Mart Raua aeg mahtus aastate 1903 ja 1980 vahele. Ta pani aluse kirjanikedünastiale, kuhu kuulusid poeg Eno Raud ning selle lapsed Rein, Mihkel ja Piret Raud.
Kui kolmekümnendad aastad tundsid Mart Rauda vekslivõltsijana, kes vastutuse eest Soome põgenes, siis meie põlvkond tunneb teda Lenini-kultuse ühe loojana. Nimelt ilmus Eesti suurimates lehtedes V. I. Lenini 110. sünniaastapäevaks M. Raua luuletus “Surematus”. See on värssteos, mille ridade graafiline lahendus on väga tähtis, sest siis teab luuletuse etleja õiges kohas pausi pidada: “Suur sõna / LENIN / igaveses rahus…” Luuletuse esmatrükk leidus 1943. aasta 21. jaanuaril ajalehes „Rahva Hääl“; Leo Tauts komponeeris selle enam kui pooletunniseks oratooriumiks koorile, sümfooniaorkestrile ja orelile.
Mart Raud oli põline intelligent, kes tundis end Pätsu-aegses vekslite, pankrottide, korporatsioonide ja vaikiva Riigikogu õhustikus üleliigsena. 1931. aastal mõistetigi ta vekslivõltsimise eest kolmeks aastaks vangiroodu. Kirjanikus leidus tüüpilist vasakharitlast, kes jälestas 1934. aasta riigipööret ja tervitas 1940. aasta riigipööret.
Ta oli külapoodniku poeg Viljandimaalt Aidu vallast. Sotsialistliku Internatsionaali pisik nakatas Mardi aastatel 1923–24, mil ta osales vabakuulajana Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna loengutel. Ta kuulus üliõpilaste vabameelsesse organisatsiooni „Ühendus“, kus ei tunnistatud Kaitseliitu kuulumise kohustust isegi pärast 1. detsembri 1924. a. mässu. „Ühenduses“ lõid kaasa nii mõnedki juba tuntud või hiljem tuntuks saanud vasakpoolsed nagu Karl Ast-Rumor ja Nigol Andresen. Kindlasti oli noorel vabakuulajal Tartus kontakte veel ka Sotsiaal-Filosoofilise Üliõpilaste Seltsiga, kuhu kuulusid teadusmees Anton Vahtmann-Vaarandi, aga samuti mitmed karmid tegelased nagu Olga Künnapuu, Oskar Sepre ja Arnold Veimer. Mõned sotsiaalfilosoofidest osalesid 1941. a. küüditatute nimekirjade kokkupanekul.
Olgu öeldud, et Mart Raudki astus sõja teisel nädalal, 2. juulil 1941 Tartus vabatahtlikult I hävituspataljoni. Järgmisel päeval EK(b)P Tartumaa komitee komandeeris kirjaniku agitaatorina Äksi ja Saadjärve piirkonda, et ta võiks kohalikele olukorda selgitada. Hiljem on Mart Raud neid sündmusi kirjeldanud 1942. aastal Moskvas ilmunud brošüüris “Nõukogude Eesti eest”. Ta mainis, et 29. juunil tabati “Saadjärve vallas üksikus metsatalus tugevalt relvastatud parašütistide-diversantide peiduurgas”. Kuid koguteos “Eesti rahva kannatuste aasta” nimetas sama sündmust metsavendade tapmiseks.
37-aastane Mart Raud teenis hävituspataljonlasena viis rubla päevas. Tal oli vintpüss ja alates juuli algusest pidi ta kirjutama võitlusest metsavendade vastu reportaaže ETA-le. Kirjanikul tuli alluda oma venelastest ülemustele, kes olid tulnud piirivalvest, ei osanud sõnagi eesti keelt ega tundnud Eesti olusid: major Zagarjev ja leitnant Ježov. Raua jaoülemaks määrati agronoom Peeter Ruubel ja kogu nende jagu suunati Peetri kiriku kanti, kus sakslastel ei olnud jalaväeüksusi, kuid nad tulistasid šrapnellidega. Kirjanik on kirjutanud, et kui jao sidemeees, trükitööline Bleyer surma sai, kaevusid nad vastase suurtükitule eest Peetri kalmistu haudade vahele.
Mart Raua olukirjeldus teoses “Nõukogude Eesti…” lõpeb pildikesega Tähtvere tiigi suplussillalt, millel üks noor, kaljakioskist tulnud naine end supluseks ette valmistas. Aimamata, et läheduses käib lahing, sai ta mürsukillust surmavalt haavata. Öö saabudes lahing vaibus, kuid keskhommikul avastasid mõlemad pooled üllatusega, et naine lamab ikka veel ujumissillal suures vereloigus, tõstab käed ja palub juua. Ajal, mil vaieldi, kes teda ära tooma läheb, “päästis” naine ennast ise ja kukutas end vee alla, jäädes, käed laiali, põhja pidama.
Sõjasuve arenedes evakueeriti kirjanikud, sh Mart Raud Nõukogude tagalasse. Seal teenis ta kirjastustes ja üleliidulise raadio propagandasaadetes, kõigepealt Tšeljabinskis ja Kuibõševis, hiljem aga Moskvas ja Leningradis.
Tšeljabinskis nägid Mart Raud ning tema ametikaaslane August Alle vaenlase eest taganeva Nõukogude riigi tegelikkust. Nimelt käis Alle ühes kempsus, kus ta ei suutnud olla muud moodi kui nina kinni hoides. Alle kutsus ka Raua seda peldikut vaatama. Mehed olid väga imestunud ja lõid kaht kätt kokku. Rahvasuu pajatab, et nii sündiski Raua epigramm eriti määrdunud tualettruumist: “Ma ilmas näinud mõndagi, / mis imekspanu väärib, / siis aga nägin peldikut, / mis sita ära määrib.” Mõistagi ei leia me seda värssi Raua valitud teoste ametlikest väljaannetest (1963–67).
Sõjajärgsel ajal oli Mart Raud Eesti NSV teeneline kirjanik (1946) ja seejärel ka ENSV rahvakirjanik (1972), „Loomingu“ toimetaja ja mõne kuu ka peatoimetaja (1946). Jaan Kross on oma “Vahelugemistes” (1968) Rauast kirjutanud: “Juttu ajades, suitsu puhudes, kohvi rüübates, kõndides pillub ta igal sammul värsse, välja arvatud Raudna jõe kaldal õngeridva taga, kus ta on surmtõsine ja vait kui võsajumal.” Kross lisas kolleegi iseloomustades, et nii mõnigi algaja sulesepp on tunginud läbi Tallinna kohvikute hämu Raua juurde, et temalt oma teostele heakskiitu saada. Paraku pidi ta ka häbiga taganema, sest Raud oli tema kulul mõne iroonilise värsikese sepitsenud.
Kord jalutas Raud koos pojaga Paistu surnuaial ja nägi mälestuskivi kirjaga “Kirstus on minu elu”. Ta rääkis omapärasest leiust Juhan Smuulile. Too lubas selle pildikese oma loomingus ära kasutada, kui Raud seda kolme kuu jooksul ise ei kasuta. Raud kirjutas kibekähku valmis novelli “Igaviku lävel” (Loomingu Raamatukogu, 1960).
Mart Raud oli väike käbe värsisepp, kuid tema poolt võltsitud sõprade allkirjad vekslitel ei johtunud fantaasiast, vaid hädavajadusest. Veksliga on asjad nõndasama nagu laenuga: sa pead selle teatud ajaks tagasi maksma, või muidu läheb see protesti. Sel juhul vastutab laenuvõtja oma varandusega, maksepuhkust pole. Kui aga käendajad on oma allkirjadega valmis maksmise edasilükkamist garanteerima, siis võib võlgnik veel elada ja saab oma igatsetud maksepuhkuse. Kõik ikka sellepärast, et kapitalismis on raha hulk kindel ja seda ei saa juurde.
Sellepärast oli Mart Raua sugustele inimestele hädavajaduseks haakuda sotsialistliku revolutsiooni sappa ja kehtestada end töölisklassi võimu najal. Sotsialismis jääd sa harva võlgu, isegi vekslivõltsija võib seal rahulikult elada, kui oskab vajutada õigetele nuppudele. Mart Raud kirjutas “Laulu Stalinile” ja “Suure Oktoobri”. Propagandaga ostis ta endale vabaduse ja palga, sest teadis, et kuulekad võtab Nõukogude riik oma käekõrvale. Tema ei pidanud enam oma arveid maksma, sest kindlaim investeering tulevikku on olla palgaline autor neile, kes valitsevad rahvast terase ja tina abil.
Aarne Ruben
Midagi on siin väga valesti. Kesknädal kirjutab loo Eesti rahva ühest küüditajast!
Kas olete läinud juba Ekrega ühte kampa,vä?
midagi pole valesti. Ka punaste kuriteod tuleb üles lugeda ja avalikkuse ette tuua. Muidu arvataksegi, et oli igavesti tore nõukogude inimene.
hea, et ka sellised tüübid päevavalgele tuuakse. Mäletan, et varem oli üheks nkvdistiks Uno Laht, kah luuletaja. Ja eks ole palju teisigi. Üldse pole kohanud lugusid, kus oleks välja toodud koputajad. Näiteks Kaarel Karm.
Kuid Mart Raud on hea näide ka sellest, kuidas kodune kasvatus kandub edasi lastele ja lastelastele. Pole ju saladus, et ka Rein Raud on vaimult tibla ja pooldab Eesti islaamistamist ja samasooliste imemise ja lakkumise riiklikuks elunormiks kehtestamist. Ta on vaid pikemat aega vait olnud, kipub juba ununema. Mihkel Raud on loomult küll jõhker, kuid oma vaimsuselt on ta samuti puhas tibla. Või võtame Katariina, kes on punane samuti koduse kasvatuse tulemusena, Aadu on vaeva näinud ja Katariinast sai Clara Zetkin. Vale on Katariina tiblasus panna Edgari süüks, see oli vaid juhuslik kokkulangevus, et Edgar ja Aadu koos koolis käisid ja Edgarist sai Katariina ristiisa. See oli vaid vorm, sisult punane on punaseks jäänud ja jääb elu lõpuni. Kui just midagi rasket pähe ei lange.
Kuid on karta, et Kesknädal läheks lõhki ja veebki saaks täis, kui nüüd kõiki tiblasid üksikasjalikult käsitlema hakkaks. pealegi astuks Kesknädal siis vastu ka iseenda vaimsele alusele – tiblalikkusele!
Ka ekre oma sigaduste ja rahvaste vihkamisega pole kuritegu?
Sellised tuleb paljastada.
Mitte kunagised rekvireerijad,sest nii nõudis NSVL sõbralik rahvavalitsus!
Tütar Anu Raud müüs oma isa Mart Raua poolt varastatud korteri tagasi omanikule nii nagu ka vene maffiosnik Dima varastatud auto omanikule tagasi müüs.