30 aastat sinimustvalget Pika Hermanni tornis

Eesti lipp Pika Hermanni tornis. Foto PEETER LANGOVITS/SCANPIX

On 1989. aasta algus. Tolleaegse kergetööstuse ministri Jüri Krafti kabinetis heliseb telefon. Helistajaks on Eesti NSV Ministrite Nõukogu asjadevalitseja Elmar Matt, kellel on ministrile ootamatu küsimus: “Jüri, kas sa oskad nõu anda, kust saada Eesti sinimustvalge lipp, et see 24. veebruaril Pika Hermanni torni heisata?“ Minister tõuseb laua tagant ja vastab erutusest väriseva häälega, et lipp saab soovitud ajaks valmis.

Et valmistada nõuetekohane lipp, tuli leida lipu ja triipude mõõdud ning õiged värvitoonid. Informatsooni lipu andmete kohta koguti muuseumidest ja arhiividest. Kahjuks polnud tol ajal Eestis kuskilt võtta õige sinise tooniga kangast; musta ja valgega muidugi probleeme polnud. Lõpuks otsustati ministeeriumi töötaja saata Moskvasse õiget sinist hankima. Et vaja oli just kindlat värvitooni, siis mõeldi välja stsenaarium: suvel toimuva laulupeo osaliste rahvariiete valmistamiseks läheb vaja just seda sinist, värvikataloogist leitud kindlat tooni. Loomulikult ei tulnud tol ajal kõne allagi lipu mainimine, see  oleks lõppenud kes teab kuidas ja millega… Lõpuks saadud värviga sai Keila vabrikus toonitud vajalik kogus õiget sinist kangast. Ja lipp oma täpsetes mõõtudes ja värvides õmmeldi valmis õmblusvabrikus „Baltika“.

Saabus 24. veebruari hommik. Tolle aja järgi kell 8.33 heisati Eesti Vabariigi vastvalminud sinimustvalge lipp Pika Hermanni torni. Oli küllaltki külm ja tuuline hommik. Kuid hoolimata sellest, et lipp kippus traatide vahel sõlme minema, saadi see heiskajate asjaliku tegutsemise tulemusel ilusasti tuules lehvima.

Vaatamata varasele kellaajale ja külmale tuulisele hommikule oli väga olulist sündmust tulnud uudistama suur rahvahulk. Kui varem olid massiüritustel olnud ikka tuntavas enamuses täiskasvanud, siis sel varasel hommikul oli kaasa võetud ka lapsed – oli ju tegemist ainulaadse sündmusega. Kohaletulnud laulukooride hoogne laul, esinejate kõned ja heisatud lipp – see kõik kokku andis rahvale usu, et N Liidu lagunemine ja Eesti Vabariigi taassünd on vaid lähiaja küsimus.

Lipuheiskamise eelloona saame käsitleda „Eestimaa Rahvarinde deklaratsiooni iseseisva Eesti riigi 71. aastapäevaks“. Selles dokumendis kutsuti üles tähistama vabariigi sünnipäeva – heiskama majadel Eesti sinimustvalged lipud. Samuti pöörduti ENSV Ülemnõukogu poole ettepanekuga tunnistada 24. veebruar rahvuspühaks ja koos sellega ka puhkepäevaks ning taastada sinimustvalge lipp riigilipuna. Deklaratsioonis kirja pandu kandis 11. veebruari telesaates „Aktuaalne Kaamera“ ette tuntud ühiskonnategelane Heinz Valk. Tema esinemine küttis kirgi nii nende hulgas, kelle jaoks oli sinimustvalge väljatoomine pühaduse teotus, kui ka nende hulgas, kes pidasid selle lipu heiskamist okupeeritud maal sündmustest ette ruttamiseks.

17. veebruaril otsustaski ENSV Ülemnõukogu Presiidium kinnitada 24. veebruari iseseisvuspäevaks ning heisata Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Rahvarinde eestseisuse liige Kostel Gerndorf, kes oli RR eestseisuse poolt määratud just 24. veebruari üritusega tegelema, meenutab, et lipu heiskamise luba ei tulnud kergelt ja veel mõni päev varem oli olukord lahtine – kas 24. veebruariks plaanitavad sündmused toimuvad ja kuidas kõik õnnestub?

21. veebruaril 1989 toimunud koosoleku protokollis on kirjas: „Täpne informatsioon sinimustvalge lipu heiskamise aja ja korra kohta puuduvad.“ Alles 24. veebruari hommikul, kui rahvas pisarsilmi jälgis hümni saatel sinimustvalge lipu tõusmist Pika Hermanni torni, sai kinnitust paljude inimeste suur soov ja unistus: „See päev on saabunud!“

Helen Lausma-Saar, Rahvarinde muuseumi juhataja

1 Kommentaar
  1. natuke ka kahju 6 kuud ago
    Reply

    Millest on pisut kahju, on ilusa Ernrsaksa 100% eestimaise viisiga Eesti NSV hümn.

Vasta natuke ka kahju-le Tühista vastus

Sinu meiliaadressi ei avaldata.