Nädala juubilar JÜRI VILMS 130

Kuninga Tänava Põhikooli saalis Jüri Vilmsi büsti avamine. Foto URMAS LUIK/SCANPIX

„Aeg on käes, kus me iseseisvalt ja vabalt omaenese teed peame hakkama käima,“ kirjutas jurist, ajakirjanik ja riigimees Jüri Vilms 1917. aasta 15. novembril, kui Maapäev kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. Mõne kuu möödudes sai temast Eesti iseseisvusmanifesti koostanud ja 1918. aasta 23. ja 24. veebruaril Eesti Vabariigi välja kuulutanud Päästekomitee liige.

Jüri Vilmsi isiksuse karisma loovad varane poliitiline küpsemine, otsekohesus, julgus, terav diskussioon poliitikutega erinevatest erakondadest. Hukkumine (hukkamine) kõigest 29-aastaselt Soomes noorele Eesti riigile diplomaatilise toetuse taotlemisel teeb temast märtri ja tekitab küsimärke, millest mõnele kindlat vastust pole veel ikka teada.

Sündis Jüri Vilms 13. märtsil (vana kalendri järgi 1. märtsil) 1889 Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Kabala vallas Arkma külas. (Praeguse administratiivjaotuse järgi paikneb sünnikoht Järvamaal Türi vallas.)

1935. aastal sarjas „Eesti rahvuslikud suurmehed“ ilmunud 56-leheküljelises raamatus „Jüri Vilms, Eesti iseseisvuse märter“ annab loogik ja psühholoog Andres Pärl ülevaate ka Jüri Vilmsi isast talumees Korstna Reinust ehk Vanast Vilmsist. Ta märgib, et see mees köitis rahva tähelepanu rohkem kui teised külamehed, sest oli alati tegev ühiste ettevõtmiste juhi ja korraldajana.

Jüri Vilmsi haridustee algas Pilistvere kihelkonnakoolis ja jätkus Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis, mis algselt oli õppeasutuseks saksa noorukitele, kuid kus 19. sajandi lõpul, venestamisajal toimus õppetöö vene keeles. Seal õppis mitmest rahvusest noormehi, ka eestlasi – Jüri Vilmsi vanemateks koolivendadeks olid ka tulevased riigimehed Konstantin Päts ja Jaan Teemant.

Jüri Vilmsi poliitikuelus kõige mõtete- ja teguderohkemaks võib pidada 1917. aastat, mil Venemaal toimusid nii Veebruarirevolutsioon kui ka Oktoobrirevolutsioon. Tollal jättis ta oma advokaadibüroo hoidmise assistent Richard Räägo hooleks ja pühendus täielikult poliitikasse.

„On ütlematagi selge, et vabanenud poliitiline õhustik pakkus just Jüri Vilmsile eriti väljakutsuvat tegevusvälja,“ kirjutab Soome ajaloolane Seppo Zetterberg raamatus „Jüri Vilmsi surm“ (e k 2004). Samal aastal sai Vilmsist poliitikaosakonna toimetaja liberaalse suunaga ajalehes „Päevaleht“, mille trükiarv ligi 40 000. Pidevalt ilmusid selles tema kirjutatud juhtkirjad.

Vilmsi kui ajakirjanikku on tema kaasaegne ajaloolane, ajakirjanik ja ühiskonnategelane Eduard Laaman iseloomustanud nii: Jüri Vilms kirjutas „megafoni-stiilis“, nagu kõneleks rahvahulkadele. „Kõige täielikum vorm Eesti rahvale on iseseisev riik,” rõhutas Vilms, selgitades, miks enesemääramiseks ei sobi omavalitsus, autonoomia või föderatsioon. Nii märgib ta, et omavalitsusel on vaid administratiivne funktsioon, aga puudub võimalus seaduste väljaandmiseks või muutmiseks. 31. augustil 1917 ilmus „Päevalehes“ Jüri Vilmsi artikkel „Eesti poliitilised erakonnad ja Eesti rahva enesemääramise õigus“.

Ajakirjanduslikku tegevust oli Jüri Vilms alustanud pilkelehe „Kilk“ toimetajana (1912–1914).

Tartu Ülikoolist õigusteadusliku hariduse saanuna toimetas ta ajakirja „Õigus ja Kohus“. Õigusteadlane professor Peeter Järvelaid on kirjutanud, et selles ajakirjas muretses Vilms pidevalt eesti õiguskeele arengu pärast, olles kriitiline keiserliku Venemaa seaduste eesti keelde tõlkimise suhtes ja pidas oluliseks eestikeelsete õigusteaduslike oskussõnade väljatöötamist

Jüri Vilms oli 1917. aastal Eestis tegutsenud ja oktoobris võimu haaranud bolševike vastaseks; teravaid erimeelsusi oli tal mitmetel põhjustel ka Jaan Tõnissoni, Konstantin Pätsi ja Jaan Poskaga. Ajaloolane Seppo Zetterberg on tõdenud: Vilms pidi Poska ees koguni vabandama, et too tuleks veebruaris 1918 loodud ajutise valitsuse koosseisu.

Ehk põhjustas Jüri Vilmsi käremeelsust seegi, et ta oli teistest toonastest tipp-poliitikutest märksa noorem? Tema silmapaistev radikaalsus avaldus juba 1905. aasta revolutsiooni ajal, kui ta Pärnus juhtis õpilaste salaorganisatsiooni „Taim“, mis andis välja samanimelist ajakirja. (Pseudonüümiks võttis ta muistsete eestlaste vanema Vootele nime.) Tsaarivõimu-vastane tegevus tõi kaasa arreteerimise. Ta vabanes küll nädala pärast, kuid visati siiski gümnaasiumist välja ja pidi küpsuseksamid tegema eksternina.

23. aprillil 1917 asutati Tallinnas Jüri Vilmsi algatusel Radikaalsotsialistlik Partei. „Oma jutu järgi komponeeris Vilms partei ideoloogia kolmest allikast: prantsuse radikalismist, saksa revisionismist ja Vene „trudovikkude“ programmist,“ kirjutab Seppo Zetterberg. Sama aasta septembris-oktoobris nimetati see partei Eesti Tööerakonnaks.

1917. aastal kohtus Jüri Vilms mitmeid kordi Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaministri ja peaministri Aleksandr Kerenskiga, keda ta tundis isiklikult. Teemaks oli Eesti rahvusväeosade loomine. Õnnestuski saada luba Eesti I jalaväepolgu formeerimiseks.

1918. aasta kevadel suundus Eesti Ajutise Valitsuse peaministri asetäitja ja kohtuminister Jüri Vilms koos kaaslaste Arnold Jürgensi, Johannes Peistiku ja Aleksei Rüngaga jääteed kaudu Soome, et hakata korraldama Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni tööd. 27. aprillil nähti neid viimati Vaindloo tuletornist. Ametliku versiooni järgi langesid nad sakslaste kätte vangi ja hukati arvatavasti 2. mail Helsingis Töölö suhkruvabriku õuel. Soome maetud Jüri Vilmsi põrm toodi 1920. aastal Eestisse ja maeti Pilistvere kalmistule.

Seppo Zetterberg on pannud Vilmsi hukkumise ametliku versiooni kahtluse alla, samuti ka selle, kas Pilistverre maeti ikka tema maised jäänused. Karismaatilise poliitiku noorelt lõppenud elutee erinevate võimaluste üle arutleb ta soome ja eesti keeles ilmunud raamatus „Jüri Vilmsi surm“.

Jüri Vilms oli abielus Vastemõisa Sangaste karjamõisa jõuka rentniku tütre Marie Obertsiga.

Jüri Vilmsi noorem vend Juhan Vilms (sündinud 1893 Kabalas, surnud 1952 Buenos Aireses) oli arst ja geneetik.

Jüri Vilmsi mälestust on mitmekülgselt jäädvustatud. 1993. aastal ilmus Jaan Krossilt raamat „Tabamatus: Jüri Vilmsi romaan“, mis tõlgitud ka rootsi, soome ja prantsuse keelde. Hando Runnel koostas sarjas „Ilmamaa“ kogumiku „Jüri Vilms mälestustes“ (1998). Tallinna kesklinnas on Jüri Vilmsi tänav ja üks retrotramme kannab tema mälestuseks nime „Jüri“. Tapal oli Eesti esimesel iseseisvusperioodil Jüri Vilmsi plats, mis taastati Eesti taasiseseisvudes; nimelt Vilms tõi sellesse linna teate Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest.

Mitmed eesti näitlejad on kehastanud Jüri Vilmsi ekraanil. 1981. aasta telefilmis „Kaks päeva Viktor Kingissepa elust“ kehastab teda Teet Hanschmidt. Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks valminud telelavastuses „Oma Maapäev“ mängis teda Tiit Sukk ja vabariigi 100. aastapäeva puhul eetris olnud teleseriaalis „Hetk ajaloos“ Tanel Joonas. Jüri Vilmsist on saade Vikerraadio sarjas „Eesti lugu“, kus temast räägivad ajalooteadlased Agu Pajur ja Tiit Rosenberg.

Meie lähiajaloos on Jüri Vilmsi isik ja elutöö aidanud ühe laua taha saada isikuid, kes sinna on üldiselt harva ja raskesti mahtunud. Nii juhtisid 2008. aastal toimunud Jüri Vilmsi mälestuskonverentsi toonane Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja Riigikogu liige Mart Laar. „Jüri Vilms ühendab tänapäevalgi pealtnäha vastandlikke erakondi,“ ütles selle sündmusega seonduvalt Edgar Savisaar.

Jaan Lukas

1 Kommentaar
  1. Heldur 3 päeva ago
    Reply

    Tere.
    Olen lugenud ,et Jüri Vilmsi hukkasid Soome valged.Et mitte rikkuda Eesti ja Soome suhteid Tehti süüdlasteks sakslased.Samas kohas lasti maha punased,kes olid valgete kätte vangilangenud.
    Jüri Vilms tuvastati songaoperatsiooni järgi.
    Elusolevate sugulaste järgi oleks ju võimalik teha DNA analüüs.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.