Riho Laanes: raadiomuuseumist on alanud mõnegi lapse huvi tehnika vastu

Kauaaegne Põltsamaa kooliõpetaja Riho Laanes on koduõuele rajanud muuseumi, kus raadioid, telereid, telefone ja muudki tehnikat erinevatest ajastutest. Muuseumi külastab tihti lapsi ja noori ning mõnelgi saab siit alguse huvi vanaaegse tehnika vastu. Peremees peab praegu ise pensionipõlve. Põltsamaa vallavalitsuse liikmena tunneb ta aga moraalset kohustust seista erinevate valdkondade heaolu eest kodupiirkonnas.

Kuivõrd mäletate omaenda kokkupuuteid esimese raadioaparaadiga?

Mäletan, et esimese raadio tegin vist 15- või 16-aastaselt. Kui muretsesin esimese magnetofoni, siis sai hakatud sellega välismaa raadiotest (Radio Luxembourg) muusikat lindistama ja ühtlasi ka laulusõnu maha kirjutama. Tuttavad tüdrukud olid nendest vägagi huvitatud. Tänavas, kus elasime, oli meie kodus ka teadaolevalt esimene televiisor. Mäletan, et reedeõhtuti kogunesid mitmed inimesed meie koju televiisorist teatrietendusi vaatama.

Mida peate oma muuseumi kõige huvitavamaks eksponaadiks?

Eks igal aparaadil ole oma lugu. Üks huvitavamaid on kindlasti 1939. aastal Tartu Telefonivabrikus valmistatud „Agu 3“. Kuuldavasti oli selle esimeseks omanikuks olnud üks Ameerika Ühendriikide lendur. Kui mina sellest raadiost kuulsin, asus see ühes lakas. Tõin ta oma muuseumi.

Kuipalju siinses muuseumis eksponaate on?

Praegu 248. Mõnede jälile olen jõudnud ise, paljud on aga annetatud. Kui keegi muuseumile mõne vana raadio, grammofoni või muu aparaadi annab, siis paneme eksponaadile tema nime juurde. Esimesed vanaaegsed raadiod kinkis muuseumile Põltsamaa majandus- ja omavalitsustegelane Andres Vään. Kauaaegselt Põltsamaa linnapealt Jaan Aiaotsalt sain transistorraadio „Spidola“, mis valmistatud 1960. aastal. Ka see on üks rariteet! Pärast seda olen saanud viis „Spidolat“. Nii et kokku on mul neid kuus.

Näeme siin ka erinevate põlvkondade mobiiltelefone ja üht esimest kohverarvutit.

See arvuti toodi kunagi Põltsamaa Ametikoolile, kus töötasin arvutiõpetajana. Pärast mahakandmist tõin selle oma muuseumi. Mälu on sellel arvutil muidugi vähe. Telefonikollektsiooni on aga plaan täiendada mõne vanema põlvkonna nutitelefoniga.

Tänapäeval on elu ilma arvutiteta ja nutiseadmeteta vist väga raske ette kujutada? Kuivõrd peaksime muretsema selle üle, et lapsed ja noored nendega tegelemisega liiale ei läheks?

Mõeldes internetiajastule näen suuresti ohtu negatiivse ja pahatahtliku info levitamises sotsiaalmeedia kaudu. Nii võib sellest keskkonnast alguse saada ka kuritegevus. Peaks olema mingi võimalus kuritegeliku sisuga kontode kaotamiseks. Arvan, et lapsevanemad, õpetajad, ringijuhid peaksid aitama lastel ja noortel rohkem leida arvutite juures reaalsemat ja praktilisemat rakendust. Arvuti pakub ju väga laiu valikuid.

Ehk on raadiomuuseumi külastamisest alguse saanud mõne kooliõpilase põhjalikum huvi tehnika vastu ning soov midagi oma kätega kokku monteerida?

Mõnedki lapsed on vanaaegset grammofoni vaadates küsinud: kuidas sinna vool sisse läheb ja kuidas hääl välja tuleb? Lasteaialapsed on põnevusega  vaadanud Eesti Vabariigi esimestest perioodidest pärit raadiote lampe. Oleme koos võtnud lahti ka mõne transistorraadio. Mul on muuseumis ka mõned telefonid, mis annavad ülevaate mikroskeemide arengust. Püsiva tehnikahuvi tekkimiseks arvatavasti ühest-kahest muuseumikülastusest ei piisa. Selleks oleks tarvis suunamist kas koolist või kodust.

Kas oleksite nõus ise mõnda noorteringi juhendama, kui pakkumine tehakse?

Tänapäevane digitaalne tehnika areneb nii kiiresti, et selle tutvustamiseks olen liiga eakas. Kui aga kedagi paeluvad vanemad aparaadid, saaksin oma teadmiste ja kogemustega abiks olla küll.

Teid on ka üsna sageli filmimas nähtud?

Jah, kui Põltsamaa Ametikool sai esimese videokomplekti, hakkasin mina sellega töötama. Tegime kolleegiga filme; üks neist oli kahe tunni pikkune. Koos koolis töötanud õpetaja ja üritustejuhi Margus Kastoriga tegime isegi lühifilme, mida kasutas televisioon. Salvestasime ka olulisemaid Põltsamaa linna sündmusi. Minu filmimishuvi hakkas külge ka poeg Raivole, kelle hobiks on nüüd filmimine droonide abil.

Teie minia Helvi Nikkel võitis Jõgevamaa tunnusmeenete konkursi, kuhu esitas Jõgevamaa kaunite ja kultuurilooliste paikadega seinakellad ja külmkapimagnetid.

Nii see oli. Tema tegevus sai alguse soovist leida tegevust ka siis, kui lapsega kodus olla. Silma ja kätt tal sellise kunstialase tegevuse peale on.

Kui edukalt on teie arvates üldse läbi mõeldud Põltsamaa valla mainekujundus?

Palju on ära tehtud, kuid kohati on ka vajakajäämisi. Arvan, et rohkem peaksime tähelepanu pöörama nende piirkondade tutvustamisele, mis Põltsamaa kandiga (Põltsamaa linn ja vald) liitusid  haldusreformi käigus, nagu Pajusi ja Puurmani.

Aga eks praegu kestabki veel ühiseks omavalitsuseks välja kujunemise periood. Tänane Põltsamaa vald on ju vana vaid mõned kuud üle aasta. Meiegi vallale on iseloomulik mitmete inimeste kaugemale tööle ja elama siirdumine.  Mõnedki tuleks tagasi, kui oleks rohkem atraktiivsemaid ja suurema palgaga töökohti. Samas on mõnes valdkonnas oskustöölistest jälle puudus. Ega muidu ei palgataks tööjõudu näiteks Ukrainast.

Firma Orkla (endise ärinimega Põltsamaa Felix) on Põltsamaa linnas tegevust vähendanud ja sama plaan on ka ettevõttel E-Piim. Mis tagajärjed sellel võivad olla?

Teatavasti jätab E-Piim Põltsamaale vaid pakendamise, mis tähendab, et töö maht ja vajadus töötajate järele väheneb. See võib taas osa inimesi – ennekõike nooremaid – kodukandist kaugemale viia, sest kardetakse, et kohapeal ei leita endale rakendust.

Mis on teie tegevusvaldkond Keskerakonna esindajana Põltsamaa vallavalitsuses?

Tuleb vaagida erinevaid volikogus kinnitatavate otsuste eelnõusid. Huviorbiidis on ka Põltsamaa linna tänavate ja kogu valla teede korrashoid, samuti parema tänavavalgustuse tagamine. Kõiki tegevusi polegi kindlaks määratud. Kui oled aga vallavalitsuse liige, oled kohustatud piirkonna käekäigu eest seisma. Mitmed mured jõuavad minuni seoses kuulumisega Põltsamaa eakate ühenduse „Kuldne Iga“ juhatusse. Näiteks prügi ei võeta enam vastu väikestes kottides; järgmisesse  ühenduse jututuppa kutsusin Põltsamaa vallavalitsuse sotsiaalosakonna töötajad.

Milline tulevik võiks oodata mullu sajandat sünnipäeva tähistanud Põltsamaa Ühisgümnaasiumi?

Senine haridus- ja teadusminister Mailis Reps on küll avaldanud arvamust, et sedavõrd rikkalike traditsioonidega ja korralik kool nagu Põltsamaa Ühisgümnaasium peaks alles jääma.  Selles koolis on  piisavalt palju õpilasi. Õpetatakse ka riigile vajalikke lisaaineid, näiteks küberkaitset ning robotite ja droonidega seonduvat.

Mailis Reps on väga õigesti välja öelnud, et Eestimaa ei vaja mitte ainult riigigümnaasiume, vaid ka gümnaasiume, mis toimivad riigi ja omavalitsuse koostöös.

Küsis Jaan Lukas

2 kommentaari
  1. Oli 2 kuud ago
    Reply

    mul ligi 20 aastat kena väikekrapp Alpinist 405. Üllatas, et sellega oli õhtuti Lääne-Euroopa raadioid parem kuulata kui muude uhkete kastidega (Grundig, Sony, Sanyo, Hitachi). Ja ei käinud ka rikki kordagi, töötas suurtel lapikutel. Kahjuks viskasin minema, kui hävitati kesklaine.

  2. Jälle 2 kuud ago
    Reply

    on sokutatud lõppu propa Mailise kiituseks, ehkki ta pole oma ametiga toime tulnud ja vajab kindlasti väljavahetamist. Nagu Mäki Janek, Tamme Tarmo ja Simsoni Kata. Lausa hämmastav kui kehvi tegelinskeid kuskilt välja kougitakse.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.