Kas otsedemokraatia on kriisis?

Andres Laiapea

Eestis on terve koolkond demagooge, kes üritavad kujutada rahvahääletusi ohuna demokraatiale. Nende hirmujutud rahva võimu ohustavast rahvast on ajuvabad, kuid see ei tähenda, et rahvahääletuste kasutamisega ei oleks seotud üldse mingeid probleeme.

Mina ei ole kindlasti ainuke, kelle hinnangul on meie praeguse valitsuskoalitsiooni suurim viga olnud see, et loomata on jäänud õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks, mida lubasid enda valimisprogrammides kõik selle koalitsiooni osapooled. Seda võib nimetada ju lausa esindusdemokraatia kriisiks.

Kõik viimastel aastatel tehtud vastavad küsitlused on kinnitanud, et väga suure osa eestimaalaste arvates ei ole rahval praegu piisavat võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamises. Veel rohkem on neid, kelle arvates tuleks anda rahvale õigus algatada rahvahääletusi. Seda arvestades ei ole üllatav, et 2015. aasta parlamendivalimistel said rahvahääletuste laialdasemat kasutamist lubanud erakonnad Riigikogus kokku 63 kohta – mitte ühegi teise lubaduse elluviimiseks ei saanud poliitikud valijatelt nii tugevat ja laiapõhjalist mandaati.

Rahvahääletuste laialdasema kasutamise vastu olid siis ainult stagnatsiooniparteiks muutunud Reformierakond ning populistlik Vabaerakond, mille loosung “Anname riigi rahvale tagasi!” mõjus selles valguses eriti orwellikult. Ka suurim isiklik vastutus nimetatud erakonna languse eest lasub tõenäoliselt mitte Andres Herkelil või Artur Talvikul, vaid hoopis Jüri Adamsil, kes on teinud väsimatult propagandat rahvahääletuste kasutamise vastu ja tõestanud sellega veenvalt, et Vabaerakonna arusaam demokraatiast ei hõlma võimu andmist otse rahva kätte.

Ei ole juhus, et samal ajal on langenud rängalt ka Isamaa reiting. Just selle erakonna ridadesse kuulub justiitsminister Urmas Reinsalu, kelle juhtimisel teostatud “analüüs” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimaluste kohta osutus naeruväärseks asendustegevuseks, mis lõppes ümmarguse nulliga.

EKRE aga tõusis, sest nemad tagusid rahvaalgatuste ja rahvahääletuste trummi muudkui edasi – ainult nemad mõistsid, kui oluline on see teema paljude valijate jaoks, eriti sotsiaalkonservatiivses sektoris.

Rahvahääletus ei pruugi tuua lahendust

Paljude konservatiivsete valijate tugev toetus rahvaalgatuse seadustamisele ja rahvahääletuste laialdasemale kasutamisele on seotud sellega, et ühiskonda tervikuna peetakse konservatiivsemaks kui poliitilist klassi. Usutakse, et otsedemokraatlike mehhanismide abil õnnestub suruda läbi või blokeerida muudatusi, mille puhul ei leita oma seisukohtadele piisavat toetust parlamenti valitud rahvasaadikute hulgas.

Ka suur osa vastuseisust otsedemokraatlike mehhanismide juurutamisele tuleneb Eestis tegelikult samast arusaamast. Leidub ju terve rida kõrgetel positsioonidel olevaid nö. lugupeetud inimesi, kes peavad ennast ise nähtavasti osaks mingisugusest “valgustunud” eliidist, kelle rolliks ongi juhtida ja ohjeldada “rumalat” massi. Lühidalt: sisuliselt umbusaldatakse omaenda rahvast.

Kui sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks hakkas tegema kampaaniat rahvaalgatusõiguse taastamiseks, oli see selgelt seotud Riigikogus vastu võetud sooneutraalse partnerlusseadusega, lootusega see rahvaalgatuse teel ja rahvahääletuse kaudu tühistada. Nende liberaalne vastasrind kultuurisõjas pöördus seevastu kohe rahvaalgatusõiguse taastamise vastu (sotsid unustasid, et olid andnud oma valimisprogrammis lubaduse luua õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks), sest kartis, et juhtuda võibki just see, mida sotsiaalkonservatiivid lootsid.

Tegelikult on siin ilmselt ühevõrra ülepingutatud nii ühtede lootused kui ka teiste hirmud. Heaks kinnituseks selle kohta on hiljuti Rumeenias toimunud rahvahääletus, millega taheti muuta põhiseadust selliselt, et abielu oleks määratletud liiduna ühe mehe ja ühe naise vahel.

Vastava muudatuse panek rahvahääletusele algatati seal rahvaalgatuse korras. Peamiselt kristliku taustaga konservatiivseid vabaühendusi koondav Koalitsioon Perekonna Poolt kogus selle toetuseks üle kolme miljoni allkirja, kuigi vaja olnuks pool miljonit. Parlament hakkas asja suunamisega rahvahääletusele venitama ja rahvahääletuse õiguspärasus vaidlustati kohtus, aga lõpuks see nüüd ikkagi toimus. Tulemus: rahvahääletus kukkus läbi, sest hääletamas käis vaid 21,1% hääleõiguslikest kodanikest. Neist 93,4% toetas põhiseaduse muutmist, kuid võitjaks kuulutasid ennast muudatusettepaneku oponendid, kes olid kutsunud üles rahvahääletust boikoteerima.

Sarnane lugu leidis vaid nädal varem aset Makedoonias, kus 94,2% hääletamas käinutest pooldas Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemist, kiites selle eeltingimusena heaks Kreekaga sõlmitud lepingu, mis näeb ette riigi nime muutmise Põhja-Makedoonia Vabariigiks, kuid rahvahääletus kukkus läbi, sest nõutud kvoorumit ei saadud kokku. Seal kutsusid just konservatiivid üles rahvahääletust boikoteerima.

Boikott võib osutuda kasulikumaks osalemisest

On kahtlemata täiesti loomulik, et rahvahääletustel kehtib enamasti mingisugune kvoorum, sest muidu võib hakata nende abil riiki suunama täiesti tühine vähemus, näiteks 0,01% kodanikest. Eestis seda praegu ei ole ning see on ilmselt üks Jüri Adamsi juhtimisel koostatud põhiseaduse suurtest vigadest. Selge see, et rahvaalgatusõiguse taastamisel tuleks see parandada.

Kvoorumi sisseviimine muudab aga boikoti keskpärase valimisosalusega riikides, mille hulka kuulub ju ka Eesti, täiesti mõistlikuks valikuks nende jõudude jaoks, kes tunnevad, et võivad rahvahääletusel alla jääda.

Rumeenias piisanuks põhiseaduse muutmiseks sellest, kui hääletamas oleks käinud 30% ja kehtivaks loetud hääle (pole vahet, kas poolt või vastu) oleks andnud 25% hääleõiguslikest kodanikest. On küllaltki tõenäoline, et ilma oponentide boikotita olekski see muudatus, mida konservatiivid taotlesid, seal põhiseadusesse sisse viidud. Nüüd jääb see aga ilmselt tegemata.

Makedoonias toimunud rahvahääletus oli küll nõuandva iseloomuga, kuid andis siiski tagasilöögi valitsusele, mis lootis võita selle abil laiemat toetust oma välispoliitilisele kursile parlamendis. Seal näeb põhiseadus ette, et rahvahääletus loetakse kehtivaks, kui hääletamas käib enam kui 50% hääleõiguslikest kodanikest. Kui samasugune nõue kehtinuks 2003. aasta euroreferendumi ajal Eestis ja EI-pool otsustanuks seda rahvahääletust boikoteerida, poleks me praegu võib-olla Euroopa Liidus.

Võib tuua veel teisigi näiteid riikidest, kus poliitilised jõud on avastanud, et neil õnnestub kallutada rahvahääletusi enda poolt soovitud suunas kõige paremini boikoti abil – see tähendab neid lihtsalt läbi kukutades. Kuid see ei tähenda seda, et rahvahääletuste kasutamine iseenesest oleks väär. On vaja lihtsalt hoolikalt läbi mõelda, kuidas teha süsteem piisavalt lollikindlaks.

Mina arvan, et Eesti senist valimisaktiivsust arvestades võiks siin olla rahvahääletustel kvoorumiks 1/3 hääleõiguslikest kodanikest. Liberaalsem oleks muidugi 25% – sellisel juhul boikott siin vaevalt kunagi toimiks. Kuid neile, kes on üldse rahvahääletuste kasutamise vastu, peab loomulikult jääma alati võimalus neid boikoteerida. Kedagi ju sunniviisil demokraadiks teha ei saa.

5 kommentaari
  1. […] Artikkel ilmus 17. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel. […]

  2. Märkus 3 nädalat ago
    Reply

    Andresele tulevikuks. Nimelt on olemas ainult üks rahvavõim! Pole olemas mis tahes täienditega rahvavõimu (parlamentaarne, ameerikalik, esindus-, nõukogude, euroopalik, ote-, kaudne jmt), see on rahvavõimu välistamine. Võim kas kuulub rahvale või ei.
    Küsimus on, kuidas rahvas saab oma võimu kehtestada? Just nii nagu eelkommis kirjeldasid – elukorralduse põhiküsimuste rahvahääletamisel. Siis on vastuvõetud valik juba rahva poolt moodustatavale valitsusele kohustuslik ehk valitsus teenik stõeliselt rahvast. Mitte nii nagu täna, et kõik rahva vastu aga rahva enda kulul. Et keskbande sellest aru ei saa, ma ei imesta. Nagu sellegi üle, et ka teised banded on samasugused. Sest ka neis puudub AJU ja TAHE rahvast teenida. Võimule saades on kõik mardid, jurkad, kajad, ženkad, helirid jr ühesugused rahvavaenlased ja röövlid.

  3. Ei Eestis 3 nädalat ago
    Reply

    ega mujal maailmas saa demokraatiast rääkidagi, sest VÕIM EI KUULU RAHVALE. Seda teatakse aga salatakse maha. Sest rahvavõimuga sahkerdades on kergem rahvast lollitada. Ei saa ju tõde kuulutada!
    Muidugi torkab Andres siis kohe vahele, et aga Šveits? Vastan: ei eita, et seal antakse paljud elukorraldusküsimused rahvale otsustada. Kuid viga on selles, et need rahvahääletused ei moodusta tervikut ehk ei hääletata terve elukorralduse aluste üle. just seda viimast oleks meile vaja. On siis hääletatavaid põhimõtteid või üksikküsimusi 100 või 200, pole üldse oluline. Oluline on teada saada, mida rahvas soovib oma elukorralduse aluseks näha.
    Sealjuures tuleks aga silmas pidada ehk järgida mitut põhimõtet, mis võtaks küsimuste koostajatelt võimaluse juhtida rahvahääletus küsimuseti rappa.
    1) Hääletada tuleb KÕIKI võimalusi. Ning mitte ainuhäälega, see moonutab tulemust. Vaid küsimuste arvust sõltudes tuleb anda samapalju võimalusi järjestada eelistused. Nt on 6 valikut, siis tuleb ka eelistused järjestada 1., 2. jne. Matemaatiliselt piisaks ka 5-st, sest hääletamata jäätud valik loetakse loogiliselt vähimeelistatuks ehk 6ndaks, kuid kahjuks meie rahvas pole piisavalt haritud (sageli ei tehta vahet + ja – vahel või aetakse segi punane ja roheline tuli), sellepärast tuleb järjestada kõik valikud, ka ülitotrad. Kui on valitud 5 või veelgi vähem, on 2 võimalust: 1. see tühistatakse, 2. tegemata valikuid vaadatakse võrdselt mittesoovitutena, nt 4.-6. saaks ühtlaselt järjenumbriks 5. Lõpus löödaks kohapunktid kokku ja siis saab selgeks ka 2. ja 3. jne eelistus.

  4. mnjah 3 nädalat ago
    Reply

    Pigem kaldun arvama, et puht tehniliselt on rahva arvamust keeruline küsida. Oleme ju e-riik ja imelihtne oleks seda teha läbi ID-kaardi ja e-hääletuse, aga meil on terve hulk selliseid inimesi kellel ei ole ei arvutit ega ka muid nutiseadmeid ja selliste inimeste arvamuse saab teada ainult paberil. Ja kuniks see probleem pole lahendatud, ei saa ka neid küsitlusi teha. Kohe tekib hulganisti küsimusi, kuidas ja kus ja kas suudetakse ka turvalisuse eest vastutada, et neid ei hakata seal kusagil Valla kontoris võltsima, jne. Ainuke võimalus rahvalt midagi küsida on koos kas KOV, Riigikogu või Europrlamendi valimistega. Ja viimane aeg oleks otsustada, mida 3 märtsil valijate käest teada tahetakse saada. Kui valijad ütlevad enamuses, et president tuleb valida otse, siis ongi selle seaduse vastuvõtmine kohustuslik ka Riigikogus ja ei huvita mind mida uus koalitsioon sellest arvab. See tuleb ära teha.
    R.Vare heietas täna hommikul terevisioonis mõtteid sellest et võiks tulla avatud nimekirjad, no küsige rahva käest. Mina isiklikult mõtleks selle üle vägagi tõsiselt, sest kuidas saavad esindada valijaid saadikud kellel näiteks ühel on seljataga 25 tuhat valijat ja teisel 3000 Valija valib eelkõige erakonda ja alles teisena isikut ja kui isik tõstetakse erakonnast kõrgemale, siis pole see ju midagi muud kui valijatele koti pähe tõmbamine. Vaadake ise kuidas seal pimeduses hakkama saate, võib-olla veab, võib-olla mitte. Pigem mõelgu midagi muud välja, kasvõi miinimum häälte hulk, millega inimene üldse Riigikokku pääseb. Kui ikka 1000 kokku ei saa, ei aita ka erakonnanimekirjas kõrge koht.
    Kui tahame värskemat ja sisukamat Riigikogu, siis on ka muid võimalusi kuidas muidu porilased sellest eemal hoida. Selleks ei pea tegema avatud nimekirjasid ja riskima peavoolumeedia mõjutustegevusega.
    Lähiajaloost ju teada kuidas IRL Tallinna võimu silmas pidades muudatusi tegi, aga vasta näppe sai. Riigi tasandil võivad tulemused olla kardinaalselt vastupidised ja seni tuntud inimestel võimalus oma koht kindlustada igal juhul. esimesena meenus EKRE, kes sellises olukorras saaks võib-olla ainult 4 kohta Riigikogus kuigi 4-peale korjati rohkem hääli kui 12 reformierakondlast kokku. Sellega mõttega tasub ettevaatlik olla kui need asjad ei ole täpselt reguleeritud. Ja sisuliselt tähendab see erakondade lõppu. Ja siis ei tule sealt ka otsuseid, sest killustatus on juba sedavõrd suur, et takistab töö tegemist. Ma ei poolda seda, aga samas midagi võiks ette võtta sellega küll, et rahvalt väikese mandaadi saanud isikud ei pääseks Riigikokku ja loeb koefitsent Valimisringkonnas saadud häältest, sest teadupärast on valimisringkonnad niivõrd erinevad valijate arvu poolest.

  5. Aja Lugu 3 nädalat ago
    Reply

    Probleemiks rahvahääletusele oli , on ja jääb peavoolumeedia kallutatus.Rahvas valib ja hääletab täpselt nii nagu
    ” arvamusliidrid” peavoolumeedias õpetavad. Peavoolumeedia “tõde” ei saa isegi kommentaariumites kõigutada.Kommentaar kas kustutatakse või blokeeritakse SLÕ kombel koguni IP aadress. Anonüümne “tõe” vaidlustamine on tabu. Kas keegi leiaks ERR veebis veel mõnda kommentaari?
    Kui asi on rahva kätes ja hääletuse all, ei saa kunagi milleski kindel olla, sest rahva valik ei tarvitse ühtida tagatubade ega ka Süvariigi valikuga. Seda aga ei saa võimulolev seltskond enesele lubada.
    Võimule saades unustavad erakondade tagatoad (see kehtib ka Keskerakonna tagatoa kohta!) koheselt oma senised laialtreklaamitud ja häälipüüdvad põhimõtted. Põhiseadust lörtsiv e-hääletus osutus nunnuks, presidendi otsevalimistest enam ei räägita…
    Ksenja Sobtšak: “Venemaal on nali, et on kolm asja, mida sa Venemaal ei saa valida: oma sugu, oma vanemaid ega presidenti”. Kas pole Eestis samamoodi?! Küll leitakse üks või teine põhjus, miks rahvale ei saa usaldada ei presidendi valimist ega ka muul viisil rahva tahte arvestamist.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.