Jaak Lõhmuse värske film „Tagasi Kadriorus“

Kadrioru loss

Tõnu Virve, filmindusekspert

Minuealiste põlvkonnale seostub Kadrioruga esmajoones nostalgiline estraadilaul Georg Otsa esituses, kes pargis kallimat oodates „edasi-tagasi jalutab ja kahte kinopiletit taskus tasapisi müüb“.

Kadriorus on toimunud laulupidu rahvusliku ärkamise ajal ja tantsupidusid möödunud sajandi kolmekümnendatest alates. Kolmsada aastat tagasi Vene tsaar Peeter I omandas siin Drentelni aadlisuguvõsalt suvemõisa koos väikese pargiga.

„Kadrioru loss on nagu päikesekiir, mis on kukkunud lumme ja tardunud hetkega jääkristallideks,“ iseloomustab kunstiajaloo professor Juhan Maiste Itaalia meistrit Niccolo Michettit, kelle käe läbi kerkis Tallinna külje alla Lasnamäe veerule barokne unistus – särav pärl keset karget Põhjamaa loodust.

300-aastase Kadrioru pargiansambli ääres Oru tänavas elas Eesti rahvatantsu isa Ullo Toomi. Kohe käeulatuses on elanud Eesti laulutaat Gustav Ernesaks; üle tänava skulptor August Vomm, kirjanik Juhan Smuul ja poetess Debora Vaarandi, Oru tänav 16 kirjanik Mats Traat, Skype’ i looja pere, kuulus sopran Nadežda Anniko oma 103-aastase laevakapteniga. Lisaks insenere, arst, keskkonnakaitsja, ajakirjanik. Nii palju loovat kohavaimu!

19. septembril esilinastus 54-minutine dokumentaalfilm „Tagasi Kadriorus“. Kolmesaja-aastase juubilari auks loodud dokumentaalfilmi huvilistest oli KUMU auditooriumisse kogunenud esinduslik vaatajaskond. Enne juubelifilmi algust avab stsenarist Jaak Lõhmus teose tagamaad selle kohta, et on otsustavalt loobunud kõigist ekspertintervjuudest, nn rääkivatest peadest. Ta lisab, et tänapäevaste vaadete kõrval on filmis mõningaid kaadreid Rahvusringhäälingu ja Riigiarhiivi filmiarhiivist, ent tegemist ei ole 22. juulil 1718 asutatud Kadrioru pargiansambli ajaloolise ülevaatefilmiga.

„Kadriorg rääkigu seekord enda eest ise,“ deklareerib filmi autor oma kontseptsiooni. Lõhmuse dokumentaalfilm algab eikuskilt ning lõpeb eikuhugi – teosel puudub dramaturgia. Publikut väsitavad kaootiline ja olematu esteetikaga pildirida, telefoni-oote monotoone helitaust. Kiretu kaadritagune hääl esitab  kantseliidi-stiilis isikupäratut teksti. Loojutustamise professionaalsuse tunnuseks on stsenaariumi dramaturgiline ülesehitus. Kadrioru filmist on selgesti näha, et amatöörina ei valda Lõhmus professionaalse stsenaristika kunsti. Ilmetu ja eesmärgitu pildirida Kadrioru juubeliks on raisatud raha.

 

1 Kommentaar
  1. Ehk 3 nädalat ago
    Reply

    Tõnu selgitab, mis ajast on Pjotrist saanud eestilik Peeter? Oli ta eestlaste poolt nii armastatud või oli ta eestlane nagu Niccolo Michetti italjaano? Ja kuna Niccolo hääldub [nikkol’oo], siis oleks arukam olnud kasutada tema teist nimekuju Niccolò, nagu Paganini juures. Ja kui Pjotrist on tehtud Peeter, siis ehk teema ka Maiste Juhanist Johni või Ivani?
    Filmi ennast pole näinud ega oska maha teha, kuid kipun Tõnu kokkuvõtet usaldama. Rahva raha on vaja ju kuskile kantida.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.