Võitleme vaesuse vastu

Lauri Laats

Lauri Laats, Mustamäe linnaosavanem

Kuigi pühadeperioodil olid kaubanduskeskused rahvast täis ning keskmine palk pidevalt kasvab, pole kuhugi kadunud väga terav vaesuse probleem. Statistikaamet teatas detsembri keskel, et 2017. aastal elas suhtelises vaesuses 22,6% Eesti elanikkonnast ning see määr on aastaga 1,6% suurenenud. Absoluutses vaesuses elas 3,4% ehk 44 000 inimest. Lihtsustatult öeldes: suhteline vaesus tähendab, et sissetulek on väiksem kui 523 eurot, ning absoluutne vaesus tähendab, et sissetulek on väiksem kui 207 eurot. Siia tuleb juurde lisada, et riiklikud toetused (sh pensionid) olid asjaoluks, miks paljud leibkonnad ei sattunud statistiliste vaeste hulka.

Ometigi naudivad Tallinn ja Harjumaa pidevat heaolu kasvu, sellesse nn „kuldsesse ringi“ kipub koonduma valdav osa rahast, mida Eesti majanduses pööritatakse. Loogilise jätkuna tõmbab see ligi inimesi mujalt, kes loodavad samuti sellest edust osa saada. Ühest küljest on majanduslik paratamatus, et kõrvuti eksisteerivad rikkus ja vaesus, edukus ja ebaõnnestumine. Ettevõtlike inimeste abil ju suur osa kogu maailma majandusest toimibki, kuid probleemiks ja ohumärgiks on see, kui sealjuures tekib väga suur ebavõrdsus. Olgu siis ebavõrdsus piirkonniti, inimeste või põlvkondade vahel.

Käibefraasiks kujunenud „võitjate põlvkond“ on saanud elada ja end üles töötada huvitaval ajal, kus tihtipeale piisas vaid töökusest, et suurt edu saavutada. Tänased parimas tööeas noored ehk „laulva revolutsiooni lapsed“ või neist hilisemad „lumehelbekesed“ on aga hoopis keerulisemas situatsioonis, kus konkurents on eriti tihe ning tipus ei jagu kõigile ruumi. On tavapärane, et hariduse saanud inimene alustab tavapäraselt madalama palgaga madalamalt töökohalt, olgu siis palgatöölise või ettevõtjana. Aastate jooksul inimese jaoks toimub teenitava raha ja seeläbi ka elukvaliteedi kasv. Tänane olukord on aga karjääri alustaja jaoks päris keeruline. Järjest enam igati tegusaid inimesi satub, vaatamata haridusele ja töökohale, töötavate vaeste hulka – ehk siis nende sekka, kes küll saavad palka, kuid see kulub eluaseme ja igapäevaste kulutuste peale ning säästudeks ei jää midagi järele.

Kui võtame eelduseks, et kõrgkooli lõpetanud noor, nimetame ta Martiniks, saab pealinnas palgatööliseks keskmise brutopalgaga, mis on 1453 eurot (2018, III kvartal), on ta juba õnnega koos, sest teenib oluliselt rohkem kui mujal Eestis. Kuna Martin on pärit Võrumaalt, siis teenib ta peaaegu 500 eurot rohkem, kui seda saaks sünnikohas keskmiselt. Sellele vaatamata pole Martini elu lihtne: kuigi pangakontole tuleb igal kuul peaaegu 1200 eurot, siis üle poole sellest läheb korteri üürimiseks (lihtne, mitte luksuslik!) ja kommunaalkuludeks; paar-kolmsada eurot veel toidu- ja muudeks igapäevasteks kuludeks. Auto liisimisest või oma korteri sissemaksu kogumisest ei julge Martin veel unistada, sest pealinnas elamine on päris kallis ja puudub kindlus tuleviku ees. Saatus viis Martini aga kokku pealinna neiuga, kes elas vanavanematelt päranduseks saadud korteris. Nüüd on noortel ühine tagala olemas, ning julgetakse ka pere loomisele mõelda.

Kõik aga keskmist palka ei saa ning kodugi tuleb ise osta. Väga palju on neid paare, kus suhted lähevad lootusetult sassi ja tagajärjeks on üksikvanem, kelle toetamisest endine kaaslane midagi kuulda ei taha. Kui midagi peaks veel tervisega juhtuma ning enam tööd rügada ei saa, ollakse päris hädas. Seetõttu on äärmiselt vajalik asuda kiirendatud korras tõstma lastetoetusi ning ulatada abikäsi oma kodu soetamisel: noortel peredel peab olema võimalik esimene kodu osta omafinantseeringuta.

Kahjuks pole vaesus võõras ka neile inimestele, kes on juba oma elutöö teinud. Valdav osa tänastest pensionäridest peavad elama väga säästlikult, sest iga ootamatu väljaminek võib tähendada üle jõu käivat kohustust, mis sunnib kuskilt veelgi kokku hoidma, enamasti ikka kõhu arvelt. See, et osta tuleb vaid allahinnatud kaupa ning süüa seda, mis parajasti kampaaniahinnaga märgistatud, pole inimväärne vanaduspõlv. See, et tuleb valida kahe nädala toiduraha ja uute saabaste vahel, ei ole inimväärne. See, et vanainimesed ei peagi saama endale midagi lubada, pole inimväärne. Sellele vaatamata suudavad raskete aegadega harjunud vanainimesed sellest piskust ka kõrvale panna, et oma lastele või lastelastele aeg-ajalt midagi pihku pista, sest noortel on ju ikka kulusid rohkem.

Selge on see, et pensionärid peavad saama riigi poolt erakorralise pensionitõusu, seda kohe ja erakorraliselt. Vanaemade-vanaisade päevad ei pea mööduma leti “parim enne möödas” ääres. Teeme ära selle pensionitõusu!

 

6 kommentaari
  1. võitleb.... 2 kuud ago
    Reply

    …oda käes nagu “Püha Jüri” lohet tapmas. Lööd ühe pea maha, kasvab teine asemele. Annad 20 Euri juurde ja väänad 50 euri eest aktsiise otsa. Vot mitte kohe kuidagi ei saa aru, seda võitlust, rohkem pakasuha ja võimulejäämise näljas loobitud lubadused. Ausalt —poliitikud on öökimaajavad tegelased.

  2. Maali Maalt 2 kuud ago
    Reply

    Lugesin artikkli 2x läbi, kuskilt ei loe välja kuidas täpsemalt see pekinägu vasesusega võitleb…

    • Ikka 2 kuud ago

      maksudega ja altkäeMAKSUDEGA!

  3. Võitlemine. 2 kuud ago
    Reply

    Lausa sädemed käivad – kuid iga päevaga vaesus süveneb. Hinnad tõusevad ja Ratas oma pundiga kägistab töölisi. Jultumust jätkub.

  4. ??? 2 kuud ago
    Reply

    K U I D A S ??????????????????????????????????????????
    Ons ta mingi lohe,see vaesus, et kuningapoeg jagu es soa?

  5. Oi 2 kuud ago
    Reply

    kui hea inimene on Lauri! Sure või ära!

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.