Kes loovad ühiskonna väärtusi?

Maria Jufereva-Skuratovski

Maria Jufereva-Skuratovski, Lasnamäe linnaosa vanem, Keskerakond

Ühiskondliku konsensuse piirid nihkuvad juba igapäevaselt. Nihkuvad vaenu ja agressiooni õhutamise poole. Vahel tekib mulje, et paljud inimesed ei arvesta sellega, et sõnavabaduse ja eneseväljendusega käsikäes käivad ka vastutus ja lugupidamine oponendi suhtes.

Tihti me taunime anonüümseid kommentaatoreid, kes purskavad internetikeskkonda oma viha, haigeid fantaasiaid, vahel ka rumalusi. Arutleme selle üle, kas ja kuidas selle ilminguga võidelda või pigem mitte. Või pöörata sellele tähelepanu alles siis, kui otseselt meid hakatakse ähvardama?

Kuid küsime enda käest: kas need anonüümsed isikud peavad olema meie ühiskonna väärtuste teenäitajatena? Vaevalt. Olen veendunud, et teatud ühiskondliku konsensuse püstitamise eest peaksid olema vastutajad need, kes igapäevaselt avaldavad oma nime all arvamusi avalikus ruumis.

Selle näiteks on palju vastuolusid tekitanud ÜRO globaalse ränderaamistiku küsimus, mis oleks vajanud ühiskondlikku konsensust. Selle saavutamine eeldanuks aga pikemat otsustusperioodi, et avada leppe sisu ning analüüsida selle mõju. Võime vaid kujutleda, kas praegused erimeelsused erakondade vahel ja avalikud solvangud oleksid olemata, kui arutelu oleks olnud avatud ja sisuline. Kui palju anti rahvale võimalust kuulata välispoliitikaekspertide hinnanguid leppe mõjude kohta?

Kogu vaidlus on sarnane kommentaariumides toimuva sõimuga, kus paljud vaidlejad ei tea isegi, mille üle nad vaidlevad. Paljudel vastandujatel pole teada või polegi oluline, kas lepinguga pannakse riigile õiguslikke kohustusi või kuivõrd aitab ränderaamistik parandada rahvusvahelist rändealast koostööd ja peatada ebaseaduslikku rännet. Vahe on vaid selles, et vaidlejad ei ole anonüümsed, neil on nimi ja nägu. Ja nii vaidleb lisaks poliitikutele ka rahvas omavahel: kes on leppe poolt ja kes vastu? Aga kui puuduvad info ja faktid, siis muutub ka inimestel vale ja tõe tunnetamine aina keerulisemaks.

Kas me tahame või mitte, aga just poliitikute väljaütlemised saavad kõige rohkem kajastusi avalikus ruumis ja meedias. Avaliku arvamuse liidrite nimekiri ei ole sugugi pikk – need on ajakirjanikud, poliitikud, kõrged riigiametnikud. Harvem kui tahaks võtavad sõna õpetajad, teadlased, oma ala spetsialistid ja ettevõtjad. Migratsioonipoliitika on väikesele rahvale oluline teema ja emotsioone on siin kerge üles kütta. Aktiivne ja tubli poliitik peab sotsiaalvõrgustikes oma lehekülge, mis omakorda ka „rikastab“ meie kultuuriruumi.

Kahjuks kujuneb mulje, et viimane asi, mis köidab paljusid poliitikuid, on mõtisklemine ühiskonna väärtuste üle, mida nad edastavad või jätavad ühiskonnale edastamata. Kusjuures paljud on karjääriredelil kenasti edasi jõudnud just oma oponentide solvamise ja sõimamise ning emotsioonide üleskütmise abil. Võib ju kindel olla, et sinu mahlakas sõnastus on heameelega tiražeeritud ja haibitud meedia abil ning sulle on tagatud paar päeva kestev „kuulsuse minut“. Just sel põhjusel on meie ühiskonnas vahel kuulda ka selliseid sõnu nagu „sobimatu asiaat“, „parasiteerivad tiblad“ ja „praak“ vene koolide lõpetajate puhul. Aga ka Jürgen Ligile kuuluvad solvangud nagu „nakatunud raibe, kes võiks ennast põlema panna“, „ära kaaguta”, „sisserändaja poeg roosast erakonnast peaks olema üliettevaatlik”. Need on vaid mõned näited meie poliitilisest kõnepruugist, mida oleme hakanud pidama juba normaalsuseks.

Tundub, et poliitikud võtsid endale sihiks Ilfi ja Petrovi ühe peategelase Ostap Benderi tsitaadi: „Rohkem küünilisust, inimestele see läheb korda!“ Mulle isiklikult tundus aga eriti küüniline, kui lugupeetud kodanik ja endine diplomaat Marina Kaljurand, kes lubas teha kampaaniat pori loopimata, ütles, et Yana Toom kutsub inimesi üles loobuma eesti keele õppest. Loodan, et Kaljurannal jagub julgust ja ta vabandab valeväidete jagamise eest. Kahjuks, selliseid näiteid on küll ja veel.

Teatud mõttes on siin tunnetatav meedia kui kasumile orienteeritud äriettevõtte varjatud surve, sest „klikijahil“ ei huvita eriti kedagi tasakaalustatud arvamus ning kui lõhnab skandaali ja solvangute järgi, siis on avaldamine garanteeritud. Omanik nõuab lehe müüdavust, juht – ajakirjanikult klikitavaid artikleid. Kui tahame, et meie ühiskonnas oleksid lisaks vabadusele sellised universaalsed väärtused nagu kohusetunne, vastastikune austamine, objektiivsus, siis on äärmiselt vajalik lõpetada valetamine, otsene süüdistamine ja ebaviisakas käitumine.

Oleks väga hea, kui sellise rolli võtaksid enda peale president, peaminister, kõikide parteide ja poliitiliste liikumiste liidrid ning poliitikud ise. Kuid ka ajakirjandus peab jääma siin tasakaalustaja rolli. Ja siis vaatame, kas anonüümsed kommentaatorid hakkavad mõtlema enne kui saata sõnum internetiavarustesse.

2 kommentaari
  1. ahzoo 1 nädal ago
    Reply

    jälle üks udumullitaja mõlisemas-kes loob väärtusi…kes?Vastan…bussihuhid,autojuhid,õpetajad,lasteaiaõpetajad,keevitajad,elektrikud,ehitajad,arstid,koristajad jne…mitte spekulandis kes odavat pazka kauba pähe toodavad ja parseldavad üüratute raadio-tele reklaami ruuporite kaudu KISAVÄÄRUST ei loo grammigi aga raha nõuavad ja nn “väärust” parseldamistel “tõstavad”…uinunud tarbimishullus ja ninapidi nut-blätis kus ajud jne kärbuvad….tädike mine oma sogase siopaga õige…kas Toompeale võltsiga trüginud ja oma lehmalellepoegade toppimine igale poole nn riigiametitesse jne bürokraatiat paisutama loovad “VÄÄRTUSI”…EI,EI…palka tuleb maksta reaalselt töötavatele ja korralikult ainult nii areneb ja kasvab…

  2. Ära 2 nädalat ago
    Reply

    aja udu. Ühiskonna väärtusi loovad TÖÖLISED! Need, kes midagi ka teevad. Et sul oleks katus pea kohal, oleks käntsakas liha või juurikas nina ees ja sa poleks ka päris alasti. Alles teisejärguline on meelelahutus, sest seda oskab iga inimene ehk tööline ka ise välja mõelda. Alles VIIMASEL kohal on need petised ja vargad, kes röövivad tootjaid ja töötlejaid ning jagavad pärast röövitust väikese osa tagasi neile kasulikele. Kas Jurka või Kata või Kimm või Miša kasvatavad sigu või vilja ja ehitavad maju ja liiklusvahendeid või õmblevad rahvale riideid? Vast keskbande ainuke erand on Martin, kes kasvatab kitsi. Palju Siret teda aitab, ei tea.
    Nii et Mariiakesel seisab eluga tutvumine alles ees, praegu on ta alles lapse mõistuse tasemel.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.