Nädala juubilar ARVI SIIG 80

Arvi Siig, kes jäädvustas end luulelukku kuuekümnendate aastate alternatiivse nooruse, punkarite ja hipide mõtteviisi väljendajana, oli novembrilaps. Ta tuli siiailma ja ka lahkus siit novembris, sündides 8. novembril 1938 Tallinnas ja surres sealsamas 23. novembril 1999. “Eesti kirjanduse ajaloos” (1991) on temast kirjutatud tabavalt: “Ta on 1950–60. aastate suurte nimede seas enam kui keegi teine rockarite põlvkonna keskne poeet. Ta tuli 1958. aastal kirjandusse kui nooruk õhtuselt tänavalt, vihmast ja neoontulede peegelduste vahelt. Mõnedki tema esimestesse poeesiakogudesse (“Trompetisoolo”, 1962; “Reporter värsikaameraga”, 1966 jt) koondatud värsid said kultuslikeks. Nende selge sõnastus ja meeldejääv värsivorm oli mõistetav väga laiale lugejaskonnale.”

Siig jäi lugejale meelde ajastu vaimu täpse jäädvustajana. Ta kirjutas, kui vaevaliselt käis inimene tee kiviajast aatomipommini, kuidas footonrakett viib meid Pluuto poolusele (“Eilne fantaasia”), kuidas pekstud neeger rentslis palub vett (“Teadlane”), kuidas tänavalamp kiidab poisi ja tüdruku kohtumist (“Tänavavalgusti monoloog”), ka seltsimees Majakovskilt mausri laenamisest (“Arve”). Nagu Jossif Brodsky, armastas ka Siig äärelinna tasa vana trammiga loksumist (“Aken öös”, 1962). Luuletusi “Öisel lainel” (1962), “Üliõpilaskohvikus” (1966), “Tuled öös” (1966), “Öösinine taevas” (1966) tuntakse pigem Vennaskonna lauludena. Siia lüürilistest mõtisklustest, mis ulatuvad ka otsapidi kosmosesse, on tuntuim luuletus “Eilne fantaasia” (ilmunud esikkogus “Trompetisoolo”, 1962), milles ereoranžist magmast rikkale Veenusele, kus pinda litsub hiigelrõhk, rajatakse linnu. Ehk mäletate Jevgeni Dolmatovski samalaadset sõnumit – “Enne starti Maalt me sõna andsime, et on Marsilgi kord õites õunapuud!”. Seegi on nüüdseks tuntud kui üks Vennaskonna pala.

Peagi pärast kosmoseajastu algust leiutas Arvi Siig omapärase värsistiili, milles mingi tugev signaal eraldab värsse. Selline on „Loomingus“ avaldatud luuletus “Seitsmeteistkümneaastased” (1964), milles kaks noormeest ühikast tänavale valguvad. Neid võtab vastu roheline silt “Juuksur”. Värsid eraldatakse korduva sõnakesega: “Sajab!” Kui Siig oli Tallinna vihmaste tänavate ja julgete punk-anarhistide poeet (ta armastas ka ise nahktagi kanda), siis Jossif Brodskyl on samalaadne luuletus venivast juuliõhtust, milles neegersaksofonisti pill joonistab õhku ellipsoidi. Kui Brodsky armastas Ameerika kultuuri juba Nõukogude Liidus, siis Siig oli jänkimaa suhtes pigem kriitiline, austades vaid teadlase mõistust.

Nukker öine vihm on Siia luule olulisim kujund. Vihm mängis olulist rolli ka poeedi esmakohtumisel Valentina, oma tulevase naisega. Neli aastat pärast luuletaja lahkumist avaldas Valentina Siig ülevaate nende tutvusest ja perekonnaelust, memuaariraamatu “Veel kord”. Kaks noort inimest tutvusid täpsustamata ajal kuuekümnendatel, Pärnu rannas toimunud füüsikute-lüürikute seminaril. Sinna oli oodata mitmeid kuulsaid esinejaid, Arvi aga lonkis seal niisama ringi:  peaaegu kahemeetrine atleet, helesiniste, naisi hullutavate silmadega.

Valja töötas mainitud ajal „Molodjož Estonii“ toimetuses. Ta oli komandeeritud seminari kajastama ning ümberriietumisvõimaluse puududes ilmus ta sinna tikk-kontsades ja miniseelikuga. Kuid bussist välja tulekul komistas ta enda kandekoti sanga otsa ja kukkus oma tulevase kätele. Arvi asetas kauni kandami ettevaatlikult maha. Nähes, et ta ulatub Arvile vaid õlani ja mees esindab hoopis teist maailma, võrreldes äsja bussis loksunud metsameestega, valdas Valjat imeline rahu. Teda veetles, et mees pidas teda välimuse poolest pigem „Silueti“ ajakirjanikuks. Kuid astunud mõne sammu, tabab tulevast paari Pärnu värskes õhus mändide all uduvihm. Vihm sobib Valjale, arvab Arvi. Ja naine resümeerib: “Mingit imelist energiat õhkub tema laiade õlgade ja tugevate kätega sportlikust kujust.” Perekonnaõnn, naine ja tütar – sellest sai Arvi Siia elu edasine deviis pärast neid sündmusi.

Tavainimesele paistab Siia elu täiesti muretu. Ainult puhkekodu, meri ja männid. “Igal suvel olime loomingumajades,” kirjutas poeedi tütar „Molodjož Estonii“ veergudel. “Olime kas Krimmis, Pitsundas või Jaltas. Seetõttu tundsin ma neljateistkümneaastasena nägupidi peaaegu kõiki nõukogude kirjanduse klassikuid, kes kõik armastasid päikese käes päevitada.” Tavalise töölise või kolhoosniku olemasolul ei olnud Siia privilegeeritud eluga mingit pistmist. “Veel kord” kirjeldab NSVL Kirjanike Liidu sekretäri lamamistooli Jalta rannas. Sellele ei tohtinud keegi istuda: mida kõrgem boss sa oled, seda lähemal on sulle meri. Rannas käies möödusid kirjanikud sellest lamamistoolist nagu puuslikust – hüppa küll merre, aga ära sellel lama. Üleliidulises kirjandushierarhias ei saanud kuidagi ilma pugemise ja kitumiseta edasi trügida! Niisiis polnud Siig mingi teisitimõtleja ega vaba mees. Ta luule oli nagu pirukas, mille kohta me ei tea, mis liha on sinna sisse pandud, nimelt, missuguses lamamisasendis ja mis rannas on need valusad värsid sündinud.

1975. aastal jõudis Siig koos Nõukogude kirjanike delegatsiooniga New Yorki, linna, millest ta hiljem kirjutas kriitilisi värsse kogus “Kuuldekaugus” (1978). Ootuspäraselt kirjeldab ta Ameerika linnu kui rahamasinaid, mille rataste vahele jäävad kodutud.

Valentina Siia mälestusteraamatus pole aga nii olulisest reisist mitte märkigi. Valentina keskendub rohkem vene elemendile Siia elus, mistõttu jääb mulje, nagu olnuks Siig Moskva või Leningradi “staadionipoeet” nagu Jevtušenko või Roždestvenski. Memuaariraamatust saame teada, et Siig kõneles ka kodus suurte ja tähtsate fraasidega. On kentsakas kujutleda lipsustatud pereisa pere hommikuse kohvilaua taga, väikese tütre pudru-ampsude vahele “ülitarka panemas”: “Tulevik on saabunud… Meie müütilised valitsejad tõukavad neile iseloomuliku järjekindlusega kivi eelmisse päeva, otsides sealt kõikide hädade juuri ja nägemata tänaseid probleeme.”

Eestlane Arvi Siig oli samasugune kosmosepoeet nagu Patricia Collins, 20.–21. juulil 1969 korraks ümber Kuu tiirutama jäänud „Apollo 11“ moodulis hõljunud Michael Collinsi abikaasa. Patricia read, mis kirjutatud kaugesse avakosmosesse läinud mehele, sobiksid iseloomustama Siiagi loomingut: „Ma olen otsinud nõkse, kuidas sinu kena und tumedaks muuta. Minu kartus ja minu naeratus on sulle head, kuid ka nõrgestavad. Nüüd sa ei pea enam kuulama mu südamest tulevaid arvukaid pisaraid ja hirmu noaterasid öös, sest praegu pole su aeg enam kurtmiste jaoks. Võta mu vaikus ja täida see oma rõõmuga. Võta mu julgus, mida ma teesklesin, sina, mu arm muudad selle tõeliseks.“

 

Aarne Ruben

1 Kommentaar
  1. Vähemalt 6 päeva ago
    Reply

    omastav kääne on õige – Siia. Mitte Siigi nagu Kaljulaidi, Kallase.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.