Kes avas Lauluväljaku väravad?

Eestimaa Rahvarinne 30. Artiklite kogumik I. Koostaja Kostel Gerndorf. Tallinn, 2018.

Ideest panna Rahvarinde sünni 30. aastapäevaks kokku üks kogumik hakkas Kostel Gerndorf rääkima ligemale aasta eest. Temaga toona intervjuu tegemisel rääkis ta raamatu kokkupaneku ühe vajadusena asjaolust, et kui kõik teavad, kes oli Rahvarinde juht või kes ütles Lauluväljakul kuulsad sõnad: „Ükskord me võidame niikuinii!“, siis on vaja ka teadvustada, kuidas tollased suurüritused üldse said toimuda. Ehk sedagi, kes lõpuks avas laulvale revolutsioonile Lauluväljaku väravad?

Kogumik ise ilmus septembrikuu eelviimasel päeval, kui Rahvusraamatukogus peeti Rahvarinde 30. aastapäevale pühendatud ajalookonverents. Konverentsil esinejadki olid enamikus esindatud oma artikliga selles raamatus. Ning see köitmik kutsub ennast lugema ka siis, kui ise Rahvarindesse ei kuulunud või kui sa pole poliitikaajaloo-huviline.

Raamatus on esindatud aukartustäratav hulk autoreid – 35. Koostaja sõnul pole see veel piir; seda enam, et tegemist on esimese osaga. Autorite seas on enamuses toonaste sündmuste vahetud osalised ning Rahvarinde juhid.

Aga esindatud on ka ajaloolased. Näiteks üheks huvitavamaks lugemisaineks Rein Veidemanni, Rein Ruutsoo või Siim Kallase kirjapandu kõrval ongi ajaloolase Andres Adamsoni käsitlus sellest, kuidas hilisemates ajalooraamatutes ja õpikutes on kirjeldatud Rahvarinde osa taasiseseisvumise käigus. Selgub, et pilt pole siinkohal sugugi selge. Pigem on objektiivse ajalookäsitluse asemel mitmeid ajaloolasi haaranud kirg valgustada 1980. aastate lõppu niisugusena, nagu seda tahtsid näha hilisemad võimulolijad. Nagu Adamson kirjutab, süvenes tunne, et Rahvarinne on „ajaloost välja jäetud“, eriti just 90-ndatel aastatel ja uue sajandi alul.

Aga see tunne pole praegugi möödunud. Veteranajaloolane Enn Tarvel kordab veel sel aastal ilmunud „Eesti rahva loos“, et idee luua endises N Liidus rahvarinded tuli KGB ringkondadest, kusjuures üheks selle autoriks võiks pidada erupolkovnik Boriss Kurašvilit.

Sellest, kuivõrd levinud on teatud ringkondades niisugused väited, lisaks kõiksugused teooriad kellegi suunavast käest Moskvas, kirjutab väga värvikalt Rein Ruutsoo. Ajaloolistele näidetele ning autentsetele materjalidele toetudes näitab ta, kuidas rahvaliikumiste teke Balti riikides tuli tollastele Kremli tegelastele pigem halva ootamatusena. „Organite“ hilisemad selgitused ning plaanid olid pigem suunatud sellele, et neid liikumisi ohjeldada ning sundida Gorbatšovi nende vastu jõudu kasutama.

Rahvarinde püüdlustest neis heitlustes tervena välja tulla ning juhtida seejuures Eestimaad pigem laulva revolutsiooni suunas kirjutavad raamatu teisedki kaasautorid.

Enamik lugusid aga on pühendatud pigem iga autori konkreetsele rollile nii siis kui ka tagasivaates käsitletavale ajajärgule. Nõnda valgustab Marju Lauristin hoopiski üht 1990. aastal läbi viidud sotsioloogilist uurimist, mis annab objektiivse pildi Rahvarinde toetajaskonnast. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele oli nii kodanike komiteedes kui ka Rahvarinde ridades võrdselt enamus pooldamas EV taastamist õigsusjärgsuse printsiibil. Üllatavalt oli enamik kindel ka selles, et iseseisvus saabub Eestile 1991. aastal… Ja saabuski. Ettenägelik rahvas, võiks öelda!

Kui soovida midagi, mida raamatus pole, siis seda, et hea oleks lõpust leida ka nimede registrit. Ning teada saada sedagi, et kes ikkagi need Lauluväljaku väravad siis lõpuks lahti lükkas. Aga ehk tuleb sellest juttu raamatu teises osas?

Aivar Jarne

3 kommentaari
  1. maali maalt 5 kuud ago
    Reply

    To Kui. Tundub, et te pole midagi aru saanud tol ajal toimunust, või te lihtsalt ei elanud sel ajal siin. See, mis toimus kõikides Ida-Euroopa riikides ja ka Venemaal oli kõik sarnane. Õnneks, meil oli väike riik ja osal rahval oli veel säilinud see endise Eesti Wabariigi aegne mentaliteet s.t. töö ausalt tegemine ja ausalt elamine, kuigi neid loeti lollideks ja öeldi, et loll saab kirikuski peksa. Kurb oli muidugi näha neid inimesi, kes oma peredega sattusid äkki nn kapitalismi hammasrataste vahele. Statistiliste andmete järgi oli kõige rohkem suitsiide sel ajal just maapiirkondades, kus vanemad ei suutnud enam toita oma lapsi. Suur löök rahvale oli Laari valitsuse tulek 1992a. alguses. Seda nimetatakse siiani ,,maffia valitsuseks,,. Lilleküla Selts, kuhu kuulus ka A.Rüütel tahtsid anda Laari Euroopa kohtusse Eesti rahvale genotsiidi tekitamise süüdistusega.Kuigi nad teadsid, et Euroopa Kohtus on siiani USA ülemvõim ja teame Laari orjust Kentmanni tn. hoones. Eks me mäletame neid kõiki kuritegusid rikstumise pärast- tehaste ja nende sisseseadete müümised välisinvestoritele, kes vedasid isegi päris uued sisseseaded (tubakavabriku Leek uued masinad) vanaraua pähe välismaale, Vene kosmoseaparatuuri vedamine Estonial USA-sse, mille tagajärjel hukkus üle 800 inimese, Kallase pangaafäärid. Maffiasse olid haaratud nii president Meri, kohtu- ja õigusorganid. Siiamaani ei ole meil midagi muutunud, sest samad inimesed tiirlevad edasi võimukoridorides. Nüüd on õnneks võimul, küll osaliselt Keskerakond, kuigi see pole enam see erakond, millele pani aluse Savisaar. Siiani samad võimuorganid püüavad Savisaarest teha kurjategijat, sest nad kardavad teda ja tema teadmisi nende kuritegude kohta.

  2. TÕSIELUST 6 kuud ago
    Reply

    Rahvarinne haaras määravat osa Eesti elanikkonnast, seda komiteelased teavad väga hästi.Ka seda, et Moskva ei arvestanud Eesti võimu esindajana Eesti Komiteed .Teatavasti Rahvarinne soovis tingimusteta Iseseisvus välja kuulutada ja nüüd räägivad ajaloo võltsijad juttu, milles nad ise vastupidiselt tegutsesid.Kus see isamaalisus siis oli, kui otsustaval momendil vastu tõrguti? Tõsi küll viimasel hetkel soostuti Rahvarindega.Hiljem võimu ülevõtmisel lehvitaTi rahvuslikku kaarti ja tehakse seda siia maani, lootuses et 90.aastate algus on ununenud ja uus põlvkond peale kasvanud.

  3. Kui 6 kuud ago
    Reply

    ka rahvarinde toetajatest enamik nõudis iseseisvuse jätkamist õigusjärgluse põhimõttel, siis miks rahvarinde klikk (Edgar, Marju jt) ikkagi sellele vastu astus ja jätkas hoopis ENSV-d? Astus ju Euroopa liitugi uuendatud ENSV, mitte õigusjärglane Eesti vabariik. Või pole ka seda kasulik enam meenutada?

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.