Uue aasta künnisel

Aastavahetusemõtteid heietades tahaks küsida: miks on tulnud meie ellu nii palju võõramaist ja segadusttekitavat ning kuidas on seda nii laialt levitada-evitada õnnestunud? Ja seejuures omamaist unustama sundides.

Ei teata enam õieti sedagi, kuidas ja  millal  uue aasta algust tähistada. Küsid siit-sealt, õlakehitus… Või kihutatakse edasi… Ammu juba on tavaks vana aasta lõppu pidada 31. detsembril, uue algust 1. jaanuaril. Meie oma eestimaapärane uus aasta algab tegelikult aga talvise pööripäevaga – seega 22. detsembril. Ja tõesti on alati tunda, et sellele eelneval ajavahemikul on hinges selline püha tunne. Mis tuleb pärast 25. detsembrit, kogu see pidu, tants ja trall, jätab kuidagi külmaks.

Kehtiva kalendri järgi tähistame uue aasta algust 1. jaanuaril, samas aga kuulutame, et Sea-aasta algab alles 3. veebruaril! Ja hiina (idamaa) kalendri järgi! Miks küll? Missugune tohuvabohu! Miks oleme nii kergelt omaks võtnud võõrad pühad ja pillilood? Võõrad kalendrid, võõra uusaasta, halloviinid, valentiinid, meerikristmassid ja böödt-daid? Sünnipäeval laulab vist Anne Veski ja ehk isegi Heidi Tamme Birthday’d!? Ometi on  nii palju ilusaid eesti sünnipäevalaule!

Mis aasta on praegune, 2019. aasta eesti vanausu kalendri järgi? Seda mul välja uurida ei õnnestunudki. Seda sain aga teada, et vene vanausulistel on tänavu hoopis Kotka-aasta. Aga ka seal laial, suurel ja iseteadval Venemaal on ametlikus pruugis Sea-aasta, vähemalt popkontsertidel.

Oma kommete juurde tagasi!

Kas tasapisi ei võiks normaalse elukorralduse juurde tagasi pöörduda? Nagu vanarahvas elas – lähtus loodusseadustest, austas ja hoolitses kogukonna kõigi liikmete eest. Tasa ja targu toimetades võiks väikestviisi alustada vanausuliste ja taaralaste tunnustamisest, nende toetamisest, esialgu kohalikul, seejärel riiklikul tasemel. Väga elulähedane usk, kõigil oleks kergem elada.

Muidugi on sellised küsimused-targutused praegu nii-öelda jumalavallatud, isegi   plahvatusohtlikud…

Elu on kahe viimase kümnendi jooksul muudetud tundmatuseni. Kui uue aastasajandi hakul tundus aasta 2020 nii kaugel olevat, siis täna on see käeulatuses. Milleenium! Moodsad inimesed sõitsid tookord Pariisi seda vastu võtma, et oleks, millega teiste ees uhkustada. Kuigi nii mõnigi tuli pettunult tagasi. Ei leitudki seda pariislikku hõngu, mida endile oldi ette kujutatud. Täna sinna enam ei taheta: kummuli keeratakse seal su auto ja sind  ennastki.

Millise laviini uudsusi on toonud need kaheksateist aastat! Peale on kasvanud uus põlvkond, paljud on vanavanemaks  saanud. Kõike on rohkem, ka maakera rahvastikku, kelle vähendamiseks nüüd loodud programmegi. Probleemide laviin, osaliselt teadlikult tekitatud.

Vaatame, mida kirjutasid aatelised eestlased pärast esimest iseseisvumist:

Ei ole Eesti ametlikus pressis ammu kuulnud midagi looduslähedasest usust. Ometi on Eestisse jäänud inimesi, kes nii muinasaja usundit kui ka taarausku au sees hoiavad. Kahjuks on neid vähe ja isegi paljud meie hiied on kadunud (mõnigi maha müüdud bensiinijaamale!). Ka pärimusi ei edasta vanemad inimesed enam noorele perele – peetakse tabuks või lihtsalt on kiirus  taga?

Millest pajatab vanausk ja mida kuulutab Taara?

Enne taarausku oli muistsetel eestlastel nn maausk. Olid oma hiied – looduse loodud pühapaigad. Neil olid metsavaimud, vetevaimud, kaitsevaimud, maaemad, oma teadjad-targad-ravijad. Piksejumal oli ka, kes üleannetuse eest karistas. Meie esivanemate usku iseloomustas leplikkus, võrdväärne ja austav suhtumine loodusesse. Vanad eestlased uskusid kogu looduse olevat hingestatud.

Vanausk võtab omaks jumaluse mõiste kõige kõrgemal tasemel, suhtub ellu ja maailma positiivselt. Inimene on lihtsalt osa loodusest, tema teadvust kujundavad metsad ja loodusvaim, millest tuleneb reegel: kuidas mina metsale, nii mets minule.

Nii maa- kui ka taarausus on rõhk muinas-Eesti maailmapildil. Kui ristiusu järgi saab patte lunastada, siis siin öeldakse: tehtud halba ei saa olematuks teha! See on väga ettenägelik soovitus nii valitsejatele kui ka rahvale meie kaasajalgi. Kunagi sisse toodud ristiusust teame praegu palju rohkem kui Taarast ja oma muinasaja hiitest. Ometi võiks muinasusust ka tulevikus  elav eestlane veidigi teada: selle postulaatides peitub palju vajaminevat, tänapäeval minetatud tarkust!

Tänaseks on kõikide maailma jumalate üle valitsema pandud mammutjumal – Mammona. Et kõigi eluolu ka Eestimaal mõjutab see uussigitis, siis on end pööranud tema ees kiibitsema ka enamik eestlasi.

Headus kasvatab headust ja kuri kurjust

Vanausu järgi laiskade ja loodrite palved Vanajumalani ei jõua. See õpetab töökust, tarkust ja pühendumist. Selles loodususus  võib näha puu-, järve-, jõe-, kivi- ja mereinimesi. Looduses ja elus leiab siis igaüks ikka selle, mis teda enesega kõige rohkem seob, mis talle hingelähedane.

Eelmise sajandi kolmekümnendate aastate taarausulised pidasid Eesti riigi üheks hädaks seda, et riigijuhtidel puudus eestluse sügavam ajaloolis-ideoloogiline tunnetus, mis põhjustas ka rahvusliku aate nõrgenemist. See käib ka tänase päeva kohta.

Ja kui universumis on olemas kõrgem vaim, siis, loogiliselt võttes, peaks see igal usul olema üks ja  sama, kusjuures seda võib vaid tõlgendada erinevalt. Ega seepärast ei pea teisele kallale minema ning oma usku-arusaamu vägivaldselt peale suruma! Seda tuli nende arvates  taunida. Taarausu maailmakäsitlus oli väga eestikeskne: näiteks oli neil ajaarvamise alguseks 24. veebruar 1918, vabariigi sündimise päev.

Vikipeediast: 1987. aastal elas Eestimaal 15 endist taaralast. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli taarausulisi 1047 ja maausulisi 1925. Võrdluseks: vene õigeusulisi on Eestis 176 773; luterlasi 108 513; uskmatuid 592 588.

Taara järgi usuti homsesse päeva, usuti, et see on tänasest parem. See saavat aga sündima ainult siis, kui sellele ka ise kaasa aidata. Taara avitab!

Anne Ratman

1 Kommentaar
  1. Kui 3 kuud ago
    Reply

    lugema hakkasin, tekkis kohe küsimus, kes nii tarka juttu ajab. Ei saa olla et mõne keskbandiit. Vaatasin ruttu alla ja etskae – polegi sm Kn, vaid Anne Ratman.
    Tegin kunagi ka ise ettepaneku alustada aatsat talvisel pööripäeval. Minu ettepanek situti aga täis – ei saa, Tongas algab uus aasta ikkagi 01.01. Nüüd aga lausa riiklikult tähsitatakse suure lärmiga hoopis hiinlaste uut aastat. Sest tulevärki ja draakoneid on omajagu. Ei imesta, kui varsti hakataks eaustama ka muslimite hulkuvat uut aastat ja ramadaani.
    Üks keeleline viga siiski – milleenium. See on millennium, sest enn- on annus – aasta tüvi.

    Lõpus tegin kokkuvõtte, et Anne keskbandiit küll olla ei saa. Pigem konservant. Sest nii võõrast solki vihata võib ainult õige konservant.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.