Elagem ilma valedeta

Mati Hint, keeleteadlane

Kõne konverentsil „Rahvarinne 30“ Eesti Rahvusraamatukogus 30. septembril 2018

Küllap on valedeta elamise soovi, lootust, nõuet, loosungit korranud miljardid inimesed miljardeid miljardeid kordi, aga kui Aleksandr Solženitsõn selle 1974. aastal Nõukogude Liidu üldises valede kaoses manifestina sõnastas, siis hakkas see muutma ühiskonda, mis tervenisti oli üles ehitatud vägivallale ja pidevale valetamisele, mida esitati Tõe Ministeeriumi ainukehtivate tõdedena. 

Iseseisva Eesti elu ei ole üles ehitatud süsteemsele valetamisele, kuid siiski on põhjust seda lihtsat maksiimi korrata ka meil siin ja praegu, sest ka praeguse Eesti elus ei puudu valed, ajaloomoonutused, seletuseta jäänud sündmused, väljapaistvate poliitpersoonide ja tulundustegelastega seotud kahtlused ja ebausutavused, majanduslike mahhinatsioonidega seotud pettused. Eriti puudutab see nn üleminekuaja ning Eesti iseseisvumise protsessi kirjeldusi.

Minu kõne eetiliseks probleemiks on kaks valikut:

1) leppida sellega, mis on jäänud-jäetud seletuseta, hämaraks, poolvalelikuks või päris valelikuks, põhimõttel, et edasine pooliti armistunud haava ravitsemine lõhestab ühiskonda veel enam ja võib heita varju meie iseseisvumisprotsessile;

2) asuda seisukohale, et mitte ükski lahenduseta või seletuseta jäänud sündmus, tegu või protsess, ajaloo moonutamine või meie ühiskonna juhtpersoonidega seotud kahtlus ei lase Eesti ühiskonnal saada paremaks ja ausamaks, et minna edasi ilma valedeta.

Ma saan siin vaid põgusalt puudutada mõnda olulist teemat.

Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvumisprotsessile antud hinnangud on ajaloo jaoks üliolulised. Eestimaa Rahvarinne seadis Balti Assambleeks nimetatud Baltimaade rahvarinnete volikogude ühisel kahepäevasel suuristungil 13.–14. mail 1989 otsesõnu välja öeldud eesmärgiks Baltimaade rahvaste enesemääramise ja oma poliitilise staatuse vaba määramise õiguse. See oli peaaegu aasta (10 kuud) enne Eesti Kodanike Komiteede Eesti Kongressi kokkutulekut märtsis 1990, kus deklareeriti Eesti riikliku iseseisvuse taastamine kui tingimusteta eesmärk. Kõige olulisem erinevus Rahvarinde ja Eesti Kongressi iseseisvumispoliitikas seisnes suhtumises riikluse järjepidevusse: Rahvarinde tolle momendi poliitikas ei rõhutatud seda, Eesti Kongressi iseseisvumispoliitikas tähtsustati seda algusest peale. Kuid seegi erinevus vähenes ajapikku – Rahvarinde iseseisvumisideoloogia lähenes Eesti Vabariigi taastamisele, nn kolmas vabariik oli ainult episood Rahvarinde iseseisvumistaktikas.

Tuleks ka tunnistada, et isegi avalikkuses mõnitatud nn kolmanda vabariigi mõte polnud päris alusetu: 1) kõigest pseudost hoolimata andis liiduvabariigi staatus Eesti NSV-le olulisel määral kaitset oma kultuuri ja eriti eesti keele säilitamisel; manipulatiivsed võrdlused oblastiga ei kannata kriitikat: ükski NSV Liidu oblast ega isegi mitte autonoomne vabariik ei saanud NSV Liidu lagunemise järel iseseisvaks, aga kõik liiduvabariigid said iseseisvuse, nii palju kui nad seda kanda suudavad;  2) ka järjepidevuse kaheldamatult õige kontseptsioon ei ole kahjuks plekkideta: seda ei kaunista omandi tagastamisega ja võõra omandi ahnitsemisega seotud väärituse, ülekohtu, ebaõigluse ja Eesti kodanike ebavõrdse kohtlemise ilmingud omandireformi käigus. Ka Eesti iseseisvuse taastamisele suunatud väliseestlaste kaheldamatult ülimat tunnust ja lugupidamist vääriv idealistlik missioon saab niisuguste ilmingute tõttu külge alatooni, mida andunud patrioodid pole ära teeninud.

Ja nüüd mõned näited, kuidas Eesti iseseisvumist käsitletakse üldiseks kasutamiseks mõeldud koguteostes või juubeliväljaannetes.

Esinduslikus koguteoses “Eesti aastaraamat” (2002–2003) kirjeldatakse eestlaste ajalugu Suurest Paugust kuni Eesti saamiseni Euroopa Liidu ja NATO kandidaatriigiks. Selle teose autorkonnas on kõige autoriteetsemaid akadeemikuid ja professoreid; raamatu eessõnad on kirjutanud tolleaegne Eesti Vabariigi peaminister Siim Kallas ja Pan-Euroopa Liidu president Otto von Habsburg. Raamatu väljaandmist on toetanud Saksamaa Liitvabariik ja Euroopa Komisjon. Raamatu IV osa kannab pealkirja “Vabadusvõitlus Eesti ja kogu Lääne tsivilisatsiooni eest” (lk 229–252). Selle neljas osa pealkirjaga “Eesti rahva ülemaailmne võitlus Lääne tsivilisatsiooni eest” (lk 244–252) kirjeldab taasiseseisvumise eelset vastupanu Nõukogude okupatsioonirežiimile ning samme, mis viisid Eesti taasiseseisvumisele. “On tähtis rõhutada, et kogu selle aja jooksul [st Nõukogude okupatsiooni ajal] ei lakanud hetkekski Eesti Vabariigi kodanike võitlus Lääne tsivilisatsiooni kaitseks. See oli pikim ja kompromissituim heitlus Lääne tsivilisatsiooni eest, mida ajalugu tunneb.” (lk 246)

Eesti vabanemisele viinud kõige tähtsamaks sammuks on selle käsitluse järgi 45 eestlase, lätlase ja leedulase allkirjadega Balti apell 23. augustil 1979. aastal (Molotovi–Ribbentropi pakti 40. aastapäeval). “Balti apellist sai alguse vabadusvõitluse uus suund Balti riikides. — Lõppkokkuvõttes viis see tee Eesti taasiseseisvuse väljakuulutamiseni.” (lk 247). Eesti vabanemise käiku kõige enam mõjutanud isikutena loetakse üles apellile alla kirjutanud eestlaste nimed: Mart Niklus, Enn Tarto, Endel Ratas ja Erik Udam. Neile lisaks mainitakse iseseisvusvõitluse ülevaates Arnold Susi nime. Nende inimeste väärikuses ei ole kahtlust, aga peale eespool nimetatute pole Eesti taasiseseisvumise eest võidelnute reas mitte ühtki nime Eestist, küll aga loetakse Eesti vabadusvõitluse kangelastena nimeliselt üles ka üle 30 väliseestlase, kes on Eesti eest võidelnud USA vägede koosseisus Koreas, Vietnamis, Lahesõjas.

Organisatsioonidega pole teisiti. Taasiseseisvumise perioodi kokkuvõte kõlab järgmiselt: “Eestis moodustati 23. augusti 1939 pakti avalikustamise Eesti grupp (MRP-AEG). See grupp organiseeris 23. augustil 1987 esimese poliitilise meeleavalduse Tallinnas Hirvepargis. Tekkis hulgaliselt rahvaliikumisi. 23. augustil 1989 moodustati inimkett Tallinnast läbi Riia Vilniusse, nõudmaks vabadust Eestile, Lätile ja Leedule. Need hästi teada sündmused andsid Eestile ja kõigile teistele Vene imperialistide poolt okupeeritud riikidele vabanemisvõimaluse. — Eestis õnnestus taastada tõeline Eesti Vabariik, s.o 24. veebruaril 1918 loodud Eesti Vabariik, tänu Eesti rahva enamuse tahtele, mida kõige sihikindlamalt teostasid Eesti Kodanike Komitee liikumine ja Eesti Kongress. 30. märtsil 1990 kuulutati välja Eesti Vabariigi taastamine ja üleminekuperiood. 30. märtsil 1991 toimus Eesti riikliku iseseisvuse taastamise referendum (poolt oli 77,8% hääletanuist). 20. augustil võeti vastu Eesti riikliku iseseisvuse ja Põhiseadusliku Assamblee moodustamise otsus. 31. augustil 1994 lahkusid viimased okupatsiooniväed Eestist.” (lk 249) Ja kõik. Kes kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise üleminekuperioodi ja korraldas iseseisvuse taastamise referendumi, seda see autoriteetsena mõeldud tekst ei ütle.

Kindlasti oli Eesti ja teiste Balti riikide taasiseseisvumises Molotovi–Ribbentropi pakti avalikkuse ette toomine ülimalt tähtis. Aga Baltimaad ei vabanenud 1979. aasta Balti apelli järel, vabanemisprotsess algas alles muutunud olukorras ligi kümme aastat hiljem, ja hoopis jõulisemate rahvaliikumiste, eeskätt Rahvarinde toel.

Ei saa ütelda, et kõnes olevas ülevaates esile toodud faktid oleksid valed, aga seosed luuakse nõukogudeaegse ajalookirjutamise võtetega: ei selgu, et iseseisvuse taastamise üleminekuperioodi otsuse “Eesti riiklikust staatusest” kuulutas välja ning iseseisvusreferendumi korraldas Ülemnõukogu, eeskätt Rahvarinde toetusel, et Balti keti organiseerisid Baltimaade rahvarinded. Sõnastus jätab mulje, et nende sammude taga olid Eesti Kodanike Komiteed ja Eesti Kongress, keda MRP-AEG kõrval ainsatena nimepidi nimetatakse. Tegelikkus oli täpselt vastupidine: Eesti Kongress oli pikka aega iseseisvusreferendumi vastu ja ei osalenud mitte kuidagi Balti keti organiseerimisel, vaid kutsus üles alternatiivse inimketi moodustamisele Setumaal. Alles Välis-Eesti prominentide massiivne protest niisuguste hoiakute vastu sundis ka Kodanike Komiteesid lõpetama referendumi vastustamise.

Tundes sügavat lugupidamist selle peatüki autori Enn Tarto kindlameelse poliitilise tegevuse vastu, tuleb see ajalooülevaade kahjuks tunnistada ebaobjektiivseks ja ülimalt tendentslikuks.

Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks välja antud ingliskeelses, välismaal levitamiseks mõeldud brošüüris “Republic of Estonia 90” (teksti autor Lauri Vahtre) on küll mainitud Rahvarinnet ja Laulvat revolutsiooni (“The 1980s”), aga riikliku iseseisvuse taastamist kajastav lehekülg (aasta 1990) esitab foto Eesti Kongressist ja ütleb, et Eesti Kongress andis volitused (authorised) taastada legaalselt eksisteeriv Eesti Vabariik ka reaalsena.

Välismaised Eesti ja Baltimaade arengute vaatlejad on teist meelt. Soome ajaloolase; Eesti olude hea tundja Heikki Rausmaa väitekiri ““Kyllä kulttuurin nimissä voi harrastella aika paljon.” Suomen ja Viron poliittiset suhteet keväästä 1988 diplomaattisuhteiden solmimiseen elokuussa 1991” (Historiallisia tutkimuksia Helsingin Yliopistosta XXX, 2013) annab mõne leheküljega (lk 23–27) Eesti üleminekuaastate poliitilisest arengust ülevaatliku ja tõele vastava pildi. Ühes lauses mainitakse ka Eesti Kongressi kui Ülemnõukoguga võistlevat radikaalsemat rahvaesindust, rohkem selles raamatus Eesti Kongress ei figureeri. Välispoliitiliselt polnud Eesti Kongressil kuigi suurt tähtsust, sest tal polnud rahvusvahelist tunnustust.

Eesti hilisajalugu on tõmmatud päevapoliitika tendentslikkuse meelevalda. Kas me tõesti peame lootma ainult välismaistele ajaloolastele, kellele ametialane objektiivsus on tähtsam kui Eestis parajasti prevaleeriv poliitiline tendents?

Eesti 100 juubeliaastaga seoses on Eesti vabanemisprotsess saanud meedias rohkesti ülekäe visatud hinnanguid, mis järgivad äsjatsiteeritud arusaama hilisajaloost. Näiteks 6. augusti (2018) Postimehes on selline tüüpiline arvamus: “Idealiseerimata 1980. aastate lõppu ja sellele järgnenud kümnendi algust, mäletan väga värvikalt toonast vaimset kõrgepinget, mille eesmärk oli (domineerivas agendas) esmalt suurem autonoomia, seejärel pärast Eesti Kongressi tulekut juba omariikluse taastamine.” (Mart Raudsaar: Kui Eesti kaotab fookuse)

Kui selliseid arvamusi võimalikult sageli paljudes kanalites poetada, siis luuakse moonutatud ajaloole nii tugev foon, et tõese ajaloo taastajad jäävad alla kasvõi juba seetõttu, et moonutatud ajaloo massiiv on kõikjal ees.

Spekulatsioonid Rahvarindest kui KGB sünnitisest on muidugi võimalikud, aga sama võimalikud on spekulatsioonid Kodanike Komiteedest kui Föderaalse Juurdlusbüroo algatusest. USA poliittehnoloogiale pole tundmatu selline efektiivne võte: selleks, et madaldada radikaalse rahvaliikumise autoriteeti, tuleb tema kõrvale luua teine, veelgi radikaalsem liikumine; nende kahe vastuolud võimaldavad manipuleerimist ja poliitiliste protsesside kontrolli all hoidmist. Me ju teame, et Baltimaade iseseisvumisvõitluse ajal oli Läänes populaarne paadikõigutamise metafoor (et Baltimaade iseseisvumistaotlused ei ohustaks Mihhail Gorbatšovi positsiooni) ning USA-ski kõlas väga mõjukaid hääli, mis soovitasid loobuda Balti riikide annekteerimise mittetunnustamisest.

Võitlused keeleseaduse ümber 1988. aastal ja 1989. aasta alguses viitavad sellisele manipuleerimisele: mõõdukate realistlike poliitiliste nõudmiste torpedeerimiseks tullakse välja näiliselt radikaalsema projektiga. Ülemnõukogu Presiidiumi autoriteetse keelekomisjoni kõrvale tekkiski näiliselt radikaalsem Väino Villiku juhitud alternatiivne keeleseaduse komisjon, kuhu oli värvatud ka tunnustatud keeleteadlasi. Paraku keskendus too komisjon peamiselt ametliku komisjoni töö halvustamisele, mitte koostööle. Üldsuse segadusse ajamisel etendasid oma osa ka mitmesugused isehakanud informatsioonibürood. Tekitati segaduste ja kahtlustamiste õhkkond, mille varjus väike osa keelekomisjoni liikmeskonnast valmistas koostöös Interrinde juhi Vladimir Jarovoiga ette keeleseaduse salavarianti, mis kavatseti esitada ametliku keelekomisjoni poolt heaks kiidetud keeleseaduse projektina ja panna see kriminaalne pettus ja rahvusliku reetmise musternäide Ülemnõukogu saadikute laudadele ametliku dokumendina. Saatus tahtis, et mina olin osaline selle pettuse paljastamisel, aga ma olin vihjeid saanud kadunud Ülo Kaevatsilt ja Raivo Palmarult, kes olid saanud jälile, et keeleseadusega toimub midagi väga räpast. Mainori n.ö vastuluurel oli peagi see keeleseaduse salavariant käes – Ülo Pärnitsal oli õnnestunud infiltreeruda ka Interrindesse. Kui paljastamine poleks õnnestunud, oleks võinud minna väga halvasti, nii et Ülemnõukogu oleks määrinud ennast keeleseadusega, mis oleks andnud vene keelele ametlikultki Eestis suuremad õigused kui eesti keelele. Too keeleseaduse salavariant on füüsiliselt olemas, Interrinde juhi Vladimir Jarovoiga koostööd teinud inimeste nimed on teada. Need nimed figureerivad ka Ülemnõukogu Presiidiumis toimunud koosoleku protokollis.

Tulen nüüd tagasi oma kõne algusse: kas tuleks valida leplik põhimõte, et unustame kõik. Või otsustada teisiti: alatus ei tohi jääda salajaseks.

Ma olen sellest keeleseadusega toimunud uskumatult küünilisest avantüürist korra Teadlaste Maja kohvikus kõnelnud ja Aili Künstler on tolle vestluse põhjal Sirbis kirjutanud (24. aprill 2009). Tagajärjeks on isiklikud konfliktid. Aga mis parata: tõde on vajalikum kui naeratades teretamine.

Eestile väga traagiliselt lõppenud Setumaa piiri küsimus oleks järgmine näide selle kohta, kuidas päevapoliitilise populaarsuse nimel jagatavad näiliselt radikaalsed nõudmised lõpevad täieliku kaotusega. Olen väga veendunud (ja mitte ainult mina), et Setumaal oleks Euroopa Nõukogu vahendamisel olnud võimalik kokku leppida kompromisspiir, mis oleks Eestile jätnud setu külad, võimalik, et ka Petseri linna ja Petseri kloostri, kui Eesti pool oleks valmis olnud loobuma Irboskast. Ent siis kinnitati seto kongressil, et meie ei tagane ühestki jalatäiest maast ka Irboska taga. Olen sellest põhjalikult kirjutanud Riigikogu Toimetistes (RiTo 12/2005 ja 26/2012). Praegu läheb Setumaal riigipiir mõnes kohas nii, et kui kana lendab taluõuest üle aia, siis on ta Venemaal.

Minu seisukoht on, et pooltõed-poolvaled peavad leidma maksimaalselt tõelähedase lahenduse. Üks kõige ohtlikum nähtus ausa ja õiglase ühiskonna ülesehitamisel on salastamine, mis praeguses Eesti Vabariigis on otse haiglane – kõige tühisemadki  õiguskaitseorganite otsused, määrused jms salastatakse ülisageli 75 aastaks. See muudab õiguskaitsesüsteemi mõnigi kord ülekohtukaitsesüsteemiks.

Seda hoiakut rõhutaksin ma kõigi hämaraks jäänud juhtumite kohta nii üleminekuaastatel ja taastatud riigi esimestel aastatel kui ka hiljem. Nende juhtumite hulgas on mõrvu, mõrvakahtlusi, hiiglaslikke finantsmahhinatsioone ja palju muud. Mina ei taha olla kasuliku unustamise apologeet. Tahan olla avalikkuse apologeet.

Viited:

Eesti aastaraamat 2002–2003. Väljaandja: mittetulundusühing Euroinformer. 478 lk.

Mati Hint, VII Riigikogu liige, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. “Reis Peterburist Petserisse.” – Riigikogu Toimetised 12 / 2005, lk 201–212 (Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee mitteliikmesriikide komitee väljasõiduistung Peterburi–Pihkva–Irboska–Venemaa-Eesti piir–Petseri, 23.–27. oktoober 1994; faksiimile Setumaad ja Eesti-Vene piiri käsitlevast EN PA resolutsiooniprojektist; 2005. a. on lisatud kirjutis “Kas setu külade kaotamine oli absoluutselt paratamatu?”

Mati Hint, VII Riigikogu liige, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. “Eesti–Vene piir, Setu küsimus ja Euroopa ajalugu Euroopa Nõukogu arutlusainetena Pariisis ja Strasbourgis 1994. ja 1995. aasta vahetusel” – Riigikogu Toimetised 26 / 2012 (toimetaja Marje Jõeste), 216–227

Aili Künstler. “Tegijad mäletavad: MATI HINT.” – SIRP eri: KEELESEADUS. 24. 04. 2009, Sirp nr 16 (3249). [Katke 14. jaanuaril 2009 Stryxi kohvikus Elsa Pajumaa juhitud Teadlaste Maja vestlusõhtu lindistusest].

Heikki Rausmaa. “Kyllä kulttuurin nimissä voi harrastella aika paljon.” Suomen ja Viron poliittiset suhteet keväästä 1988 diplomaattisuhteiden solmimiseen elokuussa 1991. Historiallisia tukimuksia Helsingin yliopistosta XXX. Tallinna 2013. 255 lk.

Republic of Estonia 90. Text: Lauri Vahtre. Estonian Institute 2008.

 

 

10 kommentaari
  1. uskmatu 2 nädalat ago
    Reply

    Hr. Hint on tark mees ja teab,et kogu maailma tuhandete aastate ajalugu koosnebki suurtest ja väga suurtest valedest !
    Meie väike rahvas ei suuda isegi 30 aasta tagusid sündmusi kajastada ilma valetamise,vassimise ja võltsimiseta.Meie suurtele nn.isamaalastele on täiesti vastuvõtmata see tõde,et nende panus ei olnud meie vabaduse saavutamisel mitte eriti suur.
    Tänapäeva noori püüame kasvatada valede vaimus ja juba on kuulda siit sealt möödaniku kohta lausrumalaid väiteid,et mitte öelda lauslollusi !

  2. maali maalt 2 nädalat ago
    Reply

    NSVLiidu lagunemine ei olnud Kremlis sugugi ette nähtud. Uutmise st. reformide mõte tuli tõepoolest KGB poolt s.t. Andropovi poolt. Andropov sai aru, et nn ,,sõprade,, toitmisega NSVLiit kaotab oma võimsuse. KGB-sse võeti ainult kõrgema IQ-ga inimesi ja sealt tulidki need Liidu reformimise mõtted 80-ndate alguses juba peale Brežnevi surma. Gorbatšov ainult jätkas neid mõtteid. Gorba nõunikuks oli juba paarkümmend aastat USA-s elanud Jakovlev, kes hiljem aitas kõvasti RR ja Savisaart iseseisvumisel. Tänu meie nn suveräänsuse ettekandele Rüütli poolt Moskvas nakatati selle mõttega ka teisi liiduvabariike. Siiamaani peetakse eestlasi just süüdlasteks Liidu lagunemises, mida Gorbatšov ette ei mõelnudki. Lugege L.Valti ja E.Savisaare poolt kirjutatud raamatuid ja seal oli juba see mõte idanema hakanud. RR ja Savisaar soovisid verd valamata Eesti iseseisvumist. Erinevalt oli EKomitee kohe alguses verevalamise poolt. EK I Kongressi ajal Estonias kutsuti üles, et tuleks USA väed sisse tuua, kuigi meil olid veel Vene väed sees. Kelam ju ähvardas Rüütlit, et kui ta vabatahtlikult Presidendi (Presiidiumi Esimehe) kohalt tagasi ei astu, siis läheb verevalamiseks. Tal oli ju Presidendi ameti mees omast käest kohe võtta, reidil seisis Estoniaga Rootsist saabunud paguluses tegutseva mehega pardal. Juba sellest paistis, et Ekomitees eriti kõrge IQ-ga inimesi polnud. Need mehed tahtsid ainult verd näha s.t. eestlaste verd.

  3. Mida 2 nädalat ago
    Reply

    siis Mati ütles ja kuidas mõnda ütlusesse suhtuda? Kuna Mati paljuski viitab ilmunud teostele, siis ei hakka ma siin Matit neist eristama, sest tõenäoliselt pooldab Mati neid suhtumisi tänagi.
    .
    1) RR ja EK vastuoludest vaid niipalju, et EK äratas sihikindlamaid ja teokamaid iseseisvumismeelseid, RR panus oli sellele teele suunata ka tiblastunud eestlased, kes ise poleks midagi julenud teha, kuid teiste kilbi varjus toetasid seda liikumist halli massina. Et tiblasid oli (ja on vist ka praegu?) meie seas rohkem, siis just tänu RR-ile paistsid meie ettevõtmised ja väljaastumised rohkem väljapoole. Läks ju meie tiblalik massimeedia üle just RR kiiluvette, et uues ühiskonnas haarata liidrikoht, see tähendas aga raha. Loomulikult oli siis vaja ka mustata vastaseid ehk rahvuslasi, kannused tuli välja teenida. Sama kisma käib ju praegugi nagu kehtib ka tsensuur ja mustad nimekirjad.

    2) Nn sõda iseseisvumise väljakuulutamisvormi üle oli ja on siiani ületähtsustatud. Pean silmas selle tähtsustamist. Kuid olemuselt käis kisma ENSV ümberkujundamise üle (loodetavasti ieseisvaks) vabariigiks ja selgelt 1940.a katkestatud iseseisvuse jätkamise vahel. RR pooldas ENSV jätkamist, EK iseseisvuse de facto jätkamist, de iure ju see ei katkenudki.
    Nagu Matigi tõdeb, läks RR välja sahkerdamisele (mida võib, mida mitte), EK järgis põhimõttekindlalt üht nõuet. Nüüd on aga hea viimast tümitada.

    3) Matil esineb mitu korda ka mõiste “vabadusvõitlus”, millega ma ei saa kuidagi nõustuda. Võitlus tähendab ikkagi SÕDA ja LAHINGUID, meil peituti pigem keldritesse, koputati ja aeti “süü” teise kaela. Minu teada MITTE ÜKSKI meie “vabadusvõitleja” (Tarto, Niklus, Parek, Niitso, Udam, Savisaar, Lauristin, …) ei saatnud teise ilma ühtki siinvõimutsenud okupanti, ei KGB ega sõjaväeohvitseri ega kommunisti. Isegi kõik õigused jäeti neile alles. Mis võitlusest me saame rääkida, ainult oleme sõnale andnud põhimõtteliselt erineva tähenduse, keelt peaks Mati ikkagi tundma. Et võidi olla nõukogude võimu vastu, jahh. Kuid ei mingit võitlust.

    4) Tean minagi neid avalikke kirju, appikutseid ja proteste, kuid kõik need olid kirjalikud, mingit vastutegevust nad kaasa ei toonud. Kui miski ilmus aga 1980ndate lõpul, siis oli juba õhkkond teine, ehk polnud karta nöökimist ega karistamist. Meil on kombeks neid nüüd ületähtsustada, et liidu lagunemine saanud alguse just neist, tegelikult mandus ja mädanes NLKP KP PB seestpoolt ise. Piisas vaid tuuletõmbusest, et see läbimäda rajatis kokku variseks. Meilt aga Moskvas polnud MITTE ÜHTKI lammutajat! Kangelasteks loeme ennast tagantjärgi.
    See ei puuduta meie esindajate tegevust kremlis hiljem, seal oli meie kasutegur selgelt üle arvulise suhtosa.

    5) Miks oli EK iseseisvushääletuse vastu (mina EK-sse ei kuulunud)? Põhjus oli väga lihtne: kui Eesti on de iure iseseisvev, siis miks on vaja sogatud rahvalt (5% mitte-eestlaste asemel oli siin 1/3 muukeelseid asunikke) küsida, kas te ikka tahate veel oma de iure iseseisvust jätkata või jätkame hoopis ENSV-ga?
    Kuid just selline ajalooline tõde surutigi massimeedia survel maha ja oli puhas õnn, et ei jätkatud ENSV elukorraldust. Nüüd on küll hea EK otsuseid peksta, sest massiteave jätkab kunagist ENSV võimuliini.

    6) Ei nõustu ma ka Enn Tarto kindlameeluse mainimisega. Ei eita, et siis oli Enn iseseisvuse jätkamise pooldaja, kuid aeg ja RAHA tegi temast “oma lapse” lämmataja. Oli ju Enn Tarto üks usinamaid urgitsejaid, kes soovis Eesti iseseisvus ka de iure hävitada. Õnnestus see tal (teiste samameelsetega loomulikult) 2003.a rahvahääletusel, kui Eesti põhiseadus tunnistati alamaks uue liidu käskude-keeldude suhtes. Kui Brüsselis mõni peldikukoristaja midagi kobiseb, siis Eesti põhiseadus ei kehti ning tuleb ruttu ja ennetavalt vastu võtta kuulekas seadusürik. Sest muidu Brüsselis meid ei mõisteta. Me ei saa kuidagi loota oma “esindajatele” Brüsselis, seda näitab kasvõi viimane hääletus, kus 5 6-st pooldas suveräänsete liiduvabariikide karistamise poolt. Kui seda teeb eestlustvihkav Toome Jaana, on mõistetav. Kuid miks reedavad Eesti huvid Paet, Kelam, Lauristin, Tarand? Kas tõesti sellepärast, et nende kõigi otsene või kaudne taust on PUNAST värvi?

    7) Ei saa aru, miks Mati eitab ajalugu, et RR algul tõepoolest tahtis vabamalt otsustavamat ENSV-d NSVL-i koosseisus, eriti just majanduslikult. Kuid kui RR klikk sai aru, et surve iseseisvuse jätkamiseks on sedavõrd mõjuv ning kasvav, et võib ise jääda buldoosri alla, võeti kavva juba iseseisvuse “TAASTAMINE”. Taastada saab aga seda, mis on seaduslikult lõppenud. Nagu praegu Eesti iseseisev vabariik, mis on juba 14,5 aastat TAAS liiduvabariik. Kas aga nüüd Mati või muu vabadusVÕITLEJA võtab kuskil sõna, et vaja oleks Eestil taas iseseisvuda? Ei usu. Sest kui mõni sellega välja tulebki, satub ta kohe kui helge oleviku ja tuleviku ohustaja massmeedia rünnaku alla.

    8) Kas ka ENSVs oli RR loomise taga KGB, ma muidugi ei tea. Kui seda ka teadis 1…2 isikut, siis kindlasti nemad seda ei tunnista. Samuti ei sõlmitud siis kirjalikku lepingut, sest MRP ilmsikstulek oli piisavalt hoiatav.
    Kuid ei saa eitada, et mujal NSVL-is KGB nende rinnete juhtimisel ja suunamisel osales. Nende vastutegevus aga jäi juba lagunemise ja sisemiste vastuolude laviini alla ning kasutegur oli nullilähedane.

    9) Mati kirjeldab küll, kuidas toimus võitlus vene keele teise riigikeelena kehtestamise vastu, kuid täna oleme ikkagi olukorras, kus 2. ametlik keel on vene keel ja 3. ametlik inglise keel. Jälgige või igasuguseid silte ja asutiste või ka musapuntide nimesid. Või meie lastenimesid, kus lokkavad solktähed C X W Y F Z (Mathy Khint). Ja muidugi eestilik hakkamasaamine mõnes piirkonnas, kus võimutseb vene keel. Ometi on nn rahvarindelikust “taasiseseisvumisest” möödunud 27 aastat.

    10) Mati tunnistab, et Setomaa piiri asjus oleks ta läinud reetmise teele. Kena, et seda avalikult tunnistab. Kuid just selles asja riigiõiguslik konks ongi. Kui meie poolt on riikidevaheline õigus, siis miks me sellest vabatahtlikult loobume? Mis sest, et me teame, et Venemaa neid alu meile vabatahtlikult tagasi ei anna. Meil oleks iga kell välja käia põhjend, miks me Venemaa vallutusplaanide ja seniste okupatsioonikavadega ei lepi. Kasvõi 3. ilmasõjani välja. Kui jätkata Mati allumisjoont, siis Venemaa saab aluse jätkata kõikide seniste vallutuste alusel ka uusi. Ei pea vist Matile meenutada röövvallutamisi Soomelt, Jaapanilt, Lätilt, Ukrainalt, …
    Oleks väga kena teada saada, kas Mati tõesti ei taha tunnistada Tartu rahulepinguga kaasnevad riikidevahelist õigust ning õigustab igati tugevama rusikaõigust? Milleks siis selline õigus üldse vajalik on? Mati vist ei tea, et praegugi on meie ebaseaduslik valitsus lisaks Narvatagusele ja Petserimaale iga kell valmis loobuma paarisajast ruutkildist veealast Soome lahel, Narva veehoidlal, Peipsi ja Pihkva järvel, ehkki see piirijoon pole mingis vastavuses riikidevahelise mereõiguse võrdkauguse põhimõttega? Või EI TAHA teada?
    Öeldakse ju loteriipiletite ostmisegi kohta, et kui sa ei osta, siis ei võida sa 100%, kui aga ostad, siis kokkuvõttes saavad petta küll kõik (60….70% läheb korraldajale), kuid sinu võidu tõenäosus on suurem kui 0.

    11) Lõpuks on ka võimalus milleski Matiga ühel meelel olla. See puudutab kõige vajaliku mõttetut salastamist.

    • Täpsustus 2 nädalat ago

      Loteriidel läheb korraldajale 30-40% müügitulust.

  4. tõnn 2 nädalat ago
    Reply

    sa milleks oled ikka üks ohmoon

    • uskmatu 1 nädal ago

      “Mida”Sinu pikk meelevaldsete tõlgendustega jutt mis näitab ,et inimene ei ole tegelike maailmasüdmustega üldse kursis !

  5. Aja Lugu 2 nädalat ago
    Reply

    NSV Liitu ei suutnud lagundada ei vastupanuliikujad, Eesti kongress ega ka Rahvarinne.Kõik need olid vaid marginaalsed liikumised, mida Moskvas ei tarvitsetud märgatag. Meenutagem, et NSV Liidus elas sel ajal ligi 250 miljonit inimest meie 1,5 miljoni vastu. NSV Liit hakkas lagunema KGB-st, kelle töötajad olid reeglina haritud, laia silmaringiga ja kes teadsid milline elatustase oli välismaal ja milline NSV Liidus. Ka nemad, vaatamata oma ideoloogiale, soovisid koos perekondadega hakata kunagi inimese moodi elama.Tihti oli KGB-lane kommunistlikust ideoloogiast sama kaugel kui Maa Kuust. Oldi lihtsalt mugaval ja tasuval ametikohal.
    Just KGB noorem ja keskealine seltskond kes nägi ja mõistis , et samamoodi enam edasi minna ei saa , muutis oma senist repressiivset tegevust. Esmalt asendati vastupanuliikumises osavõtjate represseerimine räige sõimu ja äärmisel juhul töökohtadelt vallandamisega. Hiljem lihtsalt piirdus asi jälgimisega, sest kuidagi oli ju tarvis palk välja teenida. Jälgida oli lihtne, sest vastupanuliikumised kubisesid koputajatest ja kaastöölistest.
    Pärast NSV Liidu lagunemist suundus valdav enamik KGB-lasi ärisse, tihti mafialaadsesse. Ja edukalt, sest neil oli kasutada laialdane ja paljudesse riikidesse ulatuv võrgustik.
    Eesti Kongressi ja sellega seotud isikute tegemisi tuleks täna väga tähelepanelikult analüüsida , sest nende tegevus seadis korduvalt ohtu meie iseseisvumise. Milleks oli see vajalik? Kas ikka oli tegemist ainult isiklike ambitsioonidega või tegutseti kellegi käsul?

    • Vist 2 nädalat ago

      oli aasta 1979 (igatahes olümpia polnud veel alanud aga Toome Jaana mõttekaaslased mõrvasid Afganistaanis juba massiliselt inimesi), kui sõitsin rongiga Moskvast Almatõsse. Olin 4-ses kupeevagunis. Lisaks mulle ka 2 noort sõjaväelast – ohvitseri ja üks vanem venelane. Üks ohvitser alles lõpetas sõjakooli tankirühma juhina, teine oli arst ning juba aasta Kazakstanis teeninud, naases puhkuselt. Kogenum siis kirjeldas nolgile, et elu on korralik, varustatakse hästi, näidatakse filme ja buss viib vahel ka linna käima. Suvel on küll palav aga eks leidu ka jahedaid kohti.
      Kui vanamees välja läks, vist restorani, lesisin mina ülanaril. Kuidagi läks ohvitseride jutt sõjaväe võimukorraldusele ja siis ma teravdasin kõrvu. Mehed hindasid toimuvad ja sõda ja muud. Meelde jäi noorte ohvitseride kahtlus nõukogude sõjaväe kestlikkusesse ka liitugi suhtusid nad mittesoosivalt. Liidu lagunemist nad siis veel ette ei näinud, kuid mingid pimedad liiduusklikud nad polnud.
      Seega juba siis oli mingi häiretetajumine olemas, et vanamoodi enam ei saa. Mis aga võib juhtuda, muidugi ei teatud.
      Kuidas valmistuti aga lagunemiseks Eestis? Ei mingit eeltööd, KGB töötas teisitimõtlejate kallal usinamalt kui varem. Ei mingeid kogunemisi tulevaste rahvarindelaste poolt ega põrandaaluseid mõttekodasid. Kui lõpuks kõik lagunes, siis oli see ootamatu just meie “kangelastele”. Alles 1996.a-ks oldi jõudnud arusaamisele, et nüüd tuleb hakata rahvast petma ja tema tagant varastama. Et vargaid oli rohkem, siis sellest ka vastuolud, mis on suuresti säilinud tänaseni.

    • NSVL 2 nädalat ago

      lämbus iseenda oksesse.

  6. Milleks 2 nädalat ago
    Reply

    maksiim, manifest, persoon, mahhinatsioon, protsess jne jne? Kas keelemees Hint ei suudagi enam eesti keeles ennast väljendada? Või on solgistumine ka temast lootusetult (ehk ravimatult) üle käinud? Jätab ju see keelesolkimine varjundi ka kirjutise sisule, seda ei saa enam tõsiselt võtta.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.