Valdur Mikita tõsised hoiatused

Lõpuks nägi trükivalgust tõsine raamat – Valdur Mikita „Eesti looduse kannatuste aastad“. Selles meedia, ajalehtede ning teleka- ja raadioprääksujate karjas ilmus lõpuks ka üks, mis püüab rääkida tõtt.

Viimased kakskümmend aastat on meie metsale ja mullale ainult kannatusi toonud. Viimaseks tilgaks karikasse oli Emajõe kaldale tselluloosivabriku ehitamise kavatsus. See praegu peatati, kuid kas alatiseks?

Mikita võrdleb eesti rahvast pampersiga, mis imeb endasse igasugust sitta – ja nii see on. Meile lastakse meediast paska pähe ja vaid vähesed suudavad selles infosajus selget mõistust säilitada. Üks on veel selge mõistusega – see on Valdur Mikita. Ta püüab tõsiselt rääkida soomeugrilaste saatusest ja nendib kurbusega, et üha enam kaob ehe soomeugri ja asemele trügib ersatslik Euroopa. Ja kui oleme viimased kantsid ära andnud – ja suurim kants on meie METS –, siis on lõpp. Jääb järele ahvikari, kes kuulekalt jäljendab Euroopat, ilma et ta sellest Euroopa kultuurist lõplikult aru saaks.

Mikita on meil esimene, kes tõsiselt vaatleb Eesti olukorda praeguse maailma olukorra taustal. Ja ta ütleb, et meie põlvkond on viimane, kes veel midagi ära teha saaks. Kui nüüd ei muutu inimkonna maailmavaade, siis on hilja –maailm lihtsalt kukub kokku. Ja ka meie ei pääse, kuigi võiksime olla maailmale eeskujuks.

Edward Wilson ütleb, et maailma päästmiseks oleks vaja maailmas pool loodust võtta kaitse alla – meie peaksime kaitse alla võtma KOGU Eesti looduse; siis on veel lootust natuke aega vastu pidada. Ja kuigi Eestis veel on tarku ja nägijaid, siis pole neist keegi optimist, sest kõik faktid räägivad kurba keelt – riik ja rahvas on vastuolus ning ainus tee oleks vastu hakata. Vastu hakata kõigele, mis hävitab läänemeresoome elutunnet, mis hävitab meid soomeugrilastena – hävitab  metsa ja kogu loodust!

Seda Mikita raamatut peaksid lugema nii noored kui ka vanad, sellest õppima vastupanutaktikat, olema julgelt eestlane, mitte lihtsalt lõtv maailmakodanik. Ma ei usu, et me pääseme. Lõpuks on ikkagi kaos ja meeleheide, kuid me peame täieliku kaoseni valmistuma vähemalt ette, et oskaksime väärikalt surra.

Mikita ei räägi põhipõhjusest, mis on tinginud ohtliku olukorra maailmas. Ja see põhjus on ülerahvastatus. Liiga palju on inimesi maailmas ja aina tuleb juurde neid, kes nõuavad eluaset, puhast vett, energiat, süüa ja juua. Ja mida rohkem inimesi on maailmas, seda suurem on saastamine, seda suurem on maailma kuumakskütmine. Mõistjad, need üksikud, ka meie siitilmast lahkunud akadeemik Juhan Ross, ütlesid, et maailm oleks turvaliselt ökoloogiline siis, kui meid Maa peal oleks pool miljardit. Aga kuhu panna seitse miljardit? Ja sellest ei julge keegi rääkida, sest lahendust pole. Või lahendub asi nagu ulmeromaanis: tulnukad tulevad ja hävitavad üle poole inimkonnast. Planeet Maa tahab rahu, ta itkeb ammugi ja itku põhjustajateks oleme meie – võib-olla me tõesti peame maailmast kaduma, et Maa saaks rahu – surmarahu või uue palge…

Jaan Tooming

3 kommentaari
  1. Juurika Jorss 2 kuud ago
    Reply

    Kaitset vajame ka kaitsjate eest. Praegu “looduskaitsjad” tahavad kangesti taastada kunagisi soid ja metsastatud sooservi, sulgedes kunagi talumeeste kaevatud kraave. Uputades noori metsi (kuigi koprad teevad seda küllalt palju),tekivad surnud looduse alad,kus lagunev orgaaniline aines eritab hulk aega metaani (mis on 4X aktiivsem kasvuhoonegaas kui CO2) seni kui tekib soole tüüpiline taimkate. Samas jätavad nad sinnapaika rekultiveerimata ammendatud turbatootmisalad, nendest teadlaste andmetel eritub metaani kokku 1/3 kogu eesti metaanisaastest.Samas oli ju üliagarate “looduskaitsjate” initsiatiivil talunikele kaela kukkumas nn.”peeretusmaks” veistele. Leides kuskilt puu otsast kunagise kulli või kotka pesa, suletakse metsaomanikule mets põhjendusega, et “võib ju kunagi tagasi tulla” (telest nähtud juhtum).

    • Soid 2 kuud ago

      puhtalt maismaa arvel juurde ei tule, sood kasvavad just kinni. Ajutiselt võivad sood tekkida järvedest, kus kaldad kasvavad roostikku ja siis see järveke kasvab aja jooksul kinni. Meil kasvavad kinni eeskätt mudased ja liivased järved, kaljused säilivad palju kauem. Pole viitsinud võrrelda kunagisi NSVL-i sõjaväekaartidelt järvi Taimõril tänastega Google’i kaartidel, sealt saaks seda kinnikasvamist selgemini näha. Me oleme harjunud aega hindama mõneaastase vahemikuga, see kinnikasvamine toimub siiski sadade aastatega. Kuid suund on olemas. Pealegi meil maapind tõuseb nagunii, mis lausa eeldab veevarude vähenemist.
      Lindude pesapaikadega on jällegi selline lugu, et kui on tegemist rändlindudega, siis kevadel naastes nad otsivad vana kadumise järel uue pesakoha ja ehitavad selle ruttu üles. Teine lugu on pesakohtade hävitamisega kevadel, siis ei saa enam uut pesakonda asutada ja aasta on lörri läinud.

  2. Kohe 2 kuud ago
    Reply

    nõus, et meid on liiga palju. Maailmas peaks inimesi olema kindlasti alla miljardi.
    Eestiski oleks vaja elanikkonda vähendada 3…4×. Selline elanike arv laseks meil vabalt end looduse abil ülal pidada. Saaksime piisavalt energiat tuulest, päikesest, lainetest, puidust. Me ju oma mugavuses ei taha langeda tasemele 100 aastat tagasi.
    Mis puutub meie metsa, siis tuleks KOHE teha täielik inventuur. Õigest ehk kasutatavast metsast tuleks välja arvata rabad, sood, kultuurmets, pargid, looduspargid, kaitsemetsavööndid. Järele jääks siis ainult saetav mets. See tuleks tükeldada hektarilisteks lankideks (mis tahes kujuga, sest loodus tingib selle) ning naaberlangil ei tohiks metsa saagida enne 10 aasta möödumist. See tagaks metsa ühtluse ja annaks võimalusi areneda ka loomadele ja lindudele.
    Kallimaks see küll läheb, kuid kaudne kasum on suurem.
    Kindlasti tuleb ka langid aastate kaupa tulevikuks ära märkida, millal kuskil millist puuliiki saagida tohib. Näiteks sellel langil aastal 2047, tema naabruses 2057 ja 2068 jne. Siis ei võetaks maha metsa naaberlankidel kildi ulatuses nagu praegu. Samuti tuleb hoida metsa maantee ääres. See peab olema roheline, samuti kaitseb see riba teed lume ja tuule eest.
    Muidugi leidub ka ettekirjutiste rikkujaid. Kuid neile tuleks panna topelttrahv, et neile ei tuleks enam pähegi metsa ebaseaduslikult saagida.
    Oluline on ka metsa väljavedu maksustada sel määral, et see poleks metsamüüjale kasulik. Siis jääks mets Eestis ümbertöötlemiseks. Suuri tööstusi tuleb vältida, pigem mitu väiksemat, selle kalliduse elame taas kaudse kasuga üle.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.