Kaja Kallas, kes tegelikult võidavad kaheparteisüsteemist?

Markus Meier

MARKUS MEIER, Keskerakonna Antsla osakonna esimees

Mõni aeg tagasi tuli Kaja Kallas välja oma uitmõtete-koguga „Kallase kava Riigikogu reformiks“. Kui kava põhiosa keskendub riigikogulaste abide süsteemi loomisele, siis põhjendamatult vähe on tähelepanu saanud mõte kehtestada Eestis kaheparteisüsteem, mis viiks arvamuste vähesuseni parlamendis.

101 valimisringkonnaga valimissüsteem kehtestab kahe suurlinna ülemvõimu Toompeal

Kui 2015. aastal oli Tallinnas 264 714 valijat ja Tartus 68 149 valijat, siis toona jagati neis linnades välja vastavalt 29 ja 8 mandaati. Kuna 2019. aasta Riigikogu valimistel võetakse Kagu-Eestilt ning Jõgeva- ja Tartumaalt kokku 2 mandaati, mis antakse Tallinnale, siis jaguneb suurlinnadele 39 mandaati. Kallase plaani kohaselt moodustab ühe valimisringkonna ca 8000 valijat ühes piirkonnas. Nii tekiks Tallinnasse 33 ja Tartusse 9 valimisringkonda. Kokku valitaks kahest suurimast Eesti linnast 42 riigikogulast.

Tihti on riigikogulane ainus side keskvõimu ja kohaliku kogukonna vahel. Praeguse süsteemi ja Kallase kava vahe on kolm mandaati, mis saavad tulla suurlinnadele ainult maapiirkondade arvelt. Reformierakonna plaan nõrgendab seda sidet olukorras, kus maakohad vajavad riigi poolt eriti suurt tuge võitluses noorte väljarände, lagunenud taristu ja tööpuudusega.

Haldusreform 2.0

Kui analüüsida Kallase reformikava, siis selgub, et on soov teha haldusreformi-laadne „piiride joonistamine“. Kuna Eestis on 79 omavalitsust, millest kaks suurimat linna kontrollivad 42 mandaati 101-st, siis ülejäänud 77 kohalikku omavalitsust peavad leppima 59 mandaadiga. Talupojamõistus ütleb, et kas osa omavalitsusi jääb oma riigikogulasest ilma või peab liitma tükikese ühest omavalitsusest teisega, et täita maagiline kriteerium. Reformierakonna esimehe soovi täitmiseks tuleks taaskord hakata jõuliselt piire üle praeguste omavalitsuste tõmbama.

Kallas kritiseerib praegust süsteemi, mis keerukuselt on omaette ooper. Reformierakonna esimees ei näe, et tema plaan tekitab veelgi suurema tohuvabohu valijate meeltes, kelle jaoks devalveerub valimisringkonna mõiste. See on midagi, mis võib koosneda mitmest omavalitsusest või ühest väikesest piirkonnast omavalitsuse sees. Peaasi, et valijaid on normi piires. Valimisringkonna identiteedi võib piiritleda sisuliselt võimupartei oma võimu kinnistamiseks. Sellist praktikat kutsutakse USA-s gerrymandering’iks, kus Kongressi valimisringkonnad on ebanormaalselt sisalikukujulised ja kalduvad pooldama üht parteid. Nii on võimalik eirata rahva enamuse tahet, mis pole kindlasti demokraatliku normi kohane.

Lisaks võib juhtuda, et mõnes valimisringkonnas on konkurents mitme partei vahel väga tihe ja sealt valitud kandidaat esindab lõppkokkuvõttes vähemuse huve. Üks kõige marginaalsemaid juhtumeid hilisest ajast tuli 2017. aasta Suurbritannia parlamendivalimistel, kus Belfast Southi nime kandvas valimisringkonnas võitis mandaadi Democratic Unionist Party, saades 30% häältest. Ülejäänud 70% valijatest jäi esinduseta.

Tõsi, hetke süsteem on küll keerukas oma pikkade valimisnimekirjade tõttu, kuid siiski on see ausam, kuna suurem osa valijaskonnast saab siiski oma esindatuse, sest mandaate jagatakse proportsionaalselt valimistulemusega. Mitme mandaadiga ringkondade puhul on kandidaatide värvipalett hoopis kirjum ja ka seetõttu on valijal lihtsam oma valikut langetada. Nii ei pea valija valima partei poolt ette söödetud kandidaati. Praegune süsteem soosib, et me saaksime võrrelda lisaks kandidaatide varasemaid kogemusi ja riigimehele omaseid omadusi.

Kui küsimus on selles, miks minu antud hääl läheb teisele sama erakonna kandidaadile, siis siin tuleb erakondadel peeglisse vaadata. Erakonnad ju ise koostavad valimisüldnimekirju, kus ebapopulaarsemad nimed mõnikord troonivad kõrgematel kohtadel, mis tagavad koha Riigikogus. Seega siin tuleb erakondadel endil aru pidada, miks valimisnimekirjade kehva koostamisega eksitatakse valijat.

Lõppkokkuvõttes küsimus Kaja Kallasele: kes tegelikult sellest plaanist võidavad?

 

2 kommentaari
  1. Jah aga 1 nädal ago
    Reply

    Aga vähemalt K.Kallas ei laima kedagi. Ta on kuskil seal Reformi tagatoa alatute tegelaste ja parema osa Reformierakonnast vahepealne. Lihtsalt vahepeal haarasid võimu tagatoa tegelased, hakates koostama valestsenaariume parimate inimeste suhtes. Reform ongi ju oma hääled saanud kergeusklikelt ja mõjutatavatelt inimestelt. Eelmistel valitsustel ju töötulemusi polnud, vaesus aina kasvas. K.Kallasel oleks palju õppida Keskerakonnalt, kuid ausam ja inimlikum on ta kindlasti kui Reformi tagatoa inimesed.

  2. Ükski 1 nädal ago
    Reply

    neist pakutuist pole hea. Põhjus on lihtne: need jõugud ei esinda rahvast. Sest otsustavad ikkagi mingid klikid, kes sunnivad endale alluma ka suurema osa riigikogulastest.
    Hoopis teine lugu oleks siis, kui iga elukorralduse alus hääletataks piirkonniti läbi. Siis oleks selge, kui suhe oleks ka 350001:350000. Praegu surutakse läbi ka sellise deelnõud, mille poolt oleks rahvast ehk vaid 5% või 15%. Põhimõtteliselt töötavad tänased jõugud rahva tahte vastu. Viimast pole küll selgelt etada, kuid paljud rahvaküsitlused midagi ikka näitavad, kui millegi poolt on üle 2/3. Siis ei esineks ka vääravat viga.
    Samuti on selge, et hääletussõda riigikogus on jõukudevaheline, mitte rahva esindamine. isegi kui püüda säilitada praegutoimivat rahvavaenulikkust, tuleks kehtestada selline kord, et kui mingi eelnõu poolt on alla 2/3, siis läheb küsimus otsustamisele rahva kätte. Ja siis peab riigikogu juba rahva tahtele alluma. Kui poolt on üle 2/3, siis võib juba mingi tõenäosusega oletada, et ka rahvas oleks selle poolt ning rahvahääletust pole vaja.
    Loomulikult tekiks siis olukord, kus riigikogu osutub võimetuks, sest klikk on tavaliselt alla 2/3 kohtadest ehk 68 koha. Kuid ka siis saaks leida väljapääsu, nt kui rahvas hääletab 5 korda jutti kliki vastu, siis peaks klikk riigikogust järgmise valimiseni kaduma. Vaat see paneks jõugud juba mõtlema, kas tasub omavahel kakelda, kui toidulauast minema lüüakse. Pigem lepitaks enne kokku nagu Narvas lepiti enne vene keeles kohvikus hääletamises kokku ja ametlikul koosolekul eesti keelt ei räägitudki aga kõik häletasid poolt.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.