast, äkki tulevikus enam ei saagi pumba juurde.
    Nii et Helen õppigu korralikult majandama. Kui pakub etendusi miljoni eest, siis võtku ka miljoni eest pangast võlga, et esineja talle lubatu ka KOHE kätte saab, mitte ei pea aasta jooksul käima kerjamas omaenese raha.
    Kujutan ette, kuidas Seeva ei saa palka, kas ta ka aasta ootab? Kohe teeb lärmi, annab asja kümnesse kohtusse, sest tema tahab oma vastikud eurosendid KOHE kätte saada.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.