Sõna sekka siseturvalisuse teemal

Puu kukkus Riia tänaval Politseimaja vastas olevast pargist tee peale. Foto: KRISTJAN TEEDEMA/SCANPIX

2017. aasta märtsis kiideti valitsuses heaks Riigikaitse arengukava aastaiks 2017–2026. Selle õigusakti üheks dominandiks on laiapindne riigikaitse. Laiapindse riigikaitse kontseptsioon näeb ette tsiviilsektori ulatuslikumat kaasamist riigikaitsesse.

Riigikaitseseaduses on seetõttu ette nähtud riigikaitseliste töökohustustega ameti- või töökohtade sisseviimine mittesõjalise iseloomuga valdkondadesse. Need ametikohad ei kuulu täitmisele tegevväelastega. Uute õiguslike regulatsioonide eesmärgiks on tagada tsiviilametkondade töö jätkumine kriisitingimustes.

Ulatusliku kriisi või sõjaolukorra tekkimine nõuab riigilt ühiskonna igapäevase toimimise põhjalikku ja operatiivset muutmist. Selleks ettevalmistumine on tsiviilkaitse põhifunktsioon. Tsiviilkaitset peetakse riigikaitse lahutamatuks osaks. Tagalas tuleb tagada kord, vältida kaost, majandustegevus peab jätkuma, eluks vajalikud teenistused peavad toimima, tarbimine tuleb korrastada vastavalt võimalustele, tagada vajalikud materiaalsed varud ja töökohustusteks ette valmistatud inimreservid. Elanikkonda tuleb ette valmistada, et vältida suuri inimkaotusi, reguleerida muutunud olukorras isikute õigusi ja kohustusi, ette valmistada varjendite või varjete süsteem, lahendada elanikkonna informeerimise küsimused ja palju muud. Lühidalt – elu ei tohi välja surra.

„Külma sõja“ lõppedes loobusid paljud riigid tsiviilkaitsest kui riigikaitse komponendist, asendades selle kodanikukaitsega. Kodanikukaitse rajanes tsiviilkaitseks loodud ja välja töötatud teadmistele ja materiaalsele baasile ning pidi riigil ja ühiskonnal aitama toime tulla ulatuslike loodus- või tehniliste katastroofidega, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas tekkinud ohtudega, elutähtsate teenuste katkemise tagajärgedega ja muude ootamatute ning elukeskkonda halvendavate muutustega.

Eestis võeti 1992. aasta juunis vastu kodanikukaitse seadus, mis 2008. aastal kehtetuks tunnistati. Selle seaduse sisulist rakendumist ei toimunud ning see vahetati 2009. aastal välja hädaolukordade seadusega. Veel hiljem hakati rääkima elanikkonna kaitsmise vajadusest, kui uuest lähenemisest kriisiolukordades toimimiseks. Kogu selline tegevus on sisuliselt asjatu alternatiivide otsimine tsiviilkaitsele. Üksikute valdkondadega tegelemine ei asenda terviklikku lahendust.

Laiapõhjaline riigikaitse

Praegune rahvusvaheline poliitiline olukord on pingestunud ning tsiviilsektori kaasamist riigikaitsesse ei tohiks enam ignoreerida. Läänemere piirkonda on kontsentreeritud märkimisväärsed sõjajõud ning sellistes tingimustes ei ole konfliktide tekkimine välistatud. Riigikantselei juures töötas mõned aastad elanikkonna kaitse rakkerühm, mis püüdis välja töötada süsteemset lähenemist elanikkonna kaitsmisele erinevate võimalike ohtude eest. Tulemusi ei tea. 20. märtsi Postimehes ilmus Siseministeeriumi asekantsleri Viola Murdi artikkel „Kas inimesed on kriisideks valmis?“. Pika jutu mõte oli, et inimestel peaks kodus olema niipalju konserve, joogivett ja raadio jaoks patareisid, et nädala saaksid ilma välisabita toime tulla. Meile, allakirjutanutele, tundub, et riik püüab nii taas oma kohustustest elanikkonna ees kõrvale hiilida. Olgu, loodame, et inimesed koguvadki kastidesse kõik soovitatu, ent see on siiski ainult üks element riigi toimimisvõime tagamisel. Elanikkonna kaitse on osa ühiskonna kaitseks vajalikest kõikidest meetmetest.

Oleme seisukohal, et laiapõhjalist riigikaitset, mille osaks on ka elanikkonna kaitse, ei juhi siiani keegi. Vastutavad ametkonnad keskenduvad kitsalt oma rahuajaülesannetele, soovimata ette valmistuda kriisi- ja sõjaajaks. Meie umbusku kriisijuhtimise võimekusse on tugevdanud Politsei- ja Piirivalveameti poolt piirile rajatava üle 300 miljoni maksva traataia ehitamine, mille maksumus suurenes 2,5-kordselt, võrreldes esialgse eelarvega. Kas me sellise planeerimise juures saame olla kindlad riigikaitse efektiivsuses? Eriti veel siis selle laiapõhjalisuse osas.

Õpime ajaloost

Tsiviilkaitseküsimuste lahendamist ei saa anda samade ametkondade kätte, kes siiani ei ole selles valdkonnas mitte midagi ette võtnud. Oleme seisukohal, et ametkonnad ei ole teinud piisavalt riigikaitseliste ülesannete täitmiseks. Paljud varem vastu võetud otsustest on jäetud täitmata või on neid siis uute otsustega muudetud. On päevselge, et kriisideks valmistumine ei saa olla ainult ametkondade soovidest tulenev tegevus. Kriisijuhtimine on süsteem, kus peavad laitmatult kokku töötama kõik selle elemendid. Nii riigi struktuurid, kohalikud omavalitsused, ettevõtted, elanike initsiatiivil loodud ühendused, kuni iga konkreetse elanikuni välja. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja täpselt kooskõlastatud tegevust, mida saab tagada ainult läbi ühtse analüüsi ja juhtimiskeskuse töölerakendamise.

Esimese Eesti Vabariigi ajal loodi riigi tagala kaitseks 1936. aastal Kodanlik Õhukaitse ja 1938. aastal lisandus sellele veel vabatahtlike organisatsioonina Õhukaitse Liit. Kui riiklik struktuur pidi looma aluse koordineeritud ja sihipärasele tegevusele, siis läbi Õhukaitse Liidu seati eesmärgiks jõuda selles tegevuses iga inimeseni. Lühidalt, loodi toimiv organisatsioon.

Kui meil praegu paremaid mõtteid ei ole, ehk tasuks siis pöörduda ajaloo poole; võib olla on sellest midagi õppida?

Tiit Kivikas, Keskerakonna volikogu riigikaitsekomisjoni esimees

Raik Saart, Keskerakonna volikogu korrakaitsekomisjoni endine esimees

2 kommentaari
  1. Ei 6 kuud ago
    Reply

    hakka pikalt jaurama ega norima, esitan vaid enda seisukoha.
    Sisekaitset peab korraldama KAITSELIIT! Kaitseliit peab olema ära viidud ründeväe juhataja ja võltspresidendi võimu alt. Kaitseliit peab kaitsma OMA RAHVAST, mitte olema mingi ajalooline pärand, et näidata suurt isamaalisust.
    Loomulikult tuleb kaitseliidule eraldada ka kindel osa eelarvest, et saaks rahvakaitset korraldada jooksvalt. On vaja ka pidevalt korraladda õppusi, kui vankad koos oma siinsete lepingulistega meile kallale tungivad. Selleks peavad ka kaitseliitlased olema hea skehalises vormis. Kes ei suuda aga joosta 3km jutti ega tabada kärbest Putini silmas, võivad kaitseliidus olla, kuid tasuta. Ning ohutus ametis, et nad ise rahvale kahju ei suudaks teha.
    Pange praegu mõned relvavennad metsa jooksma, kiirabi korjab neist 99% lähema 500m kaugusel kokku.
    Andke vormile ka sisu!

  2. Aja Lugu 6 kuud ago
    Reply

    Selleks, et luua laiapõhjaline riigikaitse, tuleks esmalt defineerida vaenlane. Senini on selleks määratletud Venemaa kes kohe kohe tuleb 377 korda väiksema territooriumiga võimsa NATO liikmesriigi Eestile kallale. Põhjendus: Venemaa püüab iga hinna eest taastada 30 aastat tagasi lagunenud impeeriumit! No mis teha? Venemaa pidavat juhenduma ainult vallutusinstinktist! Paremat ja mõistlikumat ettekäänet ei ole seni keegi suutnud rahvale hirmutamiseks pakkuda. Kahtlemata püüab Venemaa saada Eestit oma mõjusfääri või muuta vähemalt rahulikuks neutraalseks riigikeseks. Kuid selle eesmärgi saavutamiseks on hoopis teised meetodid. Tankid ja dessantnikud siia kuidagi ei sobi!
    Alles siis , kui me oleme läbi näinud need kaasaegsed meetodid, millega Venemaa üritab saada meid oma mõjusfääri, on meil mõtet rääkida nn. “laiapõhjalisest riigikaitsest”.Seni on tegemist hämamise ja rahva ressursside laristamisega.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.