Kaksteist aastat mäetippe alistamas

Andras  Kaasik koos  tütre  Triinuga Antarktise  mäetipul. Foto: Vadim Hristoforov

Raul  RATMAN

Andras Kaasik on üks kahest eestlasest, kes kuuluvad Seitsme Mäetipu Klubisse (mägironijate kilda, kes on tõusnud seitsmele kõrgemale tipule maakera kõigil kuuel kontinendil pluss Okeaanias). Ta on terves Baltikumis esimene, kes on vallutanud maailma kõige ohtlikumaks ja surmatoovaks nimetatud mäe Tšogori; ka K2 (8611 m; Džomolungma (Everesti) järel kõrguselt teine), saades sel moel eestlasest Teerajajaks.

Kohe alguses mainin ära, et Andras Kaasik on juhtumisi mulle väga lähedane inimene – minu onupoeg. Tema  juurde  saabusin  aga  mitte lähisugulasena, vaid ajakirjaniku rollis.

Andras, kes ju mitte midagi ei karda, iseäranis  kõrgusi, paistab elus tagasihoidliku inimesena, mitte mingisuguse avaliku elu tegelasena. (Muide, nimi ANDRAS on kreeka keelest tõlgituna „mehepoeg, mehine mees“.)

Kuidas siis ikkagi see sinu alpinismiharrastus alguse sai?

Kõik  sai  alguse  ühel  pubiõhtul, kus sain tuttavaks Alar  Sikuga. Tema oli juba siis  tuntud  mees, kes viibinud  esimese  eestlasena Everesti, maailma kõrgeima mäe tipus. Ta  ütles äkki: „Kui tunned, et oled  tugev  ja  julge, kas sa ei  tahaks minuga kaasa tulla? Ma  kavatsen  sügisel minna Akagaavale  (Argentiinas, 6962 meetrit kõrge).“ Muidugi  on  pubis kõik kanged  mehed ja ma olingi bravuurikalt  nõus.  Hommikul  haarasin  muidugi  peast: Kuhu!? Milleks!? Taganeda  aga oli  hilja.

Alpinistide  meeskonnal, kuhu sattusin, olid  tohutud kogemused. Peale minu oli  kolm noormeest ja üks naisterahvas. Nad olid roninud McKinley’le (tõusuks väga raske mägi Alaskal).

Aga  Akagaavas jäime viimasel mäkketõusmispäeval Alariga  kahekesi. Puhus jäine tuul, ilmastikuolud olid rängad. Kõik teised jäid maha nn kolmandasse  laagripaika, sest ei  söandanud  riskida. Ma  ei saanud kohe oma  esimesel  mäkketõusul endale lubada allaandmist. Ja  pärast  seitsme kilomeetri  kõrguse  mäetipu  alistamist tundsin  uhkust  oma  tahtejõu üle. Ja  mulle see  kõik  hakkas meeldima, ja nõnda kujuneski nii-öelda eluharrastus

(Andras  mäletab  peast  kõigi  ületatud  mäetippude  kõrgust ja  intervjuu ajal demonstreerib seda  kui ükskordühte.)

Mis  veel meenub  oma esimestest mäkketõusmistest? Jaga  meiega  oma  muljeid.

Oli  aasta 2004.  Sõitsime Aafrika mäetipule Kilimandžaarole (5900 m). Ei ole  ohtlik  mägi, kuid  esimene  kord  on  kõik muidugi  raske. Kogemusi polnud. Polnud  ettekujutust, kuidas  telki paika  panna. Heidutavad muudki  raskused.

Kuid  alpinismis  startimiseks  oli  see  mägi  optimaalne. Tõsi  küll,  iga päev  sadas  vihma.  Tuleb alati ka  jälgida, et  jalanõud  oleksid  kuivad. Ehkki  Aafrika on kuum  manner, on kõrgustes külm. Peale  selle  40-kilone seljakott, mis mäkketõusul  võtab võhma  välja. Näiteks Everestil olid pakikandjad, kes hoolitsesid sinu eest ja sa  said edasi  liikuda enam-vähem  komfortselt.

Milliseid  mägesid  loed eelharjutuseks  teel tippudeni?
Iga  mägi,  kuhu  sa ronid, on  omas  mõttes  ohtlik. Treenida  tuleb  maismaal, siledal  horisontaalsel  maapinnal, mitte ainult  seinu  mööda ronides. Tuleb  joosta, suusatada,  jalgrattasõitu teha. Kujundada  endas  vastupidavust.   Sest  sa pead  ju  mägedes  kogu  aeg  liikuma.  Jutujätkuks: spurt, see viimane lõik enne tippu, kestab  peaaegu  alati 40 tundi (!). Ja-ja,  peaaegu kaks  ööpäeva. Kui  kõrgust  on  üle 6000 meetri, sa ei  maga, lihtsalt võid telgis istudes veidi puhata.  Uskumatult raske on  hingata.

Mis on raskem: kas  mäkke tõusta või mäest laskuda?

Muidugi  on  tõusta  raskem. Kuid  laskuda on  ohtlikum. Sest peamised  jõuvarud  oled juba ära kulutanud. Ka tähelepanu  nõrgeneb. Sind  valdab  tunne,  justkui oled    juba sihile jõudnud,  seepärast  lased end  lõdvemaks.

Kas oled olnud mägedes traagiliste juhtumite tunnistajaks?

Alaskal, McKinley’l pudenesid minu  silme ees  jalamile  ühes  ahelikus  olnud  kaaslased nagu  kivid. Oli veel üks juhus, kui juba  üsna kõrgel olles, kolmandas laagris, lamas  meie  telgis surnud  alpinist – imelik, kuid mul polnud erilisi emotsioone (küllap  tuimenevad  tunded nagu  sõjas). Ja  veel  mäletan, et  meie meeskonnas haakus  üks  kanadalane lahti; midagi  juhtus tal  trossidega.

Aga  muidu on paljude  aastate vältel  õnnestunud õnnetusjuhtumite pealtnägemist vältida.

Alpinistidel on arvatavasti  oma aukoodeks   mitte jätta mägedes maha  hukkunud kaaslasi?

Muidugi,  kui  keegi kukkus kaljulõhesse, püütakse  teda  kätte saada. Kuid  aga  tohutus  kõrguses pole enam  võimalik  midagi   ette võtta, siis, nii kui  kurb kui see poleks,  tuleb  mõelda  ainult ellujäänute ohutuse tagamisele. Kui  läheduses  asub  mõni  laager mäeseljandikul, siis jäetakse maha kivist (millest  siis mägedes veel!) mälestustahvel.

Kas ohtlikke  momente on selle  aja  jooksul  veel  olnud?

Kõige  ohtlikumal mäel K2 Tšogoril (mõrvarlikuks nimetatul), kus  kõige  enam  on  alpiniste  hukkunud, juhtus  nii,et  „kaheksa“ (see on  varustuses selline  rakis, kui  on  vaja kibekiirelt alla laskuda, siis kinnitatakse see trossidele) läks ühel  manöövril  lahti ja  lendas  alla.  Oleksin  võinud  alla  lennata. Kuid  mul oli  kõik kontrolli all, seljakotis oli kaasas tagavara-„kaheksa“, ja ma  reageerisin kiirelt.

Kas  sul  endal  on  traumasid  olnud?

On  juhtunud, aga  juba  maa peal  all, kodus olles, nii öelda – „komistasin tasasel  maal“.

Kas alpinistidel hirmu ka vahel on?

Ikka on. Eriti, kui  ripud püstloodis  kaljul. Siis tunnetad viienda  punktiga (istmikuga) kaugust maa suunas. Sellest  aga  pole  vaja  mõelda. Kogu  aeg  peab  jälgima, et  ohutusega oleks  korras. Ja tuleb püüda  mitte  alla vaadata. Mind ei hirmuta  niivõrd  püstine  järsk  kalju, kui  jääliustik, kui astud mööda  lumist pinda  ja sa ei  tea, kus võib  praguneda. Meie  parimad alpinistid Tarmo  ja  Jane Riga ning Allan  Valge hukkusid  sel  moel  Peruus. Ohtlik  on olla ka  halva  ilmaga, aga  üldiselt saad  ise situatsiooni kontrollida.

Filosoofiline  küsimus: Mispärast  inimesed  üleüldse  mägedes  ronivad?

Kõik  on  väga  lihtne. Esiteks, et  end proovile panna. Saada  rahuldus kõrge sihi saavutamisest (nii otseses kui ka ülekantud tähenduses). Tõsta  oma enesehinnangut. Minu  jaoks  on uhke  teadvustada, et selle  maailma ohtlikema  punkti  alistasin esimese eestlasena (ja esimesena ka  kogu  Baltikumis) just  mina (ainult, stopp, nina  ei  tohi liiga püsti  ajada!). Sest  muidu lendad oma  „kelkivast sadulast“  maha.

Vahel  on  aga  nukker tunne,  et  mäetipp saab alistatud. Midagi sellist, kui  ülikool on lõpetatud ja äkki sa ei tea, kuhu edasi minna.  Oli eesmärk, ja  korraga on  see käes. Jääb  meeldiv tühjus, tundmatustunne.

Sina  oled alistanud  kõik maailma  kõige  kõrgemad mäetipud. Et  sellist lõpuleviimise tunnet mitte ei tekiks, kas sa ei soovi, vahetades  suunda, asuda vallutama  meresügavusi, laskuda näiteks Mariaani süvikusse? Või uurida kaljuseid koopaid? Mis  oleks  sulle  harjumuspärasem?

Tead,  Raul, mind  seal  vee all miski hirmutab… Kuubal laskusin kord sõbraga koos akvalangiga 50 meetri sügavusele ja  mulle tundus seal  nii pime ja tekkis hirm,  et  äkki saab õhk balloonis  otsa. Mis siis?

Mõlgutan  mõtteid selle  üle, et  nüüd  hakkan  rohkem  reisima. Näiteks jalgsi  Kamtšatkale või  jalgrattal mingile kontinendile.
Aga  suures  plaanis see adrenaliini  ei  lisa… Ma  sõidan kolm-neli  korda  aastas lumelaual Alpides…

Antarktikas  läksid  sa  mägedesse koos oma  tütre Triinuga. Mil moel  sa  ta nõusse  said?
Sealne  mägi  Vinson  on reisimiseks,  mitte kaljudel  ronimiseks. See on ainult  4892 meetri kõrgune (ainult! RR). Ja  mitte  püstloodis, lihtsalt  tõused  ülespoole  nagu  treppi  mööda. Üks  päev vaid  tuleb „kraasidega“  ülespoole ronida, 60-kraadise  nurga  all, poolkummargil.

Ma  tegin lihtsalt  talle  ettepaneku minuga  mägedesse vupsatada. Praegu  ta  aga tahab  juba proovida raskemat  mäge… Ja ilma isata…

Millest te, alpinistid, mägede alistamise ajal  mõtlete?

Tavaliselt  mõeldakse,  et  mäkketõusmisel imetletakse kaunist  loodust, mõeldakse elukutse  romantilisusest,  triumfist koju naasmisel. Tegelikult  aga  vahid sa tuimalt  ettepoole. Veel  üks  samm…  Veel  üks… Jõuda tolle  kivini… Telgis saad veidi  lõdvaks lasta,  raamatut  lugeda. Viimasele retkele võtsin  kaasa suure  poksija Mike  Tysoni eluloo, kel  on  samuti karm karjäär ja keeruline saatus. Kaasas olid  mul ka Guy de Maupassant’i armastusromaanid. Joogast  lugesin  mägedes. Jooga  aitas mõtteid  korrastada. Raamat aitab  tuimust  peletada, mõni neist  kõike taluda,  mõni lõõgastuda

Alpinism  on teatavasti kallis  lõbu. Alar Sikk kord ütles, et tõus Everestile läks talle  maksma  viiskümmend tuhat  eurot. Ma  tean,  et sa ise teenid  oma  hobiks  raha.

Jah,  ma  olen  ettevõtja, ja  see võimaldab  mul tegelda sellega,  mis  mind  huvitab. Ei-ei, kõik ei  kulu  harrastuse  peale; perekonnale jääb  ka midagi! Abikaasa selle pärast  ei  tõrele; mul  on  temaga  selles  mõttes vedanud. Ta on mõistnud,  et kui  ma  mägedesse ei  lähe, jään kodus kuidagi  lonti.
Meil  on  praegu väike  Arabella – naine  on kodus lapsepuhkusel.

Ma  saan  vist  mägedes  jõudu  juurde. Tuled sealt koju, tunnetad, kui  väiklased on vahel maapealsed  probleemid. Seal, mägedes,  vaatad  neile  ülalt  alla.

Kas on  saladusi, millest  alpinistid  kellelegi  ei  räägi? Näiteks, ega lumeinimest mägedes pole kohanud?

Tuntud eesti alpinist Jaan  Künnap imiteeris  kord  naljapärast mägedes lumele hiiglasuure  inimese jäljed, fotografeeris need ja näitas siis  ülemustele.  See oli  veel  enne  perestroika’t ja sellest  müstifikatsioonist tekkis  suur skandaal, sest  ülesvõtted trükiti ära kõigis maailma telegraafiagentuurides. Jaan oleks selle nalja pärast oma karjääri pidanud peaaegu lõpetama.

Kas  neis kõrgpunktides pole  ette  tulnud hallutsinatsioone?

Vahel,  kui õhku  ei piisa, võib  tekkida  nägemus, näed  midagi olematut.  Aga  hingata  on  raske juba  alates  viiesaja meetri kõrgusel. Mida  siis  veel rääkida  kaheksast tuhandest! Tuleb  panna pähe  hapnikumask.

Kuidas  mägedes  magamisega  lood  on? Eriti öö saabudes, püstloodis kaljuserval osutudes? Kui  magate improviseeritud  öömajades, mida siis unes  näete?

Košmaare! Õudusi! Selliseid,  mida  sina,  Raul,  endale  ette  kujutada ei  oska. Võimatu on  neid  isegi kirjeldada: midagi  sürrealistlikku, apokalüpslikku. Ehk  Salvador  Dali oskaks sellist  und  maalida? Arvatavasti on see nii õhupuuduse tõttu. Kui  virgud,  tunned suurt  kergendust.

Kas  mobiilid mägedes töötavad?

Ei, ei tööta! Seal on selleks satelliitsputniku aparaadid. Omavahel sidepidamiseks raatsiod.

Mida  mägedes  sööte? Kas  tuubidest, nagu  kosmonaudid? Ja  kui  toit  otsa saab, kas kõlbavad ka  biomaterjalist riided, saapad,  nagu Charlie Chaplinil „Kullapalavikus“?

Siin on  mitu  moodust. Näiteks Everestil oli meil baaslaager „all inclusive“. Või nagu  kord teekonnal tippu nottisime maha  härja ja  sõime  ära. Meil olid suured  noad kaasas. Ei,  tulirelva  alpinistid  kaasas ei kanna.  Ei tohigi. Välismaal  on oma seadused. Aga  seljakotis  võib  kaasas olla  šokolaadi, galette,  lihakonserve. Vett  teeme  lumest. Pudelis  ta külmub   teatud  kõrgusel ära.

Esitan ka  ühe „piinliku“ küsimuse. Kuidas  mägedes, iseäranis kui püstloodis ripud, on lood „tualetiskäimisega“?

Tühja  pudelisse! Kui aga  suur  häda, siis lähed  mõne  kivi  taha. Aga kaljul  rippudes  tuleb lihtsalt  kinni pidada. Mõni kannatab mitu päeva, kuigi jah, seal  on  nii, et organism  ise enamasti  töötab  kõik  läbi. Alar Sikk käis ühel  mäkketõusul   kümne (!)  päeva  jooksul vaid  korra väljas. Aga  McKinley’l tuleb kõik  purgis endaga kaasas  kanda, sest seal  on  rahvuspargid ja ümberringi olgu imepuhas. Ilu  reostada  kohalikud seadused ei luba, võivad  suure  trahvi  kaela teha.

Milline  mägi on sinule olnud kõige  kergem?

Munamägi! (Kohe  näha, et Andrasel on  huumoritunnet!)  Ikkagi Eesti kõige kõrgem mägi – 318 meetrit.

Üle 200 meetri kõrge  – see on juba mägi, mäletame  kooliraamatust.

Milliseid lõbusid  veel  mägedes  on?

Puhkepeatustes mängime  malet. Alati  iseendaga. Muide, mängu  alustades  soovime  midagi. Kaotanu peab  midagi  tegema,  näiteks,  hüppama  ümber telgi ühel jalal või sööma  ära  katelokitäie lund. Et  nalja saaks, et püsida  toonuses.

Millest mägedes kõige rohkem puudust  tunned?

Tegevusvabadusest. Ei saa vabalt midagi  teha. Nagu  allveelaevas. Pääsu kuhugi pole.

2 kommentaari
  1. Vaatasin 7 kuud ago
    Reply

    veebist, mõned ohtlikumad:
    Annapurna, Nanga Parbat, K2, Kantšendžanga, Matterhorn, Sagarmatha, Siula Grande, Denali, Mont Blanc, Eiger, Vinson, Ogre, Fitzroy.

  2. Mulle 7 kuud ago
    Reply

    meeldib mägedes matkata, kuid ronida mitte. Lihtsalt ei viitsi aeglaselt edasi liikuda, seljas veel 50kg kott. Ning ainult valget vaadata pole samuti eriti põnev, parem kui rohelust sisse hüppab. Sellepärast ma üle 4km tõusudele ei mõtlegi, kohe kriipsutan maha. Mägedest tuleb mõnu tunda, mitte raske kotiga koperdamisest.
    Selleks suvelõpuks olen valinud tavamatkaja mäetipu – Fišti mäe. Rongiga Maikoppi, edasi juba omal käel. Tritsatka ametlikus rühmas venida ei taha. Lõpp aga samamoodi Loos, kuid sinna lõpuni juba jalutades. Maksma läheb see koos sõitude ja altkäemaksudega kuni 600€, täiesti taskukohane. Lööge kaasa!
    Kuid nende kõrgete mägede kohta veel niipalju, et polegi mõtet lugeda kõige kõrgemaid kuskilt, vaid eesmärgiks võetaks 10 kõige raskemat tõusu. Kahjuks pole andmeid, paljud need on läbi teinud. K2 on kindlasti üks, kas ka Sagarmatha sinna kuulub, on siiski küsitav.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.