Haridussüsteemis tuleb inimkatsed lõpetada!

Märt Sults

Märt Sults, Riigikogu liige

Mõni aeg tagasi sammusime üheskoos Eesti Vabariigiga uude sajandisse. 100 aastaga oleme jõudnud tähtsate tähisteni ning saavutanud nii mõndagi: Eesti kooliharidus on võrreldav Joosep Tootsi aegsega.

Näiteks on nende aastate jooksul Eesti haridussüsteemist kujunenud üks maailma parimaid, mille „headust“ küll tänavapildis ning ostukeskustes pole nagu eriti märgata. Meil on tublid ja edukad noored, kellest üle poolte ei omanda PGS-s ettenähtud programmi  ning meie koolides valitsev õpikeskkond on eeskujuks teistele Euroopa Liidu riikidele: avatud õpivorm; krooniline õpetajatepuudus; õpilaste massilised põhjuseta pidavad puudumised; nüüd õpilastel ka läbiotsimishirm; noorte elu paralleelmaailmas, mida pakub Internet; õpilaste suitsiidimängud; õpilaste „läbipõlemine“ väga varases eas jne.

Endise koolidirektorina jälgin põnevusega haridussüsteemi kulgu, sest leian, et oleme ühel päeval „augus“, millest välja ronimine on riigile väga raske.

Haridussüsteemi pidev liberaliseerimine ja lihtsustamine viib üldjoontes inimisiksuse muutumiseni tehisintellektiga sarnaseks, erinevuseks vaid see, et inimlapsel, võrreldes arvutiprogrammiga, jääb intellektist kõvasti puudu.

Tänase süsteemi eripäraks noortele õppuritele on see, et neil puuduvad vanavanemad. Küsite: kuidas puuduvad? Puuduvad seetõttu, et nad on, nagu õpilaste emad-isad, pikki päevi tööl, neil pole aega ja jaksu kuulata lapselaste koolimuresid, puberteedimuresid, klatši, lastelastele muistendeid lugeda … Kõige tähtsam on, kuulata noort ja kasvõi lihtsalt olla usaldustäratav vanaisa-vanaema … Enamikel noortel polegi muud varianti, kui lihtsalt minna anonüümsesse internetipilve ja suhelda anonüümsete, mittemidagiütlevate „sõpradega“. See inimpõlvede-vaheline süsteem ei saa mitte kunagi töötama, sest ikka jääb vanem põlvkond väetimaks, aga noortel tekib uusi võimalikke lahendusi muistendite „nägemiseks“: kasvõi hallutsinogeenid või muud meelemürgid.

Võimeka ja tulemusrikka süsteemi tagamiseks saame omaltpoolt kõik midagi ära teha: hakkame lõpuks õpetajaid riiklikult koolitama ning toome seadusesse uuesti sisse õpetaja ülikoolijärgse suunamisaja. Kuid tähtis on järgida ka põhimõtet, et vastuvõetud otsused aitaksid süsteemi edasi viia. Aga kas meil on olemas hindajad, kes oskaksid öelda, et milline suund on õige? 20 aastat vana Soome koolivärgi Eestis kordamine, mis on ka ajaloos Soomes läbi kukkunud, pole küll üks targemaid tegevusi.

Õpetajate raske töö olgu ühiskonnale rõõmuks ja õpetajale naudinguks!

Seisak haridussüsteemis oli ilmne, mistõttu oli näiteks tahaplaanile jäänud ka õpetajate ülivajalik palgatõus, kuid põhiasi on ikka tegemata: õpetaja on defineerimata, „õpetaja“ sünonüüm ei ole „pedagoog“ … Seega jääb õhku küsimus: kellel tõstetakse palka?

Õpetajaamet pole lihtne, tean seda omast kogemusest. Kuid selleks, et meie õpetajad oleks motiveeritud ning teeks oma tööd täie pühendumusega, soovivad ka nemad märkamist, eriti õpetajad (pedagoogid muidugi ka). Alati ei ole selleks märkamiseks 100-eurone palgatõus, ja selle palgatõusu söövad maksud ka ära.

Kooliõpetajate kõrval ootasid palgatõusu pikisilmi ka lasteaiaõpetajad. Tegin selle eesmärgi nimel  lugematu arvu petitsioone ja läbirääkimisi, ning õnnestuski: kõrgharidusega lasteaiaõpetaja palk sai seotuks üldhariduskooli kõrgharidusega õpetaja palgaga. See oli minule suureks võiduks!!!

Riik ja kohalikud omavalitsused on nüüd panustanud koos lisaraha kohalike lasteaiaõpetajate palgatõusuks. Tegemist on igal juhul positiivse nihkega, sest ühiskonnas räägitakse ainult õpetajate palgatõusust, kuid me ei tohi heita kõrvale inimesi, kes annavad lastele esimese suuna tema haridusteel, sest inimlapsele on arengus ülitähtsad 3-6 esimest eluaastat, kui siin miskit valesti „pöörata“,  on hilisem „vigadeparandus“ üliraske, et mitte öelda võimatu. Seetõttu on palgatõus oluline mitmel tasandil: käesolev aasta tõi lasteaiaõpetajatele palgatõusu 80 protsendini kooliõpetajate palgast. Kuid püüdlused sellega ei lõppe; 2019. aastaks on eesmärk jõuda juba 90 protsendini. Õpetajate palk on olnud aastaid alla igasuguse arvestuse!

Hariduse reformimine iga poole aasta tagant näitab pikaajalise eesmärgi puudumist

Viimasel ajal on teemaks olnud kodutööd ning õpetajatele õiguse andmine õpilaste läbiotsimiseks. Arvamusi selles vallas on seinast-seina.  Võib öelda, et teema on tekitanud üleriiklikku poleemikat.

Minu seisukohalt on kodutööd vajalikud, sest need aitavad lastel tekitada rutiini, mis aitab neil täiskasvanute maailmas hakkama saada ning kohustustest kinni pidada. Lisaks areneb seeläbi laste iseseisev mõtlemine. Pigem on küsimus kiuslikus pedagoogis, kes karistab õpilasi suure hulga mittemõtestatud kodutöödega. Tean väga palju lapsevanemaid, kes on kimpus sellega, et hiliste öötundideni tehakse koolitükke. Hoopis parem oleks õpetajatel muuta tunnid ülesehituselt huvitavamaks, et lastel tekiks uudishimu uurida, miks maailmas on asjad sedasi nagu need on. Nii et – tähtis on lapsepoolne küsimus õpetajale: MIKS?

Mõistagi tunnen muret ka gümnaasiumi tänaste riigieksamite pärast, sest sellises formaadis on riigieksamid kaotanud oma eesmärgi. Eelmine versioon, kus kirjand oli kohustuslik ning ülejäänud õppeained sai õpilane ise riigieksami sooritamiseks valida, oli kohane.

Paraku rikuti see riigieksamite järel koolide edetabelite koostamisega, mis omakorda kaotas haridusliku väärtuse –, kõigile oli tähtis vaid sooritustulemus. Keegi ei hinnanud enam gümnasisti teadmistes toimunud arengut ning riigieksamid kaotasid sellega oma sisu.

Leian, et praegune süsteem vajab hädasti muutmist ning sellisel viisil riigieksamite korraldamine tuleb lihtsalt lõpetada. Ma räägin gümnaasiumi riigieksamitest, mitte põhikooli üleminekuarvestuste ning põhikooli lõpueksamite ärajätmisest, sest need on hädavajalikud noore inimese hariduse saavutamisel ning tema harituse kinnistamisel. Hetkel aga piisab gümnaasiumi riigieksamite läbimiseks ühest punktist, mis on sisuliselt naljategemine ning tundub lati alt läbijooksmisena.

Täna on teema arutlemisel Haridus- ja Teadusministeeriumis ning loodetavasti leiab see kiire lõpplahenduse. Lõpplahendus tuli aga selline: gümnaasiumi riigieksamid jäävad ja põhikoolis kaovad … Elame paralleelmaailmas!

Mida rohkem me rapsime konservatiivses haridussüsteemis oma jalajälje jätmisega, seda rohkem saame oma ühiskonda luusereid, narkareid, joodikuid, päevavargaid jne.

Koolitüüpe peaks olema väga palju, kuid Põhikooli- ja Gümnaasiumiseaduses (PGS) kõigile, eranditult, täitmiseks. Kui ettenähtud teadmised on koolis omandamata, siis haridusttõendavat dokumenti lihtsalt välja ei anta, ja ongi kõik. Ning ülikoolid ei pea gümnasiste õpetama lugema ja 100 piires arvutama ning Eesti ei ole Euroopa Liidule allhanketööliste ettevalmistusriik.

1 Kommentaar
  1. Oli 1 nädal ago
    Reply

    isegi kerge üllatus! pean Märdiga jääma 90% nõusse (10% on pisivirisemine). meie harimatuse põhivead on välja toodud, kuid mida suudab 1 Märt teha Mailise ja ta kuulekate suhuvahtijate kuritegude vastu või ärahoidmiseks?
    Kardan et mitte midagi. Pealegi võib see lõppeda pagendamisega konservantide paati. Kuigi ka viimane pole väljapääs, sest mingit kindlat tegevuskava pole ka nemad esitanud. Aga Märt vähemalt saab selelst mandumisest ja põhjustest aru, hea seegi.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.