Nädala juubilar FRIEDRICH REINHOLD KREUTZWALD 215

Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis Kadrina kihelkonnas Jõeperes 14. detsembril 1803 vkj. Tema isa oli pärisori, mõisa kingsepp Juhan. Noore mehena oma sünnikodule tagasi vaadates on Kreutzwald kirjutanud, et talumajake asus kaugel teedest, laiade tammevõrade all. Ristmetsas (sks Kreutzwald) olla olnud üks talumajapidamine Jõepere mõisa all, ebaselge on vaid selle nime seos Friedrich Reinholdiga. Kreutzwald oli vaid viiekuune, kui ta pere müüdi edasi Kaarli mõisa, kus Juhan leidis teenistust aidamehena.

Noor Kreutzwald võttis osa iganeljapäevastest muinasjutuõhtutest Kaarlis, kus üks vana teomees rääkis iidseid pajatusi. Kreutzwald hoidis teadjamehele lähedale ja püüdis iga sõna ta huulilt. Samas mõisaõues asunud koolis on Friedrich ka esimest kirjatarkust saanud. On ka teada, et poiss võttis ette matka neljakümne kilomeetri kaugusel asuvasse Kiku külla, kus ta võis silmata Kalevipoja künnivagusid.

Kreutzwald astus 12-aastase poisikesena juba Rakvere algkooli, kui tema pere sai priikirja. Kuid Rakvere kreiskoolis sai ta käia vaid poolteist aastat. Pärast seda polnud isal enam talle kooliraha anda. 16-aastane Kreutzwald võttis juba jalge alla Tallinna tee, leidis ühes selle suure linna kaubamajas teenistust.

1823. a jaanuaris andis Kreutzwald algkooliõpetaja eksami ja leidis oma ameti Tallinna tütarlastekoolis. Kuid poiss häbenes naisi ning tüdrukute kihistamine ja kudrutamine olevat talle olnud “põrgupiin”. Järgmine aasta näeb Kreutzwaldi juba Peterburis koduõpetaja kohal. 1825. a ärevate detsembrisündmuste ajal valmistub ta astuma meditsiiniakadeemiasse, mis õnnestub aga alles 1826. aasta jaanuaris. Ta kantakse Tartu ülikooli matriklisse.

Tartus osutusid Kreutzwaldi huvid laialdaseks. Ta kuulas inspireerivaid professoreid nii oma, arstiteaduse erialalt, kui ka väljaspoolt seda. Ülikooli raamatukogust lahkus ta alles tulede kustutamise ajal. Nagu paljudele teistelegi, sai tema innustajaks klassikalise filoloogia professor Karl Morgenstern, kes luges palju kõneainet tekitanud loenguid “Nibelungidest” ja Goethe “Faustist”. Et saada arstipraktikat, põikas Kreutzwald õpingute vaheajal tihti Paide linna, millest ta hiljem kirjutas: “Terve hulk nägusaid noori neidusid ja mõned kaunis meeldivad naised tegid noorukile ta sealviibimise ilusaks.”

1831. aasta hilissügisel haaras Tartut koolerapuhang. Kreutzwald kirjutas parajasti doktoritööd. Talle “anti hospidal kätte”. Varsti pärast seda asus Kreutzwald Võru linnahaigla arstiks, milliselt ametikohalt lahkus ta alles raugaeas.

Dr. Kreutzwaldist ja tema majast kujunesid Võrus kohalikud vaimsed keskpunktid. 1841–43 lõppes Lõuna-Eestis paljudes kohtades leivavili. Ikaldused ja üleujutused tegid talurahvale tuska, ning oli kohti, kus põllud veel aprilli keskel lebasid jalapaksuse lume all. Kreutzwald, kes hästi tundis talurahva olukorda, lõi hädakella baltisakslaste kultuurilembeses väljaandes Das Inland. Ta kirjutas, et inimesi ei peaks karistama, kui nad nälja tõttu mõisast lahkuvad.

Kreutzwald soovis kergendusi, kuid ei olnud aadli suhtes nii mässumeelne kui Fr. R. Faehlmann, kellest just neil aastail sai Eesti Õpetatud Seltsi (ÕES) esimees. Arstiamet ja rahvaluulekogumine ei jätnud Kreutzwaldile ka palju võimalusi poliitikas kaasa löömiseks. Kirjanik osales ka karskusliikumises, üllitades 1839. aastal üle maa kuulsaks saanud “Viina-katku”. Ta jagas mitmeid omapäraseid õpetusi, mh soovitas ta kasutada vaagnate ja püttide pesemiseks vett, aga mitte krantsi ja karjapoisi keelt.

Järgnevatel aastatel ilmusid Kreutzwaldi sulest mitmed tuntuks saanud teosed nagu “Maailm ja mõnda” ning “Reinuvader Rebane”. Ta kombineeris originaalloomingut mugandustega. Koostöö Faehlmanniga “Kalevipoja” asjus algas aga juba 1839. Samast aastast on pärit Faehlmanni “Soovituseks”, mis rahvaeeposes on n-ö graniiti raiutud: “Laena mulle kannelt, Vanemuine…” Kreutzwaldist sai “Kalevipoja” käilakuju, kuid lugude kokkukandmisel ja analüüsimisel osutus ÕES-i iga liikme abi vajalikuks. ÕES-i estofiilide poole hoidis Kreutzwald mh ka selleks, et sealsed sakslased olid valmis doktori pärinemise pärisorjadest igal juhul unustama.

“Alg-Kalevipoja” väljaandmine muutus tsensori takistuste tõttu võimatuks. Kreutzwald täiendas oma käsikirja ja tema loominguline lapsuke nägi ilmavalgust 1859. aastal. See polnud aga veel rahvaväljaanne ega sattunud laiemate hulkade kätte – too aeg oli veel ees. “Kalevipoja” edukuse tuules ilmusid ka “Eesti rahva ennemuistsed jutud”, 1865.

Ajavahemikku 1867–69 jääb üks Eesti kirjandusajaloo salapärasemaid sündmusi – Kreutzwaldi ja Koidula vaheline romaan. Nende vahel on kindlalt midagi tõsist olnud, ning kõik ei jäänud vaid Lauluisa ja tema kirjandusliku tütre vahelise suhte piiridesse. Omad piirid oli juba pannud aeg: Kirjaneitsi oli 25-aastane neiu ja Lauluisa 65-aastane varapensionär.

Suhe sai alguse Kreutzwaldi mõtlematust tegutsemisest. Lauluisa oli kriitiline vana kirjaviisi suhtes, mida pooldasid pastorid ja Eesti Postimees, mida Tartus juhtis Koidula isa J. V. Jannsen. 1867 ilmus Koidula “Emajõe ööbik”, mille kohta Friedrich avaldas kuulsa luulevormis arvustuse, mis ilmus 1868. a Kasulises Kalendris. See manitses kirjaneitseid ja pikajuukselisi pabernirke maha tallama. Pahane, samas aga Lauluisa imetlev Koidula saatis arvustuse autorile kirja, milles nõudis selgitusi. Nüüd algas kahe vaimusuuruse vahel muljetavaldav kirjaromaan. 1868. a kevadel saatsid mõlemad kirjanikud teineteisele oma foto. Kreutzwald õgis pilkudega päevapildilt paistvat siredat, pärga, pastlaid ja rahvariideseelikut kandvat neiut. Suhe pragises sädemena ja oli hakanud loitma. Ta läks neiule külla ja tõotas, et ei unusta kunagi seda hetke, mil ta tüdrukut esmakordselt nägi. Ei saanud aru sellestki, “kas meie kokkusaamine unenägu ehk tõsi olnud”.

Kreutzwald üritas oma õpilast suunata kirikut mitte uskuma. Ta soovitas Koidulale eesti vanu jumalusi. Viimane nõustus. Kui Koidula sama aasta juunis Võrru Kreutzwaldi juurde jõudis, võttis madaam Kreutzwald nende kudrutamise hoolsa luubi alla. Ta saatis võõra neiu minema head aega ütlemata ja ühtlasi läkitas kirja oma Tartus elavale mõjuvõimsale väimehele, et too kutsuks korrale Jannseni, kes ei suuda korrale kutsuda oma tütart. Tütar häirivat abielurahvast. Nüüd katkes kahe inimese vaheline kirjavahetus aastaks ja taastus 1869. aasta laulupeosuvel ametlikumas vormis.

Raugaea veetis Kreutzwald Tartus, kirjutas luulet ja poeemi “Lembitu”. Kreutzwaldi viimased värsiread “Oleviku Lisalehes”, mis ilmusid vaid nädalapäevad pärast vanameistri surma, osutusid prohvetlikeks: “Siis vast tõuseb hele koidupuna / viimaks kõrge valgus kuninglik.”

Aarne Ruben

2 kommentaari
  1. uskmatu 3 kuud ago
    Reply

    Meie lauluisa haridustee on küll natuke imelik.Isa ei suutnud algkooli jäoks raha anda aga 1,5 aastat Kreisikooli andis nii hea hariduse,et võis lausa koduõpetajaks hakata?Kas koduõpetaja palk oli tollel ajal Peterburis oli nii suur,et sellega võis Tartu ülikooli õppima minna ja see lõpetada.
    Tänapäeva võimalused küll nii head ei ole !

    • Vello 3 kuud ago

      Uskumatut pole siin nii väga midagi. Neil ammustel aegadel ei tähendanud erinevad diplomid mitte niipalju, kui tänapäeval vaid osati hinnata ka inimeste tegelikke teadmisi ning paljudel juhtudel sellest ka piisas ja polnud erilist vahet olid need hangitud kusagil koolipinki nühkides, praktilise töö käigus ja/või iseseisvalt raamatutarkust ammutades. Kuidas täpselt antud juhul oli, ei oska kahjuks öelda, aga midagi uskumatut sellises haridustees küll ei ole kui jutuks isegi mitte möödunud vaid lausa ülemöödunud sajand.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.