Nädala juubilar JÜRI GARŠNEK 80

Jüri Garšnek

Minevikku on vaja selleks, et ennast mõista. Päris häbiväärne oli kogeda, et meie Vikipeedias puudub 14 täispikka mängufilmi ja üle paarikümne dokumentaal-, kroonika- ja kontsertfilmi filminud operaatori Jüri Garšneki foto ja tema paarikümneaastase töö tutvustus piirdub vaid viiesõnalise lausega. Minevikukogemus on näidanud, et kui me ei väärtusta oma ajaloomälu, muutume peagi ise kogu rahvana ajalooks.

Loomingulisel kõrghetkel traagiliselt lahkunud operaator Jüri Garšnek kuulus Eesti filmiloojate kõrgliigasse. Ta sündis 15. veebruaril 1939 Petserimaal Vana-Irboskas teenistujate peres. 16-aastaselt tuli Tallinna Kinostuudiosse operaatorite Mihhail Dorovatovski ja Toomas Kirdelahe assistendiks. Peagi tegi ta režissööride Semjon Školnikovi, Igor Jeltsovi, Nikolai Dolinski, Vladimir Parveli, Aleksandr Mandrõkini ja Viktor Nevežini juhendamisel ringvaatepalasid ka iseseisvalt. Samal ajal Garšnek astus Moskva kinokooli, omandama erialast kõrgharidust.

Kuuekümnendad oli ideoloogiliste pressingute muutuste aeg. Julge kriitik Valdeko Tobro kultuurilehes “Sirp ja Vasar” arvustas „Tallinnfilmi“ vaimuvaest olukorda pealkirja all “Kivi seisvasse vette”. „Tallinnfilmi“ tuli kuuekümnendatel toimetajaks kirjanik ja filmitegija Lennart Meri, kelle artikkel filmikunstist kui suurest üksiklasest muutus krestomaatiliseks; seda arutas pool Eesti rahvast.

16. veebruaril 1962 esilinastunud mängufilm „Ühe küla mehed“ oli režissöör Jüri Müüri ning operaatorite Jüri Garšneki ja Harri Rehe ÜRKI diplomitöödeks. Esimene sõjajärgsel ajal eestlaste tehtud film jutustab loo saatusliku valiku ette sattunud eesti kaluritest. Tormiheitluses Soome randa triivinud, on nad Nõukogude piirivalve ja julgeoleku silmis otsemaid kahtlustatavad. Kuid olulisem kui ametivõimude seisukoht on meeste endi tõdemus, et mehed ühest külast pole alati ühe küla mehed.

1963. aasta jaanuaris esilinastus režissöör Igor Jeltsovi mängufilm „Ühe katuse all“, kus operaator oli Mati Kask ja Jüri Garšnek veel II operaator. Hans Leberechti jutustuse „Ühes majas“ ainetel loodud linateos oli päevakajaliselt kriitiline: Mari Põder on 50-ndatel kolhoosi juhtides teeninud eeskujuliku esimehe tiitli, kindlal käel täites kõik kõrgemalt poolt tulnud ülesanded. Majand aga käib järjest alla. Parteikomitee saadab kohale instruktor Peeter Arro, kes näeb, et esinaine on inimeste jaoks hirmuvalitseja. Uue esimehe valimistel peab Mari taanduma. Võimust ilmajäämine on talle krahh, ja ta asub oma positsiooni taastama isikukultuse ajal omandatud võtete abil…

Järgmisel aastal debüteeris Garšnek juba iseseisva operaatoritööga režissööride Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi mängufilmis „Põrgupõhja uus Vanapagan“, mis on A. H. Tammsaare samanimelise romaani ekraniseering – esimene sümbolistlik stiilikatsetus eesti filmis. Inimesena Maa peale minnes on Vanapagan kindel, et töö ja allaheitlikkuse läbi on sealses elus võimalik õndsaks saada. Tema naabrimees Kaval-Ants peab seda veidruseks, mis tema isiklikke plaane siiski ei takista. Antsu abi ja nõu Põrgupõhja elu korraldamisel läheb Jürkale, tema naisele Juulale ja nende lastele väga kalliks maksma, kuid Jürkal jätkub pikka meelt ja usku oma eesmärgi saavutamisse – kuni päevani, kus Ants leiab, et tal enam pole Jürkast mingit kasu.

1965. aastal oli Garšnek režissöör Kaljo Kiisa mängufilmi „Me olime kaheksateistkümneaastased“ operaator. Film paigutus N. Liidu aasta halvimaks filmiks, kuid samas said noored näitlejad kõvasti kiita. See oli kuuekümnendate poliitilise modernismi läbikukkumise film. Selles kajastatakse, kuidas pärast 1940. a juunipööret jaguneb ühe Eesti väikelinna gümnaasiumi seni üksmeelne lõpuklass vastandlikeks leerideks ja poliitika lahutab ka noored armunud Elmari ja Virve – kehvast perest noormees leiab end kommunistide seas, haritlasperest neiu aga tahab jääda truuks eestluse aadetele. Siiski kogevad nad, et tunded ei olene ainult ideedest, ent ajastu on karm ja nõuab otsustavaid valikuid.

Järgmisel aastal filmisid Jüri Garšnek, Mihhail Dorovatovski ja Mati Kask režissöör Jüri Müüri mängufilmi „Kirjad Sõgedate külast“, mille stsenaariumi aluseks andeka Juhan Smuuli “Ahastus” ja “”Pühadekari” hukkumine” kogust “Kirjad Sõgedate külast“.

“Sent surmaga võlgu ja koperdab merele!” kuuleb kalur Martin Puri ühel ilusal kalapüügipäeval oma paatkonnajuhi suust. Paadikaaslased on vanale mehele tõesti aeg-ajalt hõlpu andnud, kuid Sõgedate külas aastasadu elanud ja meretööd teinud põlvkondade järeltulijad teavad, et kedagi, kes merd armastab, ei saa sellest vägisi lahutada. Merel ei ole füüsiline jõud mehe ainus mõõdupuu. Kui on vaja päästa inimesed sügistormis hukkuvalt purjekalt, näeb Martin, et tuleb tegutseda mitte mere vastu, vaid temaga koos.

Jaanipäevasel Virtsu–Kuivastu praamil satuvad kokku kõige erinevamad inimesed: juuksur oma dotsendist abikaasaga, tema sõjainvaliidist vend koos õe hüljatud lapsega, neli murdehuvilist tudengineidu ja neli noort spetsialisti, bussitäis mandril käinud saarlasi ning armunud paar, kes end jänestena veoautokoormas praamile smugeldanud. Joomahaige peaga tüürimees laseb eeskirjadele vaatamata pardale kaks kütuseautot, aga keset merd selgub, et praamil seisva veoauto laadungis on süttinud puuvill… Juhan Smuuli ja Kaljo Kiisa mängufilmi „Keskpäevane praam“ filmis üles Jüri Garšnek. See film sai digitaalselt taastatud 2012. aastal.

Garšnek oli ka Arvo Valtoni ja Grigori Kromanovi kultusfilmi „Viimne reliikvia“ operaator. Film sai digitaalselt taastatud 2002. aastal.

Leida Laius ekraniseeris Veera Saare romaani “Ukuaru”. Töölisneiu Minna valib rikka kosilase asemel pillimees Aksli, kelle ainus vara on lõõts ja armastus Minna vastu. Kehvad olud ja raske töö ei tumesta noore naise elurõõmu ega murra tema meelekindlust. Talle on tähtis rajada oma kodu, kus jookseksid lapsed ja mängiks lõõts. Armastus saadab kauges metsatalus korda imesid, kuid ühte ta ei suuda – hoida suure maailma hullust ohutus kauguses. Jüri Garšneki operaatoritööd tunnustati auhinnaga 1974. aastal Kišinjovis toimunud VIII üleliidulisel filmifestivalil.

Vilniuses olevas Nõukogude Liidu kõige moodsamas filmipaviljonis olin üles ehitanud spetsiifilise vormiga lavaruumi Paul-Eerik Rummo ja Ülo Tambeki ballettfilmile “Tantsib Tiit Härm”. Kohtusin seal esmakordselt Garšnekiga, kes oli määratud Enn Putniku asendusoperaatoriks. Garšnek oli äsja saanud mängufilmioperaatori kõrgeima kategooria ja auhinnatud “Ukuaru” operaatoritöö eest. Eesti teatrieliit oli aga Eesti filmindusest üsna kehvas arvamises ja püüdis igati näidata vaimset üleolekut. Noorsooteatri peakunstnikuna tervitasin minagi Jüri mitte kui „Tallinnfilmi“, vaid kui “Eesti Talufilmi kõrgema kategooria operaatorit”.

Iroonia läks filmimehe tundlikku hinge. Ta asus kohe järgmisel päeval klassikalist balletti filmima avangardistlikult – käest, rindekaameraga “Konvas”, mis tekitas stuudios tohutu skandaali. Hüppasin operaatori poolele, ja jäimegi võitjaks. Suuresti tänu energilisele Tiit Härmile ja režissöör Ülo Tambeki leplikkusele. Seik lähendas meie kunstnikuhingi.

Just Jüri Garšnek äratas minus kustumatu kire maagilise filmikunsti vastu. Tänu fellinilikule filmidirektorile Karl Levollile, kes tegi uskumatuid finantskunsti-imesid, et anda dokumentaalfilmile lavastusliku filmi rahalisi mõõtmeid, saime katsetada mitmeid uudseid võtteid. Jüri unustas “talufilmi” esteetika lennult.

Jüri Garšneki surmadaatumiks on 9. oktoober 1980. Unenäoliselt intensiivse lühimängufilmi “Pulmapilt” võtted Virtsu lähedal kujunesid ootamatult traagilisteks. Meenutab filmi režissöör Raul Tammet: “Jüri Garšnek soetas endale võtete ajal ühemehepurjeka „Finn“, millega käisime sealsamas rannas merel. Mina samuti. Uljas värk. Tol saatuslikul päeval läks Jüri peale pulmastseeni-võtteid vastu õhtut merele. Kaasas olid assistent Tiit Berg (lavaka VII lennust) ja pruudi osatäitja, lootustandev baleriin Raili Jõeäär. Oli sombune ilm ja oktoobris läheb vara pimedaks. Mis juhtus, pole teada. Hommikul leidsime rannast ümberläinud paadi. Meri andis surnukehi välja ükshaaval, viimase veel poole aasta pärast. Olime jubedas šokis. Alles kolm nädalat hiljem suutsime viia filmimise lõpuni. Pruudiks võtsime uue tüdruku ja kaamera taha hakkas Jüri assistent Rainer Tomik.”

Jüri Garšnek oli ligi kakskümmend aastat üks eesti mängufilmi visuaalse esteetika arenguteekonna kujundajaid. Operaator Jüri Sillartiga asusime uue põlvkonna arusaamade järgi “Eesti Talufilmi” esteetikat moderniseerima – jutustama lugusid kaasaegsemas filmikeeles.

Tõnu Virve, filmindusekspert

1 Kommentaar
  1. Ete 8 kuud ago
    Reply

    Mina tundsin Jüri Garshnekki isiklikult. Tema abikaasa oli näitlejatar kes praegu elab välismaal oma lastega. Isa oli meeskvarteti laulja ja ema notar. Jüri onu oli helilooja. Väga meeldiv perekond.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.