Ratas kutsus aastapäevakõnes üksteist kuulama ja otsima ühisosa

Tartu, 22. veebruar 2019 – Peaminister Jüri Ratas kutsus täna Tartus Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes Eesti inimesi üksteist rohkem kuulama, otsima ühisosa ning pingutama kompromissideni jõudmise nimel.

Ratas ütles Eesti Rahva Muuseumis peetud kõnes, et ühiskonnas oleks vaja rohkem üksteise ära kuulamist ja mõistmist ning partnerite austamist dialoogis, isegi kui see ulatub ka vaidlusteni. “Selle eelduseks on, et loobume faktidega manipuleerimisest, libauudiste tootmisest ja levitamisest. Pingutame ühiselt kompromissideni jõudmise nimel, andes endale aru, et radikaalsetest positsioonidest taganemine toob võidu tervele ühiskonnale,” ütles ta traditsioonilises aastapäevakõnes.

Tema sõnul peaksid ka poliitikud keskenduma ühendavale, mitte eristavale poolele, millest ainult väike samm on välistava vastandumiseni. “Jah, me võime välistada meie kultuuriruumi sobimatuid väärtusi ning tõsta kõrvale ühtesid või teisi ideid, aga seda tehes ei tohiks me kedagi jäädavalt maha kanda. Mind tõepoolest kurvastavad siit ja sealt kostvad hirmutamised, ähvardamised, koguni ründed,” sõnas peaminister.

Ratase hinnangul pole pahameele juured mitte meie juba teatava taseme saavutanud heaolus, vaid pigem Eesti ühiskonna lõhestatuses. “Selle väljenduseks on lihtsate ja radikaalsete lahenduste ootus, kuigi sisimas teame ju kõik, et keerulistele küsimustele pole olemas mustvalgeid vastuseid,” ütles ta.

Ta lisas, et paljude Eesti inimeste mure on inimlikult mõistetav. “Kahjuks näeme, et ühtedele kättesaadavad hüved ei jõua piisava kiirusega kõigini. Ühed tunnevad tõrjutust, teiste, mõistlike lahenduste eestkõnelejate hääl ei jõua adressaadini,” lausus ta ning rõhutas vajadust tasakaalukuse ja üksteisemõistmise järele.

Peaminister Jüri Ratase kõne Eesti Vabariigi 101. aastapäeva eel Tartus, 22.02.2019

Lugupeetud Tartu linna aukodanikud!
Austatud linnavolikogu esimees ja linnapea!
Auväärt Eesti Rahva Muuseumi direktor!
Tublid Tartu elanikud ning heade mõtete linna külalised!
Kallid Eesti inimesed!

Neil päevil oleme alustamas Eesti Vabariigi uue sajandi teist aastat. Samas teame, et 23. veebruaril 1918. aastal Pärnus ning järgmisel päeval Tallinnas manifesteeritud omariiklust oli kohe vaja hakata kaitsma. Kui me mõtleme saja aasta taguse Eesti Vabariigi esimesele aastapäevale, siis toona polnud välja kujunenud aastapäeva tähistamise traditsioone ega ka kuigi laialdasi võimalusi.

Küll aga sai Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner sada aastat tagasi, Eesti Vabariigi esimesel sünnipäeval 1919. aastal ütelda, et vastane on riigi piiridest välja tõrjutud. Hoolimata tol ajal jätkunud Vabadussõja lahingutegevusest, kannatustest ja ka leinast, tähistati seda esimest aastapäeva üle kogu Eestimaa.

Oli suur tuleviku ehitamise aeg ning esimese aastapäeva kõnedest õhkub lootust ja positiivset ootusärevust. Vajalik alusmüür riigi tegelikule iseseisvusele laotigi ju kangelaslikus Vabadussõjas, mis lõppes 2. veebruaril 1920. aastal Tartu rahuga. Just seetõttu hõlmab riigi sajanda sünnipäeva tähistamine igati õigustatult mitut aastat.

Olgu siinkohal tänatud EV100 korraldusmeeskond ja kõik eestimaalased, kes meie riigi juubelit külades, valdades, linnades, aga ka välismaal väärikalt on tähistanud. Oleme üheskoos teinud sellest meie riiki ja rahvast tõeliselt liitva ning rõõmustava peo.

Miks me seda juubelit nõnda suurejooneliselt tähistame? Maailmas on ju kümneid riike, mille vanus ületab kordades Eesti oma. Aga me teeme seda oma rahva ning kodumaa sünniloo väärtustamiseks, samuti austusest kümnete tuhandete Vabadussõjas võidelnute ning 5000 langenu ees.

Jah, teiste hulgas teeme seda ka tänumeeles Soome 3700 vabatahtliku ees, mälestades ühtlasi neid 150 langenut, kes ohverdasid oma elu Eesti pinnal Soome au ja eestlaste vabaduse nimel. Seetõttu tähistasime detsembris ka saja aasta möödumist Vabadussõtta pöörde toonud Ühendkuningriigi laevastiku saabumisest Eestisse.

Vabadussõja algust saatis arusaadavalt teadmatus ja ebakindlus. Sedasama leiame ka Albert Kivikase romaani “Nimed marmortahvlil” peategelases Henn Ahases. Võitlus Eesti iseseisvuse eest oli tol ajal nii mõnegi jaoks vaevu usutav, kuigi kaunis ja köitev ideaal. See oli kantud võimaluse tunnetamisest pääseda vabaks ühekorraga kahest ülemvõimust, Vene ja Saksa valitsemise alt.

Täna, sada aastat hiljem võime üheselt kinnitada, et me ei unusta eales Eestil iseseisvuda aidanud riike ja rahvaid ega Vabadussõja kangelasi ning neid toetanud peresid ja lähedasi. Vaba Eesti riigi ideaal sai tõelisuseks ainult tänu sadade tuhandete eestimaalaste ning kõigi meie sõprade ja liitlaste pingutustele.

Mõistmaks Vabadussõja eksistentsiaalset olemust, lubage mul viidata Paju lahingus 31. jaanuaril 1919 raskelt haavata saanud ning kaks päeva hiljem surnud Eesti partisanide legendaarse juhi Julius Kuperjanovi öeldule. Enne Vabadussõja algust olevat ta väljendanud mõtet, et kui Eesti rahvas kord paratamatult kaduma peab, on ometi meie kohus kõik teha, mis võimalik, et tema eluiga pikendada.

Võit Vabadussõjas mitte ainult ei pikendanud rahva eluiga, vaid avas järgnevalt oma riigi ülesehitustöös rahva kestmise raamistiku ning tagatised. Selles mõttes ei ole meie võitlused tänagi lõppenud. Iga päev meie esivanemate poolt rajatud ja 1991. aastal taastatud Eesti Vabariigis peab teenima vabadust olla ise oma saatuse kujundaja.

See kujundamise protsess ei saa aga olla minevikukogemuse ülekandmine tulevikku, vaid pidevalt lisanduvate väljakutsetega toimetulek ning uute võimaluste teostamine. Nagu lausus president Toomas Hendrik Ilves: “Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.”

Head kaasteelised!

Aga räägime nüüd siis nendest väljakutsetest ning võimalustest. Millisena avaneb Eesti riik meile täna ning millisena tahame, või vähemalt sooviksin mina seda näha tulevikus? Pidupäevakõne pole koht statistikaks, ent mõnda näitajat pean õigeks siiski nimetada.

On ju tõsiasi, et me ei väsi imetlemast oma kodumaa ilu ja elurikkust. Ja seda põhjusega. Kui vabariigi algusaastatel moodustasid metsad riigi üldpindalast viiendiku, siis paar aastat tagasi oli metsaga kaetud veidi üle poole Eesti maismaast. Täna on looduskaitse all enam kui viiendik Eestist, sealhulgas pärandmaastikud, mis ruumitähistajatena on osa meie rahvuslikust identiteedist.

Looduskeskkonna hoidmine ja säästmine on meie lahutamatu mõtteviis, mis teenib nii meid kui eeskätt meie järeltulevaid põlvkondi. Säästmine omakorda sõltub uudsetest lahendustest energeetikas, jäätmemajanduses, transpordis ja mujal. Edu saavutamiseks ei tule meil aga mitte lihtsalt ajaga kaasas käia, vaid olla innovatsiooni alal esimeste seas.

Õigusega peame end haridususku rahvaks. Vabadussõda veel käis, kui Tartu Ülikool avas end eestikeelse rahvusülikoolina 1. detsembril 1919. Tänavu tähistame sellegi sündmuse sajandat aastapäeva. Sellest ajast peale on Tartu Eesti akadeemilise vabaduse kants.

Samamoodi näitavad meie õpilaste järjepidevalt kõrged tulemused PISA testides, et see pole juhuslik edu. Eesti hariduses on kolme kümnendi jooksul tehtud õigeid ja tulevikku vaatavaid otsuseid. Uute teadmiste ning kogemuste omandamise tähtsus meie kõigi elus ainult kasvab. Elukestev õpe pole enam ammu valik, vaid möödapääsmatu vajadus. Tarka majandust saab ehitada ainult tark ja igaühe andekust väärtustav ning välja arendav riik.

Mitte iialgi varem pole eesti kultuur õitsenud nii rikkalikult kui praegu. Igal aastal avaldatakse mitu tuhat raamatut, teatrites antakse tuhandeid etendusi, mis koguvad üle miljoni vaataja, kogu Eestis tehakse mitu miljonit kinokülastust. Teostunud on Jakob Hurda õpetussõnad – oleme vaimult suureks saanud.

Iialgi varem pole me kogenud nii kindlat rahu ja julgeolekut, mille on andnud meile kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Seejuures ei ole me mitte passiivne julgeoleku tarbija, vaid aktiivne liikmesriik ja panustaja kogu maailma julgeoleku kindlustamisel. Me teame, et koos oleme märksa suuremad, koos oleme märksa tugevamad kui üksinda.

Eesti IT- ja e-riigi saavutused on nii kaalukad, et vääriksid eraldi kõnet. Meie ülitugev visiitkaart on avanud palju uksi nii Eesti riigile kui meie ettevõtetele üle kogu maailma. Niisamuti teevad meid suuremaks Kelly Sildaru, Arvo Pärdi, Ott Tänaku ja paljude teiste eestimaalaste saavutused ning tehnoloogiamaailma ükssarvikud Taxify, Skype, Playtech ja Transferwise.

Majanduslike näitajate ning üldise heaolu poolest oleme ainult ühe inimpõlve jooksul suutnud tõusta maailmas enamarenenud riikide liigasse. Alles hiljuti saime teada, et Eesti keskmine brutopalk on praegu 1300 eurot ning kolme aasta jooksul ennustatakse selle kasvu veelgi veerandi võrra. Eesti iseseisvuse taastamise järgse ajaga võrreldes on palgakasv olnud muljetavaldav.

Samal ajal tuleb meil enam pingutada, et riigi majanduslik edu jõuaks iga inimeseni. Et igaüks tunneks, et meie riigil ja tal endal läheb tõesti elu iga aastaga kas või natukene paremaks. Sama põhimõtet Riigikogu valimiste konteksti tuues – iga erakonna ja poliitiku eesmärgiks olgu, et nelja aasta pärast oleks vähem neid inimesi, kes tunnevad, et neil pole hästi läinud.

Auväärt kuulajad!

Loomulikult ei saa ükski valitsus, kaasa arvatud praegune, saavutatud tulemusi enda arvele kirjutada. Selle taga on kogu Eesti ühiskonna ühine pingutus. Niisama sülle kukkunud pole meile midagi.

Eesti eduloolgi on olnud ja on tänagi oma hind. Üks suuremaid neist on lubamatult kõrge ühiskondlik ebavõrdsus ning meie sotsiaalhoolekande häbiväärne mahajäämus. Samuti ei tee meile au jätkuv kuulumine alkoholitarbijate esirinda. Selle probleemi ohjeldamine on hädavajalik, et piirata traagilisi liiklusõnnetusi ja tulesurmasid ning võidelda Eesti ühiskonna ühe valusaima murekoha – perevägivalla – vastu.

Vaieldamatult tuleb võitu saada aastakümneid meie riiki räsinud rahvastikukriisist. Me alles hakkame toibuma viimase kümnendi massilisest väljarändest, tõdedes positiivse uudisena tuhandete töökäte tagasijõudmist Eestisse. Eesti elanike arv on viimasel kahel aastal tõusnud, kuid meie prioriteediks peab olema, et peredesse sünniks rohkem lapsi. Riigi roll on pakkuda selleks vajalikku kindlustunnet, turvalisust ja hoolivat elukeskkonda.

Kallid kaasmaalased, kelle elutee on viinud teid võõrsile – te kõik olete alati oma koju, Eestimaale tagasi oodatud.

Kahjuks oleme siiani tunnistajaks ka riigisisese rände jätkumisele. Meie inimesed koonduvad maakonnakeskustesse ning pealinna. Perspektiiv Eestist kui linnriigist läheneb ohtliku kiirusega.

Sel taustal võiks meie haridus- ja teaduslinnast Tartust saada kõrgtehnoloogilise ja teadusmahuka majanduse keskus, pakkudes seeläbi ka teistele Lõuna-Eesti linnadele töökohti ja arenguvõimalusi nii-öelda allhanke ettevõtluse korras. Meie vähim eesmärk peab olema ühe-kahe domineeriva tõmbekeskuse asemel luua maakondlike keskuste võrgustik. See eeldab kodulähedasi koole, kättesaadavaid avalikke teenuseid, mitmekesiseid töövõimalusi, korras ja kvaliteetset taristut ning hästi toimivat transpordivõrgustikku.

Riigireformi raames ellu viidud haldusreform on teinud alles oma esimese sammu, valdade koondumisena elanike arvu ja piirkondlike tõmbekeskuste põhjal. Sellenigi jõudmine võttis aastakümneid ning lugematul arvul raskeid vaidlusi. Paraku näeme ka viimase aja sündmuste valguses, kui raske on Eestis jõuda kokkuleppeni.

Nüüd tuleb aga minna riigireformiga edasi tõhususe ning mitmekesiste teenuste kättesaadavuse suunas. Meil tuleb mõista, et ükski reform ei saa olla lõplik. Eesti riik peab lakkamatult arvestama muutuvat majandus- ja poliitilist keskkonda. See puudutab ka seadusandlust.

On tõepoolest pikaaegsete traditsioonidega maid nagu näiteks Inglismaa, kus mõned õigusaktid pärinevad 13. sajandist. Eesti ei saa sellist luksust endale lubada. Meie paindlikkusest, avatusest ja ettenägelikkusest sõltub Eesti liikumisruumi mõõtkava.

Armsad sõbrad!

Millises Eestis me tahame elada? Kas me oleme ühiskonnana kokku leppinud, kuhu me soovime jõuda? Kas me üldse teame, kuhu Eesti on teel? Lisaks kõigele väärtuslikule, mis meil on varasematel aastakümnetel kätte võidetud ning millega juba täna kenasti toime tuleme. Need arutelud on meil rahva ja ühiskonnana lõpuni pidamata.

Omalt poolt panustaksin eelmise aasta ühe tähtsündmuse meenutamisega. Vabariigi Presidendi roosiaias 25. septembril 2018. aastal peetud kõnes kutsus Eestit külastanud Püha Isa Paavst Franciscus üles mitte kunagi unustama, et “hea elu” ja hästi elatud elu ei ole üks ja sama asi.

Tehnokraatlikus, hoolimatule konkurentsile ning kasumijahile orienteeritud ühiskonnas kippuvat tema sõnul kaotsi minema elamise enda tähendus. Imetlemise võime asendub eksistentsiaalse tüdimusega.

Arvan, et Eesti ühiskonnas liiga sageli kogetava pahameele juured pole mitte meie juba teatava taseme saavutanud “heas elus”, vaid pigem endiselt meie ühiskonna lõhestatuses. Selle väljenduseks on lihtsate ja radikaalsete lahenduste ootus, kuigi sisimas teame ju kõik, et keerulistele küsimustele pole olemas mustvalgeid vastuseid.

Paljude meie inimeste mure on siiski inimlikult mõistetav. Kahjuks näeme, et ühtedele kättesaadavad hüved ei jõua piisava kiirusega kõigini. Ühed tunnevad tõrjutust, teiste, mõistlike lahenduste eestkõnelejate hääl ei jõua adressaadini. Seetõttu kipub valitsema parastamine, möödarääkimine, koguni üksteisest ülekarjumine.

Vaja oleks aga rohkem üksteise ära kuulamist ja mõistmist, partnerite austamist dialoogis, ulatugu see vajadusel ka vaidlusteni. Selle eelduseks on, et loobume faktidega manipuleerimisest, libauudiste tootmisest ja levitamisest. Pingutame ühiselt kompromissideni jõudmise nimel, andes endale aru, et radikaalsetest positsioonidest taganemine toob võidu tervele ühiskonnale.

Meie, poliitikud, peaksime rohkem otsima ühisosa ja keskenduma ühendavale, mitte aga eristavale poolele, millest ainult väike samm on välistava vastandumiseni. Jah, me võime välistada meie kultuuriruumi sobimatuid väärtusi ning tõsta kõrvale ühtesid või teisi ideid, aga seda tehes ei tohiks me kedagi jäädavalt maha kanda. Mind tõepoolest kurvastavad siit ja sealt kostvad hirmutamised, ähvardamised, koguni ründed.

Vaenukiskumise ja tüliõhutamise tulutuse võtab hästi kokku äsja suurepäraseks filmiks saanud Anton Hansen Tammsaare romaan “Tõde ja õigus”. Vargamäe Andrese ja Oru Pearu vägikaikavedu ja pidev vastandumine maksis kätte neile mõlemale. Samuti tasusid lõivu nende järeltulevad põlved, kes ei saanud eluga omatahtsi edasi minna. Paraku tundub tihti, et Tammsaare kirja pandud sõnum Eesti rahvale pole siiani päris kohale jõudnud.

Tahaksin sellega seoses meenutada üht meie teist suurmeest, õigusega eesti rahvuse isaks kutsutud Johann Voldemar Jannsenit. Tänavu mais möödub tema sünnist 200 aastat. Mees, kes pani Pärnus aluse eesti ajakirjandusele, õpetas lugema ja laulma, asutas siinsamas Tartus Vanemuise Seltsi ja koos oma tütre Lydiaga korraldas eesti rahva pärisorjusest vabastamise juubeli kingitusena esimese üldlaulupeo.

See suurmees on 13. detsembril 1878. aastal Eesti Postimehe juhtkirjas öelnud järgmist: “Uuem aeg nõuab küll igas asjas ja talitamises uut edenemist, tööd ja jõudu, aga mitte uut viha ega vaenu, tüli ega riidu, purelemist ega tõrelemist, mis Jumala ja inimese ees õige ei ole ega kasu ei saada. Rahu kosutab, mitte riid; rahu edendab, mitte riid, armastus ja sõprus teevad hääd ja saadavad kasu, mitte õelus ega vaen; järeleandmine ja lepitus hoiavad toa sooja ja jutu lõbusa, kuna kadedus ja õelus raudkangid katki murravad ja aiad ja majad maha lõhuvad; rahu kasvatab õnne, riid õnnetust.”

Lisaks tasakaalukuse rõhutamisele leiame Jannseni öeldus ka õiglusideaali järgimist. Igaühe õiguse kõrval või vastas seisab teise inimese õigus, nii nagu iga inimese vabadust piirab teise samasugune õigus vabadusele. Õiglane on selline ühiskond, kus igaüks võib tunda, et ta on hoitud ja väärtuslik, sõltumata east, emakeelest, rahvuslikust kuuluvusest. Niisuguses Eesti riigis tahan mina elada.

Head kaasmaalased!

Eesti riigi mõte on sõnastatud meie põhiseaduse preambulis: hoida ja arendada eesti keelt ja kultuuri. Tänavune aasta on eesti keele aasta, sest sajand täitub sellestki, kui vastloodud riigis kehtestati eesti keel riigikeeleks. See tähendab, et nii nagu iga eestlase identiteedi südamik toetub eesti keelele, nii kuulub eestikeelsus ka riigi identiteedi juurde.

Kõik, mis piltlikult öeldes riigiruumis aset leiab, peab olema kättesaadav, väljendatav ja kommunikeeritav eesti keeles. Mida rohkem tekste meie emakeeles, omaloodud ja teistest keeltest tõlgitud, seda eluvõimelisem ja kultuursem on ka eesti keel.

Oleme üheaegselt rahvusriik, aga elanikkonna poolest ka paljurahvuseline Euroopa Liidu liikmesriik. Meid kõiki – Eestimaa inimesi – ühendab riigipatriotism, isegi siis, kui oleme erineva rahvuslik-kultuurilise kuuluvuse ning sellest tuleneva kombestiku ja mentaliteediga.

Veelgi enam. Eesti rahvas on nagu plokiahel – blockchain. Meis kõigis on midagi teisest ja me kõik anname kokku ühe tervikliku andmebaasi, mida saab muuta vaid konsensusliku algoritmi kaudu. Ilma igaühes toimuva muutuseta ei saa teistsuguseks rahvaks.

Igas üksikus meist on teadmine Pärnu merekohinast, Otepää kuppelmaastikust, Narva-Jõesuu mändidest, Panga pangast, Jägala joast, Läänemaa kadakatest või Tartu Ülikooli sammastest. Me kõik teame, kuidas lõhnab Eestimaa suvehommik, krudiseb pakasene lumi, sahisevad jalgrajale langenud lehed või kollendab kevad – esmalt paiselehtedes ning siis võililledes.

Meie kõigi sees on jälg uurali rahvastest, popsist ja peremehest, karskusseltslasest, vallakirjutajast, esimese laulupeo korraldajast ja esinejast, tärganud haritlasest, maa- ja linnarahvast, ärikast ja ärimehest, aga ka Ukuaru valsist, vigursuusatamise maailmameistrist, Korsika kivistest ralliradadest ning Abhaasia mandariinidest.

Me kõik oleme üks kett, kellest igaühes on viide teisele, tuttavale ja võõrale. Kõigile meie seast. Seepärast peamegi üksteist mõistma ja kuulume kokku.

Meenutagu seda kohustust meile Anton Hansen Tammsaare testamendina võetava mõtiskluse “Truudus” lõpusõnad: “[—] kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.”

Head inimesed siin saalis ja üle Eesti!

Juba nelja kuu pärast, 20. juunil tuleb Eesti Tartusse, meie üldlaulupidude sünnikoju. Vanemuise kandle hääl lööb siin taas kõlama, selleks et kuulutada: oma sisimas oleme vana, vintske, kokku hoidev ja südamesopis ikka elujaatavat headust kandev rahvas.

Ja olles siis laulnud ära oma suurte heliloojate laulud ning lemmiklood, jätkame kõike seda juuli algul Tallinnas, et kinnitada: siia me oleme sündinud, siinses mullas puhkavad igaviku rahus meie eelnevad põlved, siin jätkub Eesti, meie arm, ka tulevikus niikaugele, kuni silm seletab ja mõte kannab.

Jõudu Eestile!

18 kommentaari
  1. Aivar 8 kuud ago
    Reply

    Mingi suurushullustuses kretiin on ennast siia parkinud- MAAMEES! Kas tegemist on kusagil külapoe taga ennast Bokist segi joonud vennikesega? Süda täis, et kadunud on ajad, mil kolhoosist alati midagi pihta panna sai ja peedika vastu vahetada?
    Aga siin on tegemist vist ikkagi igati teadliku tiblaga. Nimelt on nende “õige ja aus ajalugu” selgeks teinud, et kõik vaenlased on fasistid- nii sakslased, ameeriklased, kui eestlased-lätlased-leedukad jne…
    Ainult vaene tiblatrollikene pole iial kuulnud, et fasistlik liikumine oli Itaalia erakond, mida juhtis Mussolini, ja ei sakslaste jt sel mingit tegemist ei olnud.
    Või on ikkagi tegemist lihtsalt tavalollakaga?

  2. Kui sa Ratas..... 8 kuud ago
    Reply

    …selliseid “patriootlikke” kõnesid pead, siis mis sa arvad, kuidas tunneksid sind kuulates need tuhanded, kes surid eestlaste vaba riigi eest, kes surid punaste kuklalaskudest, Siberi vangilaagrites, eesti metsades lootusetus võitluses, Sinimägedes, mehed, kes nägid, mis meie riigist püütakse teha ja püütakse uuesti teha sinu juhtimisel muideks Ratas. Nende süda veritseks ja hing valust põlemas, et nende vere hind nii odavaks on tehtud ja nende riigis suurima vaenlase—venelase keel ja meel laiutab.

    • täna on 8 kuud ago

      meie Vabariigi sünnipäev ja keegi siin kirjutab vihast nõretavaid kommentaare nimetamata ühtainsatki põhjust, mida konkreetselt Jüri Ratas on teinud valesti. Vaatasin just paraadi ja hea on näha, et meil on olemas kaitsevõime ja selle tugevdamine on ka peaministri üks töövaldkondadest. Kus olid Helmed kui Vabadussõja jalamile pärgasid pandi? Isegi Kõlvart oli seal ja asetas pärja ning langetas pea. Siin aga üks indiviid kirjutab järjest ja järjest oma vihkavaid kommentaare ja süüdistab valimatult Keskerakonda ja tema esimeest seitsmes surmapatus. Häbi sul olgu.

  3. Ümmargune mittemidagiütlev kõne..... 8 kuud ago
    Reply

    …nagu Ratas isegi. Igale normaalsele, Eestist ja eestlaste püsimajäämisest muret tundev inimene ei vali IIALGI (pigem juba parema puudusel oravaid) Keskerakonda. Mina ei taha lämbuda “sidususe” nimel suust verist vahtu ajavate punaste “surematu Polgu” kirvenägudega, “patriootlike” vabadusest vabastajate ja nende sama masti järglastega ,kes oma sabateid 9 mail peavad Filtri teel. Kes pressivad peale vene keelt, kes vaatavad täieliku ükskõiksusega venelaste siiatrügimise jätkumist, mis aina suuremad mõõtmed võtab ja mille pärast isegi KAPO juba mures ja hoitab ohtude suurenemise eest . Rattal ja tema pundil, eriti Toomil ja Kõlvartil muidugi hea meel, valijaid tuleb juurde. Keskerakond on juba tervikuna julgeolekuoht, sest võimaldab ja õhutab venelastel riigikeelt mitte osata. Kui inimesel puudub VAJADUS riigikeelt osata siis ta seda ka ei õpi.

  4. Mnjah-möh 8 kuud ago
    Reply

    Väga ilus orjalik kiidulaul tühja loba ajavale Kolesovile.Nii saab keskkamp ka mõnelt eestlaseltki hääli, et eestlased Ida-Virumaalt lõplikult välja ajada ning ka Tallinn lõplikult kõlvartitele maha müüa.
    Poleks iial arvanud, et ootan Reformi valimisvõitu, kuid nüüd on see keskreeturite pärast juhtunud.Loodan, et Ref ja EKRE teevad koos valitsuse ja viskavad kesklimukad üle parda.

    • mnjah 8 kuud ago

      EV on demokraatlik riik kus igal inimesel on vabadus ise otsustada ja teha valikuid. Kui sinule meeldivad Venemaa suuregaliibrilised rahapesud läbi Eestis asuvate pankade filiaalide ja Ligi mittemidagi tegemine, siis võid selle usu nimel oma pead vasta lauda taguda terve järgmise nädala. Mulle meeldivad ausamad inimesed rohkem ja mind ei huvita, mida sina arvad.

  5. Isegi 8 kuud ago
    Reply

    Harri jura ajab vähem närvi.

    • Mnaj-Möh 8 kuud ago

      Ausamad inimesed-keskerakondlased?Sa oled vist tõesti oma pead vastu lauda tagunud-mõistust seal ju pole.

  6. mnjah 8 kuud ago
    Reply

    väga hea kõne peaministrilt. Aitäh, seda lugedes tekkis hea ja õige tunne. Kahjuks vajab eesti valija veel aega, et aru saada mis tõde, mis vale, mis üldse rääkimata jäetakse. On ääretult kurb kui üks väga pikalt võimul olnud erakond on oma lähimineviku justkui välja lõiganud ja esineb nagu paar kuud tagasi loodud uue erakonnana. On valus vaadata kui üks osapool püüab olla viisakas, korrektne ja väärikas ja teine on samal ajal kõrval täielik mats.(eilne Vikerraadio debatt ja kolmeraudne) No mida sa sellisega üldse debateerid. Kui palju on räägitud kallutatud meediast ja ikka veel peab meie riigi ja rahvusringhäälingust nägema ja kuulma selliseid saateid nagu eilne debatt, kus spetsiaalselt valiti kaks teemat(üks neist ühe erakonna põhiloosung ja teine selline, millega on viimasel nädalal meediasse paisatud nii palju valeinfot ja pooltõdesid). See ei ole normaalne ja see ei saa ega tohi enam nii jätkuda. Palun tehke ometi midagi.Ojakivi ja Mülleri koht on reformierakonna raadios, mitte ERR-s. J.Ratas võiks oma selja ka rohkem sirgu ajada ja keelduda järgmise nädala peaministritundi minemisest, sest mina tean juba praegu, kuidas seal jälle peaministrit kottima hakatakse. No milleks seda vaja on. Kui need kaks mitte midagi siin riigis ja valitsemises head ei leia, siis nad ei peaks ka selle riigi maksumaksja raha kulutama. Tehku seda erakanalites. Needsamad inimesed aitavad levitada pooltõdesid ja ei tee midagi kui inimene otse-eetris tuimalt valetab.
    Mis sõnumi me anname meie uuele põlvkonnale, kes seda kõike praegu pealt näeb, mis poliitmaastikul ja meedias tehakse. See ei ole demokraatia, vaid kõige labasem ja jõhkram valimiste mõjutamine. Minu silmad vist seda aega ei näegi kus kõik poliitilised jõud on ühise laua taga ja arutavad koos, mida saaks ja annaks järgneva 4 aasta jooksul ära teha. TTV debatid on seni olnud kõige normaalsemad, sest igaüks on saanud rahulikult oma seisukohad välja öelda, ilma et pidevalt sekkutaks. Jõudu J.Ratasele ja Keskerakonnale ja edu valimistel. Ei taha võimule neid kelle ideoloogia tapab eesti rahvuse, kultuuri ja lõpuks ka riigi.

  7. maamees 8 kuud ago
    Reply

    Maamees oli poisikesena teises NSVL otsas tööl. Analoogne töö vt. telekas jääraja rekkavennad.
    Suurettevõtte mingi hahollist ametnik keeras brigaadi suhtes vindi üle. Sisuliselt poisike ,pani kirja partei komiteesse ajama- ähvardusega : Meie brigaad valimistele ei lähe. Tuldi kohale ja pandi õigus kord maksma.
    VÄIDETAVA ÕIGUSRIIGI EV AMETNIKUD kes on kohustatud tagama ( kontrollima)põhiseaduse toimimist kõikidel -tasanditel. TEGELIKULT LASETE KAAREGA ÜLE EV KODANIKE PEA.
    OLETE NEOFAŠISMI TOETAJAD KA TEISTES RIIKIDES.
    Kuidas siis on – kes olid Ukraina maidani tulistajad ( Urmaseke jäid oma telefoni kõnega vahele).
    Ukraina TV demonstreeris, kuidas nad tormavad oma riigi lipu lehvides BUK õhutõrje kompleksidega nn. rindele- nädalakese pärast Malaisa reisi lennuk alla potsatas ( antud kaadritest pole nn. Venemaa propaganda kanalitel isegi märku tehtud). Millegi pärast on varasemalt vabad Ukraina vahutavad telekanalid minu TV paketist kadunud ???
    Miks ei näidata Eesti rahvale – kuidas Ukraina Neofasistidest ametnikud lubavad Kertši silla õhku lasta.
    KRIMM-i annetamine Ukrainale OLI 1954 a. MÄÄRUSEGA – SISULINE ALTKÄEMAKS BANDEERALASTELE ,NSVL oli piisavalt hummaane- ja diplomaatiline. Viimastel kuudel käib tänavate ümber nimetamine Juudi , Poolakate , NSVL teiste rahvaste mõrtsukate NIMEDEGA Bandera, Šuheevits, Petljura ( Nürmbergi kohtu otsusega kurja tegijateks tunnistatud). Eesti Vabariik on käinud süstemaatiliselt neofašiste mahitamas- sh. rahalised toetused.
    ÜRITATE KA SIINSE RAHVA FAŠISTIDEKS PÖÖRAMA- Russofoobse tegevuse ,propagandaga.
    NN. väidetav okupant Venemaa lahkus Eestist ainsa püssi pauguta. (NSVL- OLI PALJU RAHVUSELINE LIITRIIK.)-
    Sisuliselt ENSV piir oli Soome lahest Kamtšatkani. !!! Tänaseks on tühi asendunud uue okupandiga- kes dikteerib mis keeles peab naabriga rääkima. Ja ei taga vähimalgi määral EV kodanike õigusi – TÕENDATUD
    VT. millega algab rahvusvaheline õigus. : Kõik inimesed sünnivad vabadena ,võrdsetena ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.
    Poliitilise prostituudi Kristiina Ojuland- i rapordi alusel algatati Venemaa vastu sanktsioonid – EV eest vedamisel algatati avalik 3. maailmasõda Venemaa vastu- Sina Kristiina Ojuland vaikisid isiklikult maamehe vastu suunatud
    põhiseaduse vastase sõja JPM.
    Tõin Teile ,Teieni Kodanikud konkreetse asja alusel mõtlemis ainet – paljud mõistavad isegi. SEST TEGELIKKUSES – EV-s PUUDUB tava kodanikul SÕNAVABADUS
    MIS OLED SINA – EV AMETNIK TEINUD , ET EV PÕHISEADUS TOIMIKS ( rahvusvaheline õigus on EV põhiseaduse lahutamattu osa)

    • Sa 8 kuud ago

      maakas oled ikka keskbandiitlikult LOLL! Sul pole riikidevahelisest õigusest õrna aimugi.

  8. maamees 8 kuud ago
    Reply

    Ei süvene jahvatamisse. Natsi partei Reform minu häält ei saa. Siim Kallas irvitab EV kodanike põhiõiguste toimimise üle – suu kinni toppimise tööstiil
    Märt Rask – fašistlik tegevus ( põhiseaduse vastane tegevus) kuulub õiguse mõistmise valdkonda.- selline OLI JA ON kogu selle partei foon.- VIGU, KURITEGU POLE HEASTATUD seega jätkatakse samas vaimus HÄÄLT EI SAA
    Eriline nats Urmas Reinsalu- tema mahitusel korraldatakse EV.s kohtu farsse ja koristatakse inimesi tänavalt.- need on asjad mis on dokumentidega paljastunud -kuid siseriiklikult maha vaikitud .- ka sa ee partei EI SAA HÄÄLT !
    JNE. JNE……
    Mingist ühtsusest ei tasu jahvatada- Keskerakonna liikmed on põhjalikult antud asjadega kursis ( Olin heauskne ,et neist on asja põhiseadusliku korra maksma panemisel)j- tegelikkuses ei soovita midagi muuta- KA SEE PARTEI EI SAA MINU HÄÄLT. Põhjalikult saate tutvuda Googles : Põhiseaduse vastane sõda maamehe vastu
    Kui ei leia – siis küsige Vladimiri käest- tema omab siinsete pätajalgade toimetamisest täis ülevaadet.

  9. Klikibandede 8 kuud ago
    Reply

    ÜHISosa saab olla ainult kokkulepe rahva petmiseks.

  10. Jeruusalemma_troll 8 kuud ago
    Reply

    Poleks iial uskunud, et koostöölepinglase armee aastapäeval võib Jurka moonduda stirlitsiks ja mängida nii suurt vabadussõdalast et lausa häbi hakkab.

  11. nime ei ütle 8 kuud ago
    Reply

    kõnet ei lugenud. ratas tegi minu silmis end põhjalikult täis kolmeraudses, kus ei saanud vastu isegi sellele õnnetule kajale.

    • Pole 8 kuud ago

      midagi imestada, sest Jurka ju mingeid valdkondi tõesti ei jaga. Ta ei saaks hakkama üheski neist. Sest juhina ta ei peagi millestki aru saama. Meenuvad ENSV asutiste juhid, kes juhatasid jalatsivabrikut, siis lihakombinaati, edasi sokutati mõneks aastaks rajooni parteikomiteesse, siis sovhoosi juhtima jne. Mäletan hästi ühes tehases siidkätt-peainseneri, kes oli mingi tehnikumi lõpetanud ning oli paberi poolest hoopis tehnik, kuid niivõrd mandunud, et ei suutnud eristada kuullaagreid ega kruvisid liigiti. Kord soovitas puidukruvi metalli keerata! Küllap sai oma nihupanekutest õpetust, sest tavaliselt lõpetas nõuande sõnadega “noh, eks te ise tea paremini”.

  12. Jah 8 kuud ago
    Reply

    Parandan vead. peab olema kahtlustki, laimajaid, näe, teinud.

  13. Jah 8 kuud ago
    Reply

    Kõne on hea ja keskerakond on jätkuvalt parim erakond selles pole kahtluski. Aga ühisosa leidmine on raske. Kui see poleks nii alatu siis ajaks naerma reformierakondlaste laim ja pidev keskerakondlaste süüdistamine. See on juba ära tüüdanud.Ma ei mõista miks ei karistata alatuid laimajad. Mõeldakse välja igasuguseid lollusi ja nõe imet inimesed usuvad neid, ega muidu nad nii palju hääli ei saaks ilma töötulemusteta. Reformierakonna poliitikud käituvad labaselt, väljakutsuvalt ja alatult ning peavoolumeedia ajakirjanikud aitavad neid igati. Kui labane on nende jutt halvustades keskerakondlaste tublit tööd. Reformierakonnal ongi osa poliitikuid kes saavad raha laimu väljamõtlemise eest. Keskerakondlased ei laima, aga võiks ikka avaldada neid tohutuid vigu, mida on einud reformistid viies meie elatustaseme viimaste hulka. Kui kõiki nende poolt tehtud apse ja alatusi kirjeldada läheks tükk aega. Ma saan aru et keskerakonnas pole mitte ainult töökad ja ausad inimesed vaid ka viisakad ja ei lasku reformierakondlaste tasemele. Paistab et kaitsta ka erakonnakaaslasi pole lihtne sest siis võib ise laimurahe alla sattuda. Jube mis toimub meie riigis.

Vasta Ümmargune mittemidagiütlev kõne.....-le Tühista vastus

Sinu meiliaadressi ei avaldata.