Kes oli tegelikult Pavlik Morozov?

RAUL RATMAN, ajakirjanik

Mullu 14. novembril möödus 100 aastat nõukogude võimu ühe peamise ideoloogilise müüdi ja propagandaprojekti – Pavlik Morozovi – sünnist. Kunagi peeti teda nooreks kangelaseks, praegu aga peetakse alaealiseks Juudaks, kes reetis oma isa…

13-aastane Pavlik ja tema 9-aastane vend Fedja läksid metsa marjule ning leiti seal koletult tapetutena. See olla juhtunud 1932. aasta 3. septembril Uuralites Gerassimovka külas.

Kriminaaltoimikust nähtub, et poisid tapeti omaenda kulakust vanaisa ja onupoeg Daniili poolt. Pavlik maksis eluga pealekaebuse pärast enda isa kohta, sest ta oli tahtnud ennetada kuritegu nõukogude võimu vastu.

Kangelaspioneer Pavlik Morozovi mõrvamise lugu on 80 aasta jooksul tekitanud palju müüte, legende ja oletusi.

Viimase ajani on liikvel kaks versiooni: nõukaaegne ja perestroika-järgne. Esimese järgi kaebas Pavlik oma isa peale, misjärel tolle sugulased poisi ja tema noorema venna tapsid. Teise variandi kohaselt tapeti Pavlik NKVD-laste poolt: stalinistlikul režiimil oli repressioonide õigustamiseks tarvis üht kangelast, ja kulakute poolt tapetud lapsed sobisid sellisesse rolli väga hästi.

Loo taust, mis kriminaaltoimikus kirjas, on selline: Pavliku isa Trofim Morozov töötas 1931. aastani Gerassimovka külanõukogu esimehena ja olevat asunud oma ametikohta kuritarvitama. Tunnistajate sõnul hakanud ta omastama kulakuks tembeldatutelt konfiskeeritud vara ja spekuleerinud poliitväljasaadetuile selliste tõendite väljastamisega, millega nood said kõrvale hoida „viljaülejääkide maksudest“. (Võimud konfiskeerisid jõukamatelt  talupoegadelt vilja Moskva ja Leningradi tööliste tarbeks.) Pavliku isa mõisteti kümneks aastaks vangi selle eest, et ta olevat kulakutega semminud ja kaasa aidanud sundümberasustatute põgenemisele, sest ebaseaduslikud tõendid võimaldasid väljasaadetud kulakuil lahkuda ümberasustamiskohast.

Kas niiviisi päästeti inimesi?

Tahaksin asuda reeturiks tehtud poisikest kaitsma. Ja üleüldse kaldun uskuma Pavlik Morozovi muuseumi juhataja Niina Kupratsevitši versiooni, mille kohaselt olnud Pavlik Morozovi isa tegelikult edumeelne ja austusväärne mees, sest muidu poleks ju teda valitud külanõukogu esimeheks. Ja kui Trofim oleks ette teadnud, millega tal tegelda tuleb, poleks ta seda ametit üldse vastu võtnud.

Külanõukogude juurde tollal loodi maksustamisobjektide välja selgitamise komisjone. Kujutage ette: talumehed tulid ise vaevu ots otsaga kokku, siis aga tulevad võimuesindajad ja kuulutavad, et tuleb ära anda oma lehm ja hobune ja leivavili… Inimesed  peitsid oma viljavaru maasse kaevatud aukudesse, ja mitte sellepärast, et nad olid ahned kulakud, vaid lihtsalt selleks, et omaenda pere ära toita…

Praegu kannaks see, milles Trofim Morozovit süüdistati, nimetust korruptsioon. Ta andis seadusevastaselt välja registritõendeid Gerassimovkasse välja saadetud kulakutest talupoegadele ja nende pereliikmetele – sest ilma selle tõendita ei saadud külast lahkuda. Nood inimesed töötasid metsalangetamisel, nälgisid, surid kui kärbsed, aga mõned püüdsid sealt ka ära pääseda.

Seega Trofim Morozov sisuliselt päästis inimesi. (Kuriteotoimik tema kohta oligi avatud nimelt nende tõendite pärast.)

Kupratsevitši arvates ei saanud 13-aastane poiss oma isa kuidagi „panti panna“. Kohtumõistmise ajal elas Trofim perekonnast eraldi ja poeg lihtsalt polnud tema tegemistega kursis. Pealegi olnud Pavlik nõrguke kogeleja, kes ajanud venekeelseid sõnu valgevene-keelsetega segi ega oleks iial suutnud välja tulla sihukese „kulaklusevastase monoloogiga“, mida propagandistid talle hiljem omistasid.

„Sel kurjal päeval suundusid Pavlik ja Fedja sohu jõhvikale,“ räägib oma varianti külamuuseumi juhatajanna. „Morozovite maja asus küla serval, ja nähtavasti vanaisa, keda süüdistati tapmises, nägi poisse oma aknast. Kuid, kuulge ometi! – sinna käis jõhvikale kogu küla, ja vanaisa polnud ju nõnda rumal, et tappa oma pojapojad nii paljude tunnistajate silme all, pealegi hakkavad lapsed ju karjuma. Ja nad karjusidki! Te lugege protokolli – seal on kirjas, et vennad olid üleni täis noahoobijälgi; neil olid käed verised, sest küllap nad haarasid noateradest kinni, kui appi karjusid. See polnud üldse ettekavatsetud tapmise moodi. Kõik räägib sellest, et lapsed tapeti äärmise hirmu ja ehmatuse seisundis. Arvan, et tapjaiks olid eksproprieeritud kulakud, kes varjasid end metsas…”

Raamatutesse on kirja pandud: Pavlik Morozov pidas aktiivset võitlust klassivaenlastest kulakute ja nende sabarakkude vastu, avalikult paljastades kulakute sepitsusi.

Kui ta isa kohtus süüdi mõisteti, läks kohtu otsuse põhjal tema maatükk üle vanemale pojale, s.t Pavelile. Sellega ei tahtnud kuidagi leppida vanaisa Sergei, uue võimu vastane. Seepärast on olemas ka versioon, et Pavlik tapeti vara pärast, aga Fedja kui üleliigne tunnistaja. Tappis nad onupoeg Danila, aga vanaisa hoidis Fedjat kinni. Üleni veristena poisid metsast, puruksmuljutud jõhvikate keskelt leitigi. Pavlikule oli pähe tõmmatud punane kotirogusk.

Kas oli see kättemaks pioneerina tegutsemise pärast, oma isa vastu tunnistuste andmise eest? Või tavaline kasuhimu varanduse jagamisel? Küllap ehk kõike kokku? Olme ja poliitilised asjaolud ühinesid üheks kõvaks sõlmeks.

Tol ajal tegutses sealsetes metsades tuntud Purtovite bande, ja kui tõstatus otsus selle jõugu lõplikust likvideerimisest (see juhtus aasta pärast vendade surma), saadeti kõik dokumendid kõigekõrgemasse instantsi – NKVD-sse, rahvakomissar Jagodale, kes omakorda kandis kõigest ette Stalinile. Küllap siis tärkaski mõte tekitada selline ideelisest märtrist pioneeri kuju. Ideoloogiliselt sai versioon laitmatu, kui ka arvestada emotsionaalset momenti: meeldejääv nimi, sobiv vanus ja tulihingeline uue elu eest võitleja.

Kui veel osavalt jutustada kangelaslikust poisikesest, lülitada see lugu kooliprogrammi ja levitada seda väljakujunemata teadvusega laste hulgas, saaks omaenda isa peale kaebanu abil juba lapsest peale kasvatada uue ühiskonna kuulekaid kodanikke, sest „poeg isa eest ei vastuta“. Polegi teada, kui palju kodanikke represseeriti omaenda laste pealekaebuste põhjal…

Elanikkonnas kääris viha kõigi vastu, kes aitasid kaasa nõukogude võimule. Ja Pavlik Morozov oma 13 eluaastaga kujunes sellise võimu „saavutuseks“, mis kuulutas „uuele südametunnistusele“ kohaseid tegusid.

Teada on, et pioneer Pavlik koos teiste poistega olla kirjutanud aiaplankudele – „Siin elab viljapeitja!“, niiviisi andes võimudele välja oma naabreid, määrates nood nälgima ja isegi aresti alla langema. Nagu Tom Sawyer kunagi otsis piraatide varandust,  nii viis Pavlik Morozov mängult oma pioneerirühma peidetud viljaladusid otsima, et neid tšekistivormis onukestele kätte juhatada.

Johann Dietschi sõnul sarnanes Pavlik Morozovi kultus mõni kuu varem Saksa Reich’is tapetud Herbert Norkuse totalitaristliku poliitreligiooni kultusega. See kandis verise laimu (valesüüdistuse) tunnuseid õigustamaks repressiivaparaadi tegusid. Mõlema režiimi poliitika, propaganda ja pedagoogika olid suunatud noorukeid vaimustunult jäljendama neid, kel leidus poliitilist teadvust ja valmidust tuua ohvriks keda tahes.

Ja nii ilmuski avalikkuse ette jäljendusväärseks kiidetud 13-aastane Pavlik Morozov, kes oli „kangelaslikult hukkunud klassivõitluses“ ning kes on äraandlikkuse eest väärinud mälestusmärke, maale, kuulsaks laulmist ja luuletamist, olles seatud eeskujuks uute põlvkondade kasvatamisel. Kas tõesti kiidavad tänagi miljonid lapsed Pavlik Morozovit selle eest, et ta kaebas omaenda isa ja vanaisa peale? Nagu hitlerlikul Saksamaal õpetati lapsi oma vanemaid üles andma, nii hakati Venemaal juba koolipingist alates teadlikult kasvatama pealekaebajaid.

Koolipõlves puhkasin suvevaheajal vanaema juures Peipsi-äärses vanausuliste külas Sofias, kus riiulilt leidsin raamatu Pavlik Morozovist. Lugesin sest kõigest mitu korda ja teadsin tolle Uurali-kandi pioneeri kohta vaata et kõike peaaegu peast. Jutuke oli kirjutatud heas keeles ja kaasahaaravalt, seepärast sööbiski see kergesti iga väikese lugeja teadvusse. Nii ladestusidki need müüdid ka pioneeride südamesse.

Tüüpiline kriminaalne mõrv omandas NSV Liidus poliitilise värvingu. Esiteks trükiti laste tragöödia ära kohalikus ajalehes, seejärel üleliidulises „Pionerskaja Pravdas“. Sverdlovski NKVD-sse hakkasid tulema „kollektiivsed kirjad“ nõudmisega karistada kuriteos süüdlasi. Varsti jõudis lugu ka maailmakuulsa proletaarse kirjaniku Maksim Gorkini, kes üleliidulisel kirjanike kongressil peetud kõnes ütles, et „veresugulased ja klassivaenlased tapsid Pavlik Morozovi, aga mälestus temast ei tohi kaduda – see väike kangelane väärib monumenti“.

Ja kirjutatigi raamatuid ning kuulus režissöör Sergei Eisenstein alustas filmi tegemist. Aga varsti lugu hakkas vaibuma…

Veel räägitakse, et Pavlik polnudki pioneer, vaid tehti pioneeriks … postuumselt. Hiljem on teda nimetatud Gerassimovka küla pioneerirühma esimeseks komandöriks.

Kolhoos loodi selles külas alles kaks aastat pärast poiste surma. Nende ema koos oma teiste lastega oleks ehk näinud näljasurma, aga võimud hoolitsenud „kangelase ema“ eest, kes kehva tervise tõttu viidud hiljem Krimmi – kuulsa  üleliidulise pioneerilaagri „Artek“ lähistele, kus ta jutustanud noortele leninlastele oma hukkunud pojast.

Veel üks tähtis moment. Niina Kupratsevitš on osutanud otsesele paralleelile troonipärija Aleksei Romanovi 1918. a tapmise ja maapoiss Pavlik Morozovi 1932. a tapmise vahel. Mõlemad märtsisurma osalised hukkusid poliitintriigide tagajärjel.

1 Kommentaar
  1. Samasugust 2 nädalat ago
    Reply

    teise peale koputamist harrastatakse ka nüüd, isegi RIIKLIKULT! Ainult meil nimetatakse seda peenemalt, see on VIHJE.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.