Näitleja on ühepäevaliblikas. See vajutab pitseri kogu ta olemusele ja teeb ta eriliseks. Camus kirjutas, et näitleja on absurdiinimene. Ta ei saa loota tulevikule, mistõttu on tema hoiakus trotsi, paindumatut uhkust, ning mida rohkem, seda väljapaistvamaks ajastu kroonikuks ta saab. Üheks selletaoliseks mitmekülgse andega oma aja karismaatiliseks tõekuulutajaks on tänane juubilar Lauri Nebel.
Lauri Nebel on sündinud 11. oktoobril 1948. Õppis Nõmme Lastemuusikakoolis oboemängu. Studeeris Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonnas.
Lauri tegutses 1965–1973 tegutsenud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ansamblis „Peoleo“. Põhipunt oli Taivo Linna (Taifs), Eino Mäelt (Ärps), Lauri Nebel (Laurts e. Loginoff), Henno Käo (Sorts). Olen minagi tudengina üle-linna-kuulsatel ERKI kinnistel tantsupidudel „Peoleo“ hulljulgete poliitiliste laulude saatel higisena tantsu vihtunud ja näppu visanud. „Peoleo“ laulutekste teadsid tollal kõik eesti tudengid. Henno Käo loodud laulutekstides on rahvalikku huumorit, irooniat ja mitmemõttelisi poliitilisi kujundeid, mis töötavad ka tänases päevas. Kahjuks on poliitilised laulud praeguse „tõejärgse ühiskonna“ mälust kustutatud, kuid paljud „Peoleo“ tarvis, hiljem „Apelsinile“, „Rock Hotellile“ ja „Kukerpillidele“ kirjutatud Henno Käo laulusõnad on publik lausa rahvalauludena omaks võtnud.
Manalamees Henno Käo on meenutanud: “Meid kutsuti sageli igasugustele süldipidudele mängima, kus olid pidulikult kaetud lauad ja kõik sinna juurde kuuluv. Eks siis läksime natuke julgeks ja laulsime mingeid metsavendade laule, mis oli tol ajal täielik tabu ja lubamatu temp. See jõudis lõpuks muidugi, kuhu vaja, ja teravaim elamus Peoleo-aegadest ongi minu jaoks kodus toimunud läbiotsimine. Siis tuli küll pioneeriraamatutest loetud põrandaaluse revolutsionääri tunne peale. Ma olin äsja abiellunud ja elasime minu õe juures ühes toas. Ei leitud midagi, mida oleks tasunud ära võtta kui asitõendit.
Aga meie ansambli liige Lauri Nebel elas Kivimäel, ikka põlises eestiaegses korteris, ja tema lauasahtlist olevat leitud eestiaegne sini-must-valge laualipuke, mis oli tol ajal küll väga paha asi. Arreteerimist ei järgnenud, küll aga tuli meil kolm päeva järjest kurikuulsa Pagari tänava maja eraldi kabinettidesse ülekuulamistele ilmuda. See oli nagu tööl käimine. Õhtuks lasti ikka koju. Aga järgmisel hommikul kell üheksa tuli jälle platsis olla. Ega näppe sahtli vahele ei surutud. Lubati isegi suitsu teha. Kohvi küll ei pakutud. Uurija oli noor meesterahvas, eestlane. Tuli istuda tema vastas ning vastata lõpututele küsimustele kogu elu kohta, mis tolleks ajaks oli jõudnud mööduda, vanaisast-vanaemast peale. Kus nad ikka olid olnud ja mida teinud. Ma ei mäleta ühtegi teravamat küsimust, sest kõik oli üks lõputu heietamine. Üldsüüdistuseks oli muidugi „nõukogude üliõpilasele sobimatu käitumine“.”
Lauri Nebel lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti erialal 1974. aastal. Juhendajad olid Grigori Kromanov ja Mikk Mikiver ning kursakaaslased: Jüri Aarma, Teet Hanschmidt, Maria Klenskaja, Elle Kull, Väino Laes, Zoja Mellov, Kaie Mihkelson, Rita Raave, Jaan Rõõmussaar ja Margus Vaher. Pärast kõrgkooli lõpetamist suunati ta tööle Eesti NSV Riiklikku Noorsooteatrisse. Värske peanäitejuht Kalju Komissarov oli mind kutsunud peakunstnikuks. Mati Unt oli teatri kirjandusalajuhataja ja rajas sel ajal oma lavastajateed luulekavade lavastamisega väikeses saalis.
On viiekümnendate aastate luulest koostatud lavakava „Kas mõistab järeltulev sugu, uus kauge seltsimees“ proov. Meie Matiga istume saalis, Lauri Nebel ning Andres Ots istuvad laval. Lauri ütleb laval Mati teksti, et „Räägime läbi lillede…“. Järsku teeb pika pausi. Siis kordab teksti kõva häälega ja vaatab küsivalt saali, meie poole. „Lilled!“ – taipan ja toon valvelauast alpikannikeste poti, ja poliitiliselt terav tekst antakse läbi „potilillede“. Praegusele põlvkonnale on toonane oluline kultuuritermin arusaamatu.
Nebel on õelnud, et tagantjärele mõeldes sai omal ajal oldud ehk liiga karuse suuga, sest alati on ta eelistanud asjad otse välja öelda. “Ja liiga tasakaalukaks ei maksa ka minna,” leiab ühiskonna aususe sanitar Lauri. Salme tänava Jaan Tombi nimelises kultuuripalees asuv Noorsooteatri näitlejate puhkeruum oli ühtlasi tuletõrjuja valveruum, kus siis koos televiisorit vaadati. Kui poliitilise värvingiga Tšehhi–Vene jäähokivõistlus venelaste võiduga lõppes, hõiskas valvur: „Naši võigrali!“ Lauri nõustub valjuhäälselt vastu: „Vaši, vaši!“ Tõepoolest, Lauri suuvärk ei seisnud kunagi lukus. Ta näitlejanärv ja kriitiline terav vaim oli alati mures identiteedi jätkusuutlikkuse ja rahvuskultuuri säilimise pärast.
1977. aastal esietendus Nebelil ühemehekava «Luguauk», mille sõnaline osa liitus laulu ja mänguga, osalt omaloodud muusikaga. 1979. aastal moodustas ta koos Noorsooteatri kolleegide Jüri Aarma ja manalamees Kaarel Kilvetiga populaarse trio „Hampelmann“.
Kalajalamaja nime kannab Nebeli maakodu Pärnumaal Saulepis. Kas kohanimest tuleb leida seos kala jalgadega või hoopis kala ja lamajaga, ei ole teada. Kui kangekaelselt seoseid otsida, meenub esimesena Lauri superroll kultusfilmis „Siin me oleme“, kus Sulev Nõmmiku kehastatud professor Aadu Kadakas nähvas Kohviveskile: „So ma panen laulu sisse – seal seisad sa sada aastat ja mette üks ainsam palumine sind sealt lahti ei kisu!“ Lauri raius oma lemmikharrastuse kodunime sisse, ja nii jääb kahehektarine kinnistu Pärnumaal igavesti kandma Kalajalamaja nime.
Juubilari kõige tuntum filmiroll on kindlasti „heeringalaeva mees“, mille meenutuseks Timmu laulusõnad:
Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas on suur hall.
Nõnda hea on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.
On paslik meenutada Lauri mälujuttu, kuidas nad koos praeguse manalamehe Ülev Aaloega Vietnamis koos kalal käisid. „Ülev oli kirglik spinningumees, olin temaga mitu korda Vilsandil Juhan Saare juures lanti loopimas käinud. 1985. aasta kevadel tehti koos Üleviga teatritrupp, ja me leppisime kokku, et võtame Vietnami spinningud kaasa. Mul oli kuuskant bambusest ritv, mis käis väga lühikesteks juppideks kokku ja mahtus ilusasti kohvrisse.
Olime Kesk-Vietnamis. Ühel õhtul käisime kohti vaatamas ja otsustasime, et hommikul läheme jalgupidi ookeani, seal läks kohe sügavaks ja sai püüda. Hommikul, kui kohale jõudsime, vaatasime, et mis pull see on – seal, kus eelmisel õhtul oli ilus vesi, oli nüüd vähemalt 500-meetrine liivarand. Paadid ja laevad olid kõik lääbakil ja rannas sibas ringi palju rahvast, kõigil riisimütsid peas. Krabisid püüdsid! Nii suundusime eelmisel päeval välja valitud kohast kaljude alla, kus vesi järsult kukkus; seal aga olid korallid. Me, hullud, ei võtnud jalanõusid kaasa ja kõndisime paljajalu korallidel nagu žilettide peal. Lootsime, et püük on nagu Klooga rannas, et muudkui viskad ja saad igasuguseid kalu. Loomulikult ei saanud me midagi.“
Nebel treenib talvel lapsi, suvel elab mere ääres ja püüab külameestega kala. Kui aga pakutakse näitlejatööd, võtab vastu ja teeb ära. „Mul pole sellest asjast veel isu täis saanud,“ sõnab ta. Rakvere Teatri koguperetükis „Buratino” mängib Lauri Nebel nüüd papa Carlot. 1978. aastal Noorsooteatris kehastas ta otsiva vaimuga Eero Spriidi poliitilises lavastuses kuulsat puunukku.
Lauri on öelnud, et lavastuses kõlavatel Juhan Viidingu lauludel on väga filosoofiline tekst: „Mõtle, laulda nii 1978. aastal „Minu kuulus nukuriik, vaikne vaga nagu tiik, puised rahvahulgad, kõigi peades pulgad“. Carabas-Barabas, valitseja selles loos, laulab nii. Tükki mängiti iga pühapäev Salme kultuurimajas. Nii et õitsvas eas mul vabu pühapäevahommikuid pole olnudki paraku. Kord jäi õhtuks planeeritud üks teine etendus ära, ning küsiti, et kas trupp oleks nõus õhtul „Buratinot” mängima täiskasvanud publikule, sest saal oli välja müüdud. Ja kas sa tead, kui menukalt see läks! Kuidas kõik „rosinad“ publikusse läksid.
Praegu, kui mängin Rakveres puupoisi vastastegelast Papa Carlot, võib see mulle olla väga eksitav. Kord ma hilinesin lavale! Pidin lavale tulema ja ütlema: „Lapsed, ega te pole Buratinot näinud?“ Mina aga istusin, jalad lösakil, ja olin Buratinos sees. Üllar hüüab: „Tuleb papa Carlo!” Ma ei tulnud selle pealegi, et ma pean lavale minema, noh! Ehk ikka sirgun papa Carloks, vaatab… Esiteks, tekst on nii tuttav, mõtled, millised emotsioonid sul olid ja kuidas praegu Buratino teeb. Sellist kogemust pole elus varem olnud.“
Vananemisprotsess sisaldab vaimset uuenduslikku protsessi. Olgu Jussi kirjutatud Papa Carlo luulekatke Sulle õnnesooviks ja mälestuseks koostööst Noorsooteatri-ajal!
Meie eitus, meie jaatus
liugleb tuules nagu leht.
See, mis saadab, ongi saatus,
ikka õiglane ja eht.
Oma hinge ei või müüa –
kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab.
Tõnu Virve
Palju õnne, Lauri! Palju, palju! Ja pikka iga sulle!