Mõned üldtuntud mõisted, millest ei saada õigesti aru

(Kirjutatud Riigikogu 100. aastapäeva puhuks.)

Ando Leps, õigusteaduse doktor, Riigikogu VIII ja IX koosseisu liige

Õigusriik

Kui üldmõistena ei eksisteeri terminit „õigus“, siis kuidas saab üldmõistena esineda mõiste „õigusriik“? Tekib õigustatud küsimus: mis „moodustis“ see nn õigusriik on? Ja mis kõige tähtsam – mida ta tähendab?

Teadupärast valitsetakse riike erinevate juriidiliste seadustega. Seepärast on ka täiesti väär ja elanikkonnale arusaamatu mõiste „õigusriik“. Selliseid riike ei eksisteeri üldse. Kas sellega tahetakse öelda, et ühed riigid on paremad ja väärikamad kui teised, olgugi et kõiki riike valitsetakse juriidiliste seaduste alusel? Tundub, et selline käsitlus ei ole lihtsalt õige.

Kuid vaadakem seda probleemi veidi lähemalt.

Kui ühtedele poliitikutele meeldib mõni riik, siis need riigid on „õigusriigid“, ja kui need riigid ei meeldi, siis need ei ole „õigusriigid“. Viisakalt öeldes, selline arusaam on täielik asjatundmatus. Ma küsin nende „tarkade“ daamide ja härrade käest, kes seda probleemi nii lahkavad: kas maailmas on olemas ka mõni riik, kus ei valitseta juriidiliste seadustega? Kuna teadaolevalt ei ole maailmas ühtegi riiki, kus ei ole ega kehti juriidilised seadused, siis järelikult kõikides riikides valitsevad juriidilised seadused ja mingisuguseid priviligeeritud „õigusriike“ ei ole olemas!

Seega ei ole üldse olemas nn õigusriike, nii nagu ei ole olemas üldmõistet „õigus“. Teatud haritud juristide seltskonna arvates teevad õiguse kasutatavaks tema legaalsus, kuna nende arvates on „õigusriik“ ettekujutus sellest, et riigivõimu teostamine peab olema kooskõlas õigusega, mille on loonud legitiimne menetlus. Kuid mida tähendab „legitiimne menetlus“?

Legitiimsus tähendavat juriidiliselt seda, kui võim on õiguspärane ja kui valitsetakse kehtivate seaduste põhjal, ütlevad „teadjad“ juristid. Tegelikult tuleb see lause veidi ümber kujundada selliselt: „Legitiimsus tähendab juriidiliselt seda, kui valitsetakse kehtivate juriidiliste seaduste põhjal.“ Ja ongi kogu lugu.

Legitiimne, s.o juriidiliste seaduste alusel töötav institutsioon, näiteks parlament (Riigikogu), peab eelkõige oma töös lähtuma juriidilistest seadustest, milledega kooskõlas ta võtab vastu uusi juriidilisi seadusi.

Tuntud saksa õigusteadlane Max Weber (1864–1920) võttis termini “legitiimsus” kasutusele selleks, et iseloomustada võimu ja võimurite, ühesõnaga – riigimeeste –  populaarsust ja usaldusväärsust. M. Weber on just juriidilistest seadustest tuleneva võimu alusel välja toonud ühiskonnas kolm väga erinevat riigijuhtide autoriteedi tüüpi.

Esiteks: Traditsiooniline autoriteet. Teiseks: Legaal-ratsionaalne autoriteet. Kolmandaks: Karismaatiline autoriteet.

Vikipeedias on õigusriik ettekujutus sellest, et riigivõimu teostamine peab olema kooskõlas õigusega, mille on loonud legitiimne menetlus. Kehtivale õiguskorrale kui õigusriigile viitamine sisaldab väidet, et tegu on õiglase ja hästi valitsetud riigiga (nt Eestis kui õigusriigis ei esine ametnike omavoli…?). Tule taevas appi! – hüüaks üks meie endisi presidente. Ja edasi: õigusriigis peaksid kokku langema õigus ja ühiskonna ettekujutus õiglusest.

Midagi keerulisemat ja segasemat selle kohta on raske välja mõelda. Täiesti arusaamatuks jääb aga ikkagi see, kuidas saab mõõta ühiskonnaliikmete ettekujutust õiglusest?

Õiglus

Palju segadust ja arusaamatust on tekitanud sotsiaalne termin „õiglus”. Väidetavalt Läänes kõige tuntum eesti õigusteadlane professor Ilmar Tammelo (1917–1982) on põhjalikumalt uurinud õigluse probleemi. Peamiselt on ta oma tööd kirjutanud saksa keeles. Ta kirjutas, et „õiglus on positiivne eetiline sotsiaalne väärtus, mille järgi normatiivselt kahepoolsetes olukordades igaühele antakse tema osa”. Samas märkis ta, et õigluse idee sellisel kujul nagu see on esitatud ülaltoodud definitsioonis, pole õigusteoorias vahetult rakendatav. Allakirjutanu ei tea, kuivõrd hästi I. Tammelo tundis kuulsa saksa filosoofi Hegeli dialektilist loogikat. Kuid ebaõige on I. Tammelo esitatud väide, et õigusteoorias ei saa seda vahetult rakendada. Miks? Vastupidi, just seda nn õigusteoorias saabki ja tulebki kasutada. Seepärast I. Tammelo teadmiste väärtus seisnebki just selles, et ta märkis väga õigesti: õiglusel peab olema ka „teine pool“.

Siinkirjutaja küsib: miks? Kõik on ju õige, kuid mis on see kõige olulisem „asi”, nähtus või väärtus, mis määrab või „annab” kahepoolsetes olukordades osapooltele tema osa?

Teine meie õigusteadlane professor Eduard Raska (1944–2008) ei saanud kahjuks I. Tammelo esitatud väitest aru, ja seepärast küsib, mida tähendab „normatiivselt kahepoolne olukord”, ja leiab, et lahtimõtestamist vajab ka sõnaühend „tema osa”.

Õiglus on „nähtav“ või väljendub kõige paremini just kodifitseeritud juriidilistes seadustikes, kus näiteks tsiviilõigusega või  karistusõigusega (kriminaalõigusega) reguleeritud ühiskondlikud suhted erinevate riikide seadusandlikes aktides, näiteks tsiviilõiguse rikkumise ja juriidilise vastutuse ning et süüteo (kuriteo) ja karistuse vahekorra sisuks ongi õiglus nii ühiskondlike kui ka eraisikute omavaheliste suhete mõttes!

Nii on seda inimühiskonna tasandil hinnanud seaduseandja kõige kõrgemal ehk riiklikul tasemel. Kõik juriidiliste seaduste rikkumised väljendavadki õigluse peale sülitamist … Õiglus ise ei ole mitte juriidiline, vaid väidetavalt ikka sotsiaalne termin.

22 kommentaari
  1. Kas kaduv amet??? 2 nädalat ago
    Reply

    Kahjuks tuleb meil Eestis ette juhuseid, kus ajakirjandus on ise kohtu asemel hakanud õigust mõistma, kirjutavad teadjamad tegelased.

  2. kass 2 nädalat ago
    Reply

    Kas lähitulevikus hakkab juhtuma midagi väga tõsist…

    • Loomulikult 2 nädalat ago

      juhtub – läheb lahti 3. ilmasõda! Hakka küünlaid ja tikke kokku osta, saad siis telekat vaadata.

  3. karla 2 nädalat ago
    Reply

    hää lugu

  4. u. 2 nädalat ago
    Reply

    Igasugune umbluu õigusdokumendis peaks põhjustama selle dokumendi vastuolu tõe ja õiglusega. Seega ka õigusega. Kaalutlusotsuse tegija on seega raske valiku ees ning õigusemõistmise lihtsustamiseks seab sageli esikohale mitte protsessi sisulise analüüsi vaid formaalsed eneseõigustused menetlemisest hoidumiseks.

  5. Ando Leps 2 nädalat ago
    Reply

    Sageli on preemiad õiglusega vastuolus. Kahju on neist inimestest (nimetavad ennast sageli poliitikuteks), kes saavad aru ainult ebaõiglusest, mitte aga õiglusest…

  6. Ando Leps 2 nädalat ago
    Reply

    Kui kohtuotsusest ei kuma läbi õiglus, siis ei ole tegemist korrektse kohtuotsusega!

  7. Juuli 2 nädalat ago
    Reply

    Kas igast kohtuotsusest ei peaks läbi kumama õ i g l u s?

  8. Ilus Helena 2 nädalat ago
    Reply

    “Öelda oleva kohta, et see on, või mitteoleva kohta, et see ei ole, on tõene”, Aristoteles. Koolis käinud juristid, õppige ja veelkord õppige dialektilist loogikat, siis paranevad teie arusaamad ka juriidilistest seadustest, millega te igapäevaselt olete seotud!

  9. Duuuura 2 nädalat ago
    Reply

    Juriidiliste seaduste keel on kahjuks enamjaolt segane, muutes paratamatult kohtute kui ka ametiasutuste kirjakeele kui ka kõnepruugi raskesti arusaadavaks. See kõik on arvatavasti meelepärane advokaatidele…

    • u. 2 nädalat ago

      Umbluu on tuvastatav siis kui õigusametnik kaalutlusotsust tehes ei toetu protsessi kõigi põhjuslike seoste asjaoludele, või ei suuda/ei pea vajalikuks nendega arvestada – samas, minnes vastuollu seoste loogika- ja matemaatikaga.

  10. Eesli hääl 2 nädalat ago
    Reply

    Kohtuvõim on teistest võimudest ja nende mõjusfäärist eraldatud. Õigust mõistab ainult kohus, see tähendab, et lõppastmes otsustab vaidlusküsimuse kohus. Nii räägib Põhiseadus.
    Nüüd tekivad küsimused: Millist õigust (õigust kui üldmõistet ei ole arvatavasti olemas) ja kellele mõistetakse kohtute poolt õigust?

    • Õigus 2 nädalat ago

      on siis, kui kurjategija saab karistuse ja õiglus on siis, kui rahva enamik jääb selle karistusega rahule.

  11. Hihahaa 2 nädalat ago
    Reply

    Juudi vanasõna. “Tõde on kõige kindlam vale.”

  12. u. 2 nädalat ago
    Reply

    Tühimõisted nagu “umbluu” ja “abrakadabra” (täpsemalt nende mõistete kirjasõnasse vormistatud sisu ja tähendus) esinevad kohtute ja juristide töödes ju sageli…

  13. juudas 3 nädalat ago
    Reply

    Mis puutub selle artikli kohta – termin või mõiste – tõde?

    • Tõde 3 nädalat ago

      on tunneteväline sõltumatu mõiste. Õiguse määravad inimesed oma tunnete järgi siit siiani. Et seda teha ei tohi või seda just peab tegema. Ja üleastujad rikuvad juba seadust ja neid tuleb karistada või lasta pusas sopalobjakatel hukka mõista.

    • Ja 3 nädalat ago

      tõde puutub siia niimoodi, et Ando püüdis tehisliku õiguse ja tehisliku õiglusega asendada tõde. Kuid õiguse ja õiglusega ei saa asju erapooletult selgitada, nende piirid on ebamäärased ning seetõttu saab neid soovi või tellimuse korral vabalt tõlgendada. Mida õguskantsler sageli ka teeb. Kui isegi põhiseaduse säte on üheselt tõlgendatav, võib õiguskantsler ikkagi mängu tuua nn põhiseaduse vaimu ja tõlgendada selle relvaga vastupidi sättele. Selles peitubki meie “seaduslike” riiklike kuritegude alge.

  14. Ando Leps 3 nädalat ago
    Reply

    Tõde ei saa olla üldmõiste ehk eelmise arvates “täismõiste” nii nagu “õigus” ja “õiglus”. Nendest asjadest tuleks ükskord juba aru saada.

    • Soovitan 3 nädalat ago

      samuti kasvõi korra lugeda Tõde ja õigust. Seal toodi kandikul ette, et kuigi ausus oli tõde, sellega kaugele ei saanud sõita. Seetõttu pidi Andres valima õiguse ehk tundeliselt hinnatava lahendi. Õiguse määrab inimene ise vastavalt oma tunnetele, tõde on loodusseadus. Siit ka õiguskord ja õigusriik, mis toetubki inimeste endi seatud ettekirjutistele, need võivad aga rühmati erineda ja ajas muutuda. Tõde seevastu on jääv. Loodan, et Ando on tuttav ka süllogistikaga? Vaat see ongi tõde. Kui aga hakkame oletama ja hindama, siis see võib küll vastata õigusele, ent mitte tõele.
      Me jääme selles eri seisukohale, sest mina toetun loogikale.

    • Kui 3 nädalat ago

      leppida tingtähistega, siis 2×3 = 6 ehk see on TÕDE. Kuid kui riigikogu võtab vastu otsuse, et 2×3 = 7, siis see on ÕIGUS. Õiguse alla käib ka valdav osa seadustest, tõe alla need sätted, mis on tunnetest välistamatud.
      .
      Nt põhiseaduse §60 sätestab, et riigikogu liikmed jaotatakse võrdelisuse põhimõttel. Kuna meil on riigikogus 101 liiget, siis on igaühe osa ligikaudu 1%, hea arvutada. Seega, kui keegi saab valimisel 25%, siis põhiseaduse järgi peaks ta saama kohti riigikogus 25 või 26 (suhtkohti on küll 25,25, kuid mängu tuleb jääk). Kuid kui põhiseadusele vastama pidav valimisseadus annab nt 30 kohta, siis on viga juba valimisseaduses ehk valimisseadus on vastuolus põhiseadusega ehk tegemist on ebaseadusliku valimisega ning tulemuseks on võltsriigikogu, ainutl de facto. Et meil võltspresident ja võltsõiguskantsler tõlgendavad(!) valimisseaduse põhiseadusele vastavaks, on juba nende häda mõistuse pärast. Kuid ega sellepärast midagi korda saa ega muutu ka võltsametkonnad õiguslikult seaduslikeks. Pole oluline, millega põhjendatakse põhiseaduse rikkumist (tekib palju segadusi tekitavaid neegreid jms), rikkumine jääb rikkumiseks. Pole ju põhiseaduses mingit lisasätet, et põhisäte on naljapärast ja seda võib vabalt moonutada. Nagu võltsõiguskantsler (seni nad kõik) seda kui tellimustööd või õigusliku harimatuse musternäidist ellu on viinud.
      Kui küsida milliselt riigikogu liikmelt enne ja paregu, kas ta on valitud riigikokku seaduslikult, siis MITTE ÜKSKI selles ei kahtle. Ka Ando Leps kui kunagine võltsriigikogulane mitte!

  15. Nii 3 nädalat ago
    Reply

    õigus kui ka õiglus on ebamäärased mõisted ning sõltuvad tunnetest. Õigus on vähemalt kirjapanduna mingil määral olemas, õiglus jääbki määramatuks tundeavaldiseks.
    Mida aga Ando ei käsitle, on TÕDE. Just nimelt see on täismõiste, mida ei saa inimene oma tunnetega väärata. Iga kogukonna väärtus ja õiguse- ja õiglusetunnetus sõltubki sellest, kuivõrd austatakse TÕDE.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.