Hugo Hiibus – 90!

Hugo Hiibus

Täna, 6. jaanuaril, saab tuntud karikaturist ja rahvamees Hugo Hiibus 90. Juubeli puhul avaldab Kesknädal oma hea kaastöötaja mälestusi ja meenutusi pikast ja värvikirevast eluteest. Omaltpoolt soovime karikaturistile jätkuvalt ühiskondlikku teravat pilku ja head huumorisoont.

Minu osa sellessinatses maailmas on inimlikult pikk, ent siiski tühine – ei anna sajanditki välja.

Sündisin 6. jaanuaril 1929 Pärnumaal Halinga vallas Arase külas Antsu taluperes.

Astusin 1936. a õppima Kaelase 6-klassilisse algkooli. Paraku juhtus, et ema ostetud koolikingad hõõrusid mul kanda raku. Andetu arst pani vale diagnoosi – kopsupõletik. Tagajärjed olid hirmtõsised – elasin üle oma kliinilise surma, kuid mind õnnestus päästa. Kõik see sundis aga kolmeks aastaks haigevoodisse. Seal hakkasid mind huvitama tollases perioodikas ilmunud Gori karikatuurid – eelkõige just kujutatud inimtüüpide tõttu. Hiljem harjutasin koolis joonistajakätt õpetajate peal. Pedagoogid, eriti noored naissoo esindajad, arvasid, nagu ma pilaks neid. Ma ei osanud ennast kaitsta. Ei teadnud ilmselt keegi, ei mina, ei ema ega õpetajad, midagi šaržikunstist.

Alles Pärnu 1. keskkoolis, kus joonistusõpetajaks oli „Pallase“ kunstikoolis õppinud Mari Lekstein, hakati mind kohe kunstnikuks pidama. Tubli õpetaja sundis mind kooliõpilaste isetegevusolümpiaadidest osa võtma. Sain rea üle-eestilisi esikohti. Nüüd oli asi otsustatud! Õpetaja laenas mulle piletiraha, pani mu bussi peale – ja asusingi kunstnikuteele. 1949. a sügisel astusin Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti, mille lõpetasin 1955. aastal diplomeeritud graafikakunstnikuna. Selles ametis pole ma tööpuudust tundnud; ka üleliigset raha ja kuulsust, mis mõnegi hinge laostab, pole olnud.

1950. a sain Pärnu ajalehe karikatuurikonkursil esikoha. See tähendas mulle esimest trükis ilmunud karikatuuri.

Kaastööd tegin ka instituudi seinalehele. Kui kursusekompositsioon „Kohvikus“ kujutas graafikakateedri riigitruu juhataja Paul Luhteina hinnangul prostituuti, mis tollal õppeasutuse seinalehte ei sobinud kohe mitte kuidagi, siis tänu tollastele õppejõududele Alo Hoidrele ja Evald Okasele lõppes skandaal õnnelikult. Ent siis, kui pidin valima diplomitöö teemat, tuletas Luhtein juhtunut veel meelde…

Pärast Stalini surma pidas Hruštšov partei 18. kongressil kuulsa Stalinit materdava ettekande, milles ta muu hulgas soovitas rehabiliteerida nalja kui sellise. „Me vajame nõukogude Gogoleid ja Majakovskeid (Saltõkov-Štšedrine?),“ kuulutas ta.

Taas sai Luhtein nüüd oma riigitruudust demonstreerida, soovitades mul lõputööd teha karikatuuri vallas – tüüpide seeriaga „Mineviku varjud“. Nõnda väljusingi kõrgkoolist esimese diplomeeritud karikaturistina.

Kuna kogu ENSV meedia nüüd hakkas avama naljarubriike, sukeldusin minagi ülepeakaela šaržide, karikatuuride ja muude naljapiltide valdkonda. 1955-1957 töötasin ajalehes Rahva Hääl ja 1957-1959 olin ajakirja Pikker kunstiline toimetaja. 1971-1984 töötasin ajalehe Kodumaa toimetuses. Kaastööd sai tehtud ka Soome lehtedele.

Vahepeal (1961. a.) tegin Hiina-reisi järel Kultuuriministeeriumi tellimusel vabagraafilise seeria, aga polnud aega sedagi lõpetada – karikatuurindus nõudis panustamist.

Moskva tegeles iga nelja aasta tagant rahvusvaheliste rahukaitsenäitustega. Üks suuremaid, 1983. aastal, oli murranguline – eestvedajaiks kuulsad Kukrõniksid ja Boriss Jefimov, kes tegi ka ettekande, milles heitis toimetustele ette kujundite šabloonsust („Pravdas“ ja „Izvestijas“ on avaldatud üle 9000 karikatuuri, kus on kujutatud Onu Sami suure rahakotiga, rakette ja Picasso rahutuvi, kuid oleks vaja värskeid ideid; sest ka poliitiline karikatuur võib olla naljakas). Kohe tärkas mul mõte, mida naljakat saaks joonistada N.Liidu Kunstiakadeemias avatava karikatuurinäituse jaoks, mille kujundamise oma ülesandeks sain. (Paberile sai rinnakas rahutuvi, kelle ees vajub lonti imperialistlik rakett.)

Jefimov leidis, et minu lahendus vääriks peaauhinda. Tema sõnul aga oli üks kõrge NLKP tegelane isiklikult selle taiese näituselt maha võtnud ja kaasa viinud, huulil kirumine: „Pornograafia!“  Näituse avamisel teatas kuulus Taani karikaturist Herluf Bidstrup kui žürii esimees punastades: žürii otsustanud siiski peaauhinna anda rühmale Vietnami kunstnikele, kes praegu otse rindel võitlevad Ameerika imperialismi vastu. Bidstrupi sõnul žürii polevat nende töid kahjuks näinud – need olevat küll Moskvasse saadetud, kuid veel üles leidmata…

Hiljem B. Jefimov ütles, et mulle siiski anti preemia rahukaitseliste teenete eest – hõbedane nummerdatud rahvusvaheline Rahumedal koos passiga. Ja ilmselt selle järelmõjul neli aastat hiljem (1987) tuli Moskvast palve saata teatud arv oma töid; koos lühikese elulooga ja vajalike andmetega, et mind saaks NSV Liidu Kunstide Akadeemia liikmeks vormistada.

Kuid ajad muutusid – Eesti otsustas sellest Liidust lahkuda. Nii jäingi akadeemia lävepaku taha.

Pidingi rahumeeli leppima 1979. a antud Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetusega.

Märksa kodusem on tunda end tõelise rahvakunstnikuna — rahva keskel olles joonistada. Tuleb mu juurde noormees või piiga, kes ütleb: „Mul on kodus seinal juba teie joonistatud pilt vanaisast või vanaemast. Palun tehke nüüd ka minust!“ Suurem osa minu sehkendustest ongi inimeste kodudes, isegi väljaspool Eestit.

Näiteks kaks päeva joonistasin Londonis Thamesi festivalil, kus osales üle miljoni külalise. Huvitav, et peale minu oli portreid joonistamas veel üks jaapanlane. See oli ülev etendus: üks huviline istub mu ees, uudistajad seljataga, ning igale hoogsamale joonetõmbamisele järgneb aplaus – kunstnikku innustatakse nagu härjavõitlusel. Igat värvi uhkeid modelle oli oma kauboikübaratega. Isegi kolm eestlast!

Olen joonistatud Soomes, Rootsis (Lionsi liinis), Moskvas jm. Rida aastaid sai joonistanud ka „Tallinki“ ja „Viking Line’i“ laevadel.

Olin „Õhtulehel“ pidev naljapildisehkendaja, kuid riigikorra muutumisel otsustasin seal lõpetada. 10 aastat tegin pilte TPI arvutiajakirjale A&A (kokku üle 700 IT-nalja). Keskerakonna Kesknädalale teen kaastööd seniajani…

Olen olnud isegi nn raadiokunstnik – nii tituleeris mind Valdo Pant kunagises meelelahutussaates „RAMETO“. Välja anti ajalehte „Meelejahutaja“, selle kujundus ja karikatuurid olid minu teha. Samuti olin seotud Eesti Huumoriliidu väljaandega „Meie Matsid“ (1994. a sai ka minust endast Meie Mats).

Äsja joonistasin ühele lasteraamatule illustratsioonid. Mõnikord on vaja mõnele rahvasaadikule juubeli puhuks või lihtsalt mälestuseks šarži. Ühesõnaga, töö muudkui käib – inimene on ju pagana keeruline ja põnev nähtus! Nii ongi tehtud üle 20 000 karikatuuri ja šarži ning üle 1200 eksliibrise (ligi pooled neist Soome).

Tundub, et kogu maailmas kaldub naljapiltide joonistamine üha enam karikatuuri suunas. Lootsin, et Eestis tsensuuri kadumisega saab siin karikatuurindus uuesti hoo sisse nagu kunagistel Gori aegadel, kuid praegu paistame olevat uues padukriisis – käib vaid erakondade naljavaene jagelemine. Kahju!

Mul on selline positiivne omadus, et ma ei vihastu kergesti. Vihastumise asemel analüüsin: millest ja kuidas lahkarvamused tekkisid ja tekivad? Põhjendusi, miks üks või teine just nii arvab, on lausa üllatavaid,. Näiteks endine pangatöötaja saab hoopis isemoodi aru rahandusküsimustest; rääkimata neist meestest, keda on rängalt n-ö alt tõmmatud.  Eriti kummalised võivad olla poliitilised eriarvamused. Näiteks omaette tegelinskid on kunagised nõukaaegsed edukad.

See teiste pahupidimõtlemiste analüüsimine aitabki vältida lihtsat vihastumist. See omakorda säilitab inimest ja tema tervist!!!

Vihastumiste ennetamine nõuab omaette annet. Kerge on ju saata keegi sinnasamusesse… Vabandamine võib ju ka olla sümpaatne, aga parem on siiski riidu ennetada.

Ega abielugi luhtaminekus ei pruugi keegi süüdi olla – lihtsalt ei harju teise inimesega kohe, kui pole oskusi ja kogemusi. Mistõttu mõnelgi õnnestub alles kolmas kooselu. Väline meeldivus on ju hoopis eriasi, mis väga kiiresti võib muutuda ekstreemselt negatiivsuseks. Näiteks suured kummalised silmad kinnise suu kohal… Lootusetu on see noorena, kui elu on veel ees ning ollakse idealistid ja arvatakse, et ollakse erilised, kuigi ei oska õigeid valikuid teha.

Tagantjärele on eriti hea seda kõrgemas vanuses analüüsida. Aga elu elatakse siiski üksainus kord. Seetõttu ongi põnev see pidev rida ootamatusi. Ega kahetseminegi ole suurem asi. Positiivsus, elurõõm ja isegi teatud rahulolu pole kedagi petnud ning on ikka küll midagi väärt.

Mõnikord sünnitakse suureks, aga enamasti saadakse selleks pika tööga. Ja kas ongi vaja, et kõik oleks kohe suured, tähtsad, kordumatud; pagan teab, mida mõni oma ego’ga välja mõtleb. On vist õige olla kõige tavalisem inimene; vähemalt ei tüüta ta kedagi.

Mul on vedanud – saan ekspluateerida oma talenti, niipalju kui seda on. Kohe rahvakunstniku-tunne tuleb peale ka ametliku tiitlita. Kui Stalin oma geniaalsuses jaksas nalja likvideerida (vähemalt ametlikult), siis miks eestlased taasiseseisvusid, kuid ei oska enam naljast lugu pidada?! Näljastel aegadel naerdi rohkem. Kas torisemine-jõrisemine ja lõputu rahulolematus on meie komberuumis nüüd moevoolud?

Üks puudus aga vist mul ikka on? Ma ei suuda alati kõike hoida vaka all; eriti kui midagi head avastan. See on edevus! Arvan, et muidu läheb midagi ilusat inimkonnale kaotsi, kui seda ei kuuluta.

Miks noorena vigu tehakse? Kõik tuleb ju korraga: elukutsevalik, igasugused olmeprobleemid (korterit pole; pole pada ega panni, keetjast rääkimata; pole raha ega aega), kuid sõpru ja muid ajaröövleid on palju. Paljusid lööb reast välja esmakokkupuude nn boheemlastega, kes panevad kärakat ning jahvatavadki ainult geeniustest ja geniaalsetest ettevõtmistest.

Aega pole ülearu kunagi. Erakud teevad sel ajal „surematuid“ teoseid. On ju ka kuratlik tahtmine kõike järele teha. Ei tule ju noorem talent selle peale, et TEHA TULEB JUST OMAMOODI, ja seda kohe stardist alates. Loomulikult on efektsem kedagi matkida, kuigi tulemus saab kiirem, ent igavam.

Kunstis sobib kuulsus ainult tugevatele ja teotahtelistele või poolhulludele töönarkaritele. Minul õnneks on pidevalt šaržiga probleeme, mis ei lase liblikana õhku tõusta. Sest ma pean kujutataval saama kätte sarnasuse, pealegi veel seesmise. See on üliraske ja surub pilditegija murutasandile, olles kaugel eneseimetlusest. Ja ega esprii – vaimukus ja teravmeelsus ole ka lihtne. Isegi Gorit mõnikord kritiseeritakse naljavaeguse pärast! Šaržid aga olid tal head. See mindki lohutabki, kui olen madalseisus.

Aga õnneks aitab üle mõni enda arvates hea tulemus. Siis talun teistegi kriitikat. Keegi pole ju absoluutne, kõigi arvamus on tinglik!

Hugo Hiibus

1 Kommentaar
  1. Maali Maalt 1 nädal ago
    Reply

    Hugo Hiibus on põhjakäinud Ühtse Venemaa õukonnakuntsnik.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.