Kaasamine algab usaldusest

Marek Jürgenson

Tänapäeval ei saa ükski poliitik üle ega ümber kaasamise temaatikast. Enne valimisi on alanud lausa võistlus, kes poliitikutest jõuab rohkem kaasata erinevaid vanuse-, huvi- ja kogukondlikke gruppe.

Marek Jürgenson, Haabersti linnaosa vanem

Milline elukas see kaasamine õigupoolest on ja kas sellega soovitakse tegelda ka peale 3. märtsi – need on kaks küsimust, mis peaksid meid huvitama rohkem, kui  õhinapõhise poliitneiu kohtumine pensionäridega ja emadega ühe erakonna veidi lohisevates valimisklippides.

Kaasamispoliitika sai eluõiguse läbi omavalitsuste

Kogukondade ja huvigruppide kaasamisele hakati Eestis suuremat tähelepanu pöörama pärast seda, kui 2002. aastal sõnastati kodanikuaktiivsuse tõstmiseks ja demokraatia tugevdamiseks mõeldud Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsioon (EKAK), millega loodeti panna paika avaliku võimu ja kodanikeühenduste koostööpõhimõtted ja -vormid, millest omakorda kesksemana toodi välja kodanike ja kodanikeühenduste kaasamine avaliku tasandi otsustusprotsessidesse ja otsuste teostamisse. Siiski jäi kaasamine aastaiks pigem poliitikagurude mõttemänguks, ent seeme oli pandud idanema ja aegamisi hakkas see eelkõige omavalitsuste haldusalasse idusid ajama. Suure panuse selleks andsid ajalooliste linnaasumite kogukondlikud seltsid, mis suutsid oma hääle laiemalt kuuldavaks teha.

Tänaseks on Tallinna linnavalitsusest saanud üks kodumaise kaasamispoliitika eestvedajaid ning paljus just tänu Tallinna valitsemises juurutatud kaasamisprotseduuridele, on see jõudsalt kogu riigis positsioone võtmas.

Linnavõimule oli kogukondlik kaasamine loomulik areng, kuna seadus näeb kaasamist ette planeeringute menetlemises. Niisiis oli tegemist tuttava teemaga, millega linn ka kenasti haakus. Praegu ei kujuta Tallinna volikogu tööd ette erinevate huvigruppide esindajate komisjonidesse kaasamiseta ja linnajuhtimist ilma Positiivse Tallinna programmi kaasava eelarveta. Selle programmi ettepanekuid on ellu viidud kõigis linnaosades. Sellest on saanud osa iga-aastasest eelarveprotsessist. Linnaosade elanike ideede ja ettepanekute põhjal koostatud Tallinna positiivne programm aastateks 2018–2022 hõlmab linna eelarvest 5–6%. Vähemoluline pole ka elanike võimalus osaleda linna arengukava koostamisel. Kahjuks on nii Positiivse Tallinna ideekorjes kui ka teistes kaasamisvõimalustes osalejate arv jäänud siiski marginaalseks, moodustades vaid mõne protsendi elanikkonnast. Siin tuleb kõigil poliitikutel kõvasti nuputada, kuidas suurendada oma kodukoha käekäigust huvituvate aktiivsete inimeste hulka.

Muidugi pole see üksnes Tallinna ja Eesti teema. Kui rääkida omavalitsuse kaasavast eelarvest, mida esmakordselt hakati kasutama peaaegu kolm aastakümmet tagasi Brasiilias ja mida täna rakendab enam kui 1500 omavalitsust 40 riigis, siis osalemise poolest jääb see tagasihoidlikumaks kui võiks eeldada. Näiteks Pariisis, kus osalemine kõige aktiivsem ja igal aastal jagatakse rahva soove arvestades lausa 75 miljonit eurot, kõigub eelarvearuteludes sõna sekka ütlejate arv 8% piirimail. New Yorgis on kaasava eelarve summa näiteks 12 miljonit dollarit. Läinud aastal esmakordselt klubiga liitunud Helsingis aga 4 miljonit eurot ning ka kaasatud elanike arv jääb seal märksa madalamaks.

Eesti õpib ja areneb

Alates aastast 2012 hakati kaasamisele tõsist tähelepanu pöörama riigi tasandil, kui Riigikantselei koostas esimese tegevuskava avatud valitsemise partnerluses osalemiseks. Neljanda kaheaastase tegevuskava (2018-2020) eesmärkideks on suurendada kaasamist ja läbipaistvust poliitika kujundamisel nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Selleks valmistatakse ette kaasava poliitika kujundamist toetava uue eelnõude infosüsteemi lähteülesanne ning toetatakse koolituste ja nõustamisega kaasamise varasemaks ja sisulisemaks muutmist. Kohalikul tasandil toetatakse avatud valitsemise tegevuskavade väljatöötamist ja rakendamist ning avalike teenuste tasemete võrdleva kasutajasõbraliku avaliku vaate loomist. Varasemast jätkatakse Riigikogu avatuse suurendamisega, samuti arendatakse osalusdemokraatiat edasi hariduses.

Eesti näeb ligi kaheksakümne avatud valitsemise partnerluses osaleva riigi seas välja edukas ning sihiteadlik, ent tegelik asjade seis taandub siiski tõsiasjale, et mugavus, enda võimaluste alahindamine, usaldamatus ja eelarvamused tõrjuvad valdavat osa inimestest pakutavast partnerlusest kõrvale, ja nii, vaatamata lennukatele kavadele ja deklaratsioonidele, jääb paljude kodanike kaasavaks ettevõtmiseks üksnes valimistel osalemine, ning sedagi ca pooltel hääleõiguslikest kodanikest.

Sellest lähtudes näen nii märtsis valitava Riigikogu kui ka omavalitsuste suurimat ülesannet leida järgnevail aastail võimalused, kuidas tuua inimesed otsustusprotsessi juurde, panna nad uskuma, et meie riigis on tõepoolest igaühe arvamus tähtis ja et iga inimest peetakse oluliseks ka pärast seda, kui tal hääl ühe ehk teise erakonna toetuseks antud.

Kaasav poliitika on võimas vahend ühiskonna konsolideerimisel ja kõigi ebamugavate teemade pingevabal lahendamisel, muutudes selleks siiski vaid juhul, kui usaldus poliitikute ja elanike vahel lubab tõeliselt ja ilma umbusuta asuda õiglase Eesti eest tegutsema.

4 kommentaari
  1. Jah 5 kuud ago
    Reply

    Kui tuleb jälle keskerakondlik valitsus siis tekib usk paremasse ellu, usaldus ja teadmine et igaühe arvamus on tähtis. Keskerakond erineb teistest ka sellega, et tehakse tööd inimeste heaks, ei laimata, vassita ega õhutata vihavaenu nagu teevad seda Reformierakonna poliitikud. Peavoolumeedia ajalehti lugeda ei taha, need on vassimist täis, reformikate kiitust ja teiste laitmist. Sotsid käituvad ka kenasti.

  2. Kumb 5 kuud ago
    Reply

    kumba peab usaldama, kas rahvas petiseid või petised rahvast?

  3. kaasamine.... 5 kuud ago
    Reply

    …teie erakonna puhul ära lörtsitud sõna. Mis vabatahtlik “kaasamine” see on kui Eesti Vabariigi (rõhutan Eesti) peaminister “kaasab” EV. pealinna elanikke läbi Vene Eesti vaenulike telekanalite—PBK, NTV, ISEGI RTR, is, kus põhjatakse kõike, mis venelastele ei taha alluda. Mis “kaasamine” see on kui ainsana terves NSVL.i endistest vasallriikide pealinnadest on Tallinn AINUS linn , mis korraldab “Pyccki Mir,i” “totaalseid diktante”, kui te “kaasate üdini Eesti vaenulikke jõude Toomi, Kõlvartit jne. See on Eestit tasapisi hiiliv venestamine, kus Tšernogorova taolised putinlased teevad otsuseid.

  4. Nagu 5 kuud ago
    Reply

    saan aru, siis marek koos teiste petistega ronib algul pünele, krabab võimu kätte ja siis pöördub head nägu tehes rahva poole ja kuulutab, et nüüd hakkame ka teid kaasama, sest me ise ju midagi ei oska.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.