Turvaliselt ja kultuurselt parema Eestimaa eest

Aare Olgo

Aare Olgo,  Jõgeva vallavanem,  pühendunud  kultuuritarbija

Seoses sõnaga „turvalisus“ võib mitmetele meenuda Allan Roosilehe poolt kuulsaks lauldud üheksakümnendate aastate kultuslaul „Turvamees“ või mõnele kuulsale inimesele ihukaitse korraldamine. Tegelikult on see mõiste märksa avaram ja haaravam, sest  kaitse ohtude eest ja abi kriisiolukordades peab olema kättesaadav igaühele.   End igas mõttes turvalisena tundev kodanik suudab paremini oma teadmiste, oskuste ja kogemustega ühiskonnale panustada.

Saja-aastases Eesti Vabariigis on sama arvuga juubelit tähistanud või tähistamas ka Kaitseliit, politsei, kutseline tuletõrje, Punane Rist jne. Nendesse ühendustesse kuulub tuhandeid tugeva professionaalsuse, väärikuse ja missioonitundega mehi ja naisi. Oma koduvalla inimestest nimetaksin näiteks Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli cum laude lõpetanud Jõgeva kiirabibrigaadi õde Inga Verit ja Jõgeva politsei välijuhti Kajar Penti, kes pälvis hiljuti Teeneteristi hõbemedali. Jõgeva kutseliste päästjate kõrval ei saa kindlasti mainimata jätta Palamuse pritsumehi – vabatahtlikke eesotsas pealik Margus Kaasikuga, kes omast ajast panustavad meie kogukonna turvalisuse tagamisse. Läbi aegade on rahvalemmikud olnud ka vastava valdkonna lemmikkangelased, olgu selleks siis Vladimir Majakovski loomingust tuntud miilits onu Stjopa, kirjanik Jaan Rannapi ja kunstnik Edgar Valteri ühistööna sündinud päästekoer Nublu või seksapiilsed naiseradetektiivid teleseriaalist „Kättemaksukontor“.

Küllap on meedikud, korrakaitsjad  ja päästjad valmis sündmuskohtadesse ruttama ka luua seljas  nagu  nõid Baba-Jaga või propellerijõul sarnaselt Karlssoniga, kuid paraku pole tehnika veel  nii kaugele arenenud. Küllap saab aga turvalisuse huvides  senisest  veelgi nüüdisaegsemaks muuta igapäevaseid infrastruktuure.

Operatiivautode õigeaegse kohalejõudmise üheks eeltingimuseks on korrastatud ja soovitavalt ka valgustatud tee. Mööda auklikku ja konarlikku teed sõites võib abi lootusetult hiljaks jääda. Niisugust teed mööda liikudes võib kiirabiautos oleva raskes, kriitilises või eluohtlikus seisundis patsiendi tervis veelgi halveneda. Heast teest sõltub paljuski lastel turvaline jõudmine lasteaeda ja kooli ning täiskasvanutel tööle.

Riigi kohustuseks on  riigiteede korrashoidmine ja uuendamine. Eesti Keskerakonna juhitav valitsuskoalitsioon ning eriti majandus- ja taristuminister Kadri Simson on teedevõrgu paremaks muutmiseks paljugi korda saatnud. Paremini saab aga alati. Ükskord ometi on vaja valmis ehitada neljarealine Tallinna–Tartu  maantee. See  võimaldaks ka Jõgevalt Põltsamaale sõita nii, et ei peaks Puhu-Ristis kümmekond minutit või kauemgi ootama.

Kohalike teede seisundi kaardistamine on mulle olnud tuttav ametiajast abilinnapeana ja linnapeana Jõgeval, kahel perioodil vallavanemana Laevas ja praegu Jõgeva vallavanemana. Paljud omavalitsused suhtuvad teede-temaatikasse igati tõsiselt, lausa riigimeheliku hoiakuga. Riik saaks siin omakorda õla alla panna rahastamisskeemidega, näiteks eraldades kütuse aktsiisimaksudest piisava osa omavalitsusele teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Kvaliteetsed teed on ka tingimuseks terviseedendusele, sest mööda maanteeserva või kergliiklusteed kulgevad tervisejooksjad, suverullidega sõitjad, jalgratturid.

Paljudele aladele sarnaselt loovad vaimse aluse turvalisusele ja hoolivusele kultuur, haridus ja haritus, millest sõltuvad inimeste väärtushinnangud, eluhoiakud, suhtumine lähemasse ja kaugemasse ümbrusse ning kaasinimestesse.

Eduard  Vilde „Pisuhännas“ jõudis Vestmann  järeldusele, et ärimees võib ka luuletaja olla. Minagi, kõrghariduselt  tehnokraat, kes  tööalaselt suuresti seotud majandusvaldkonnaga, olen viimastel aastatel senisest suuremaks kultuurisõbraks saanud. Sellele on kaasa aidanud sagedased teatri- ja kontserdikülastused ning kunstinäituste vaatamised, samuti isetegevuslike kultuuritegijate meeleolukad ja värvikad esinemised.

Ehe lugupidamine hariduse ja kultuuri vastu ning soov ise aktiivne  ja mõtteerk tegija olla saab tihti tuumaka alguse kodukandi koolist, huvikoolist, rahvamajast. Õhtutuledes säraval rahva- või koolimajal on paikkonna elujõu seisukohalt samaväärne tähtsus kui majakatuledel laevade sadamasse jõudmisel.

Täiesti õigusega on kogukonnaelu eestvedajaid, olgu siis tegemist  kultuuri või mõne teise valdkonnaga, nimetatud sädeinimesteks. Sisemine säde on impulsiks nutikatele ja tarkadele  mõtetele ning tuumakatele tegudele. Kütuseks läheb paratamatult vaja ka materiaalseid ressursse, mille eraldamist ei tohiks kahetseda nii omavalitsused kui ka riigistruktuurid.

Märkamist väärivad ka inimesed, kellel ühe või teise probleemi lahendamiseks tarkusetera või nõuanne varuks. Kalevipoegki annetas oma kasukast okaskatte targale siilile.

Turvaline, kultuuri- ja haridussõbralik Eesti on minu püüdluseks teel suurde poliitikasse. Pean oluliseks õpetust „Tark ei torma“, kuid põhimõttel „Tasa sõuan, kaugele jõuan“ soovin sihile jõuda küll.

 

 

1 Kommentaar
  1. Kas 2 nädalat ago
    Reply

    Aare mõtleb selle PÜHENDUMUSE all samuti COMMITMENTi nagu Miksri Svenngi? Miks ma ei imesta!
    Kuid algul Aare pilti nähes käis kolust läbi ÄRATUNDMISRÕÕM, et see ju seltsimees Lavrov Putini kaaskonnast isiklikult. Juba mõtlesin, et järgneb panegüürika igavesele ja murdmatule liidu- ehk koostöölepingule, aga kui lugema hakkasin, tuli kurvalt pettuda.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.