Eesti kultuur hajub

NO99 Savisaare kõne Draamateatris. FOTO:SANDER ILVEST/SCANPIX

Mart Ummelas, ajakirjanik

Äsjane Teatri NO99 juhtide ootamatu teade, et kohe-kohe lõpetatakse tegevus, jätmata isegi kasutamata uueks aastaks riiklikult ette nähtud miljoniline toetus, aga ka segadused Eesti Kontserdis seoses kahjumiga ja juhtide vahetuse ebaõnnestumisega kõnelevad millestki palju sügavamast. Kõnelevad sellest, et taasiseseisvunud Eesti riigis on kultuurielu korraldamises tehtud nii vigu kui ka lihtsalt kaotatud perspektiiv silme eest. Nimetaksin seda Eesti kultuuri hajumiseks.

Olin 1980.–1990. aastate vahetusel tegev kultuuriministeeriumis ja hiljem kultuuriminister Lepo Sumera asetäitja. Neil aastail tehti palju põhimõttelisi otsuseid veel enne seda, kui Eestist sai uuesti suveräänne riik. Tehti nii õigeid kui ka vääri otsuseid. Meid kõiki rusus teadmine, et peame vabanema nõukogude aja ikkest, keeldudest ja käskudest, jätma oma mineviku kõige täiega seljataha. Kahjuks sageli ka selle, mis oli nois aastakümneis olnud väärtuslikku. Näiteks raamatute hiigeltiraažid, mis oli üks peamisi tegureid rahvuskultuuri edasikestmisel ja eesti keele kultuurkeelena säilimisel. Ent ka rahvusteatri järjepidevuse.

Paraku polnud piisavalt raha eesti kultuuri uueks lendutõusuks. Ja mitte ainult raha; ka muid ressursse, näiteks paberit või filmilinti. Institutsionaalse kultuuri viimaste kaljudena püsisid veel vaid riiklikud teatrid.

Veel minu ministeeriumis olles algas poleemika selle üle, kas lahutada kultuuritegevus üldse riiklikust finantseerimisest ja juhtimisest või asutada absoluutse võimuga Kultuurkapital. Mäletan, et olin tollal vastu niivõrd ulatuslikule pöördele ja maksumaksjatelt kogutud nappide vahendite suunamisele ühe organi otsustada, kuhu kuuluksid kultuuritegijad ise. Oli oht, ja see ka hiljem realiseerus, et otsuste langetamist hakkavad mõjutama grupihuvid, isiklikud sõbrasuhted, käsi-peseb-kätt-mentaliteet.

Tollasest poleemikast saab mõningase ülevaate Kultuurkapitali kodulehel ajaloo osa käsitlevast alajaotusest. Tasapisi liikusid asjad siiski selles suunas, et enamikus kultuurivaldkondades hakkas projektide finantseerimist otsustama 1994. aastal alustanud Kultuurkapital, nn. Kulka. Kultuuriministeeriumi hallata jäid püsivamad institutsioonid, sealhulgas teatrid, mis küll muudeti peatselt sihtasutusteks, ja üldisem kultuuripoliitika kujundamine, sealhulgas välissuhted.

Aga tagasi Teatri NO99 juurde. Mul pole õigust ega põhjust hinnata selle teatri loojate siirust ja soovi läbi murda institutsionaliseeritud teatrikunsti piiramisrõngast. Paraku vallandas see protsessi, mille käigus on Eestis tekkinud teatritruppe kui seeni vihma all.  Ühest küljest tõstab see teatrite külastatavust, teisalt aga seab ka senised nn. riiklikud ja omavalitsuslikud teatrid vajaduse ette üha rohkem mõelda majanduslikule poolele, publikuhuvile ja efektiivsusele. Ent teisalt ka sellele, kuidas ja kust tuleb raha uute projektide finantseerimiseks. Kas on otsustajate ringkondades piisavalt „tõukajaid“ või kuidas pääseda suures meedias paremini pildile.

NO99 lahendas selle probleemi edukalt muusikaliga NO46 „Savisaar“ ja NO75 „Ühtse Eesti suurkoguga“, pälvides nii eksalteeritud publiku kui ka teatud poliitiliste ringkondade ilmse poolehoiu. Viimaseks näiteks oli ka EV100 raames presidendi vastuvõtu puhul ERM-is (või õieti metsas) lavastatud kontsertetendus, mis tekitas vastuolulisemaidki tundeid kui kunagised poliitilised etendused või näiteks „Kõnts“.

Ehk oleks aeg poliitiliselt angažeeritud teatrikunsti asemel pöörduda tagasi klassikalisema, kultuuri süvapoolt avava ja vähem agitpropiliku lavakunsti poole?

Meil on viimastel aastakümnetel koolitatud tohutul hulgal uusi näitlejaid ja lavastajaid, kellest paljud paraku tegelevad puhta meelelahutusega või püüavad läbi lüüa filmikunstis, millele on viimasel aastakümnel heldelt toetusi jagatud.

Lõppev juubeliaasta tähtsustas riiklikult finantseeritud projekte, millest ehk laiemalt tuntud on ETV teleseriaal „Pank“. Ent juubeliaasta saab peagi läbi ja ka rahavood hakkavad kulgema teisi radu pidi, kohati kokku kuivades, aga suuresti läbi Kultuurkapitali.

Seepärast tahaksin loota, et Eesti kultuuri hajumine, mis on väljendunud lühiajalistes projektides, efektitsemises või ka lihtsalt kommertslikkuses, hakkab ümber saama ning asutakse otsima oma kultuuri juuri, ning rahvusvahelistumise kõrval ka kultuuri järjepidevust tagavat rahvuslikku süvaolemust.

1 Kommentaar
  1. Tänane 11 kuud ago
    Reply

    seisund on üldise mõtteviisi ja hariduse mandumise tulemus. Lisaks ka pugejalikkus, sest püütakse iga läänelikku lollust veelgi võimendada. arvan, et siiski on vaja seada teatrid ka rahalistesse raamidesse. Sest kuigi mõnd etendust võidakse kõrgelt hinnata, jääb tema tulu alla talutava. Sellistel tuleks lasta valida, kas lõpetavad selle jama ära või tasuvad ise puudujääva.
    Klassikalise 60-70ndate teatri juurde ei taheta naasta, sest uus põlvkond on teisemeelne. Neid ei huvita sisu, vaid pilt. Caadake raamatupoodides lasteraamatuid, seal pildid ongi. Need muidugi lastele meeldivad ja osalt tulevad ka kasuks, kuid kui sisu jääb nend evarju ehk tekst piltikummardavat last ei huvitagi siis toovad pildid vaid kahju. Kogesin koolis, kuidas 5.-6. klass oli võimetu loetut lahkama. Mida taheti öelda, milliste võtetega (isikustamine, kellegi teise kaudu, keelelise mänguga). Loeti tuimalt ära ja korras. Kahte ka enam panna ei tohi, kohe tuleb mammi kooli ja kukub õpse sõimama. Sellepärast on õpsid ette taltsutatud ja veavad jobud ise läbi. Mailis õhkab, kui kõrgele meie haridus on tõusnud. Kuigi selge allakäik on toimunud 90ndate keskpaigast, kui öeldi lahti Käie haridusmudelist.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.