Belgias kolmed valimised ühekorraga

Belgia kommunistid

Andres Laiapea, välispoliitikavaatleja

Belgias valitakse pühapäeval üheaegselt Europarlamendiga nii kohalik föderaalparlament kui ka regioonide parlamendid. Seega toimuvad tõelised supervalimised.

Regionaalparlamentide valimised on käinud eurovalimistega ühte jalga juba 20 aastat, kuid föderaalparlamendi valimistsükkel oli varem teine. Viie aasta eest valiti aga seegi ametisse viieks aastaks. Ühtlasi pandi paika, et erakorraliste valimiste korral kestavad uue koosseisu volitused kuni järgmiste eurovalimisteni.

Kui keegi arvab, et seda tehti eesmärgiga saavutada eurovalimistel kõrgem valimisaktiivsus, eksib ta rängalt. Valimistest osavõtt on Belgias kodanikele kohustuslik. Valimisaktiivsus on olnud seal eurovalimistel alati palju kõrgem kui mujal Euroopas (va. Luksemburg); 2014. aastal oli see tegelikult isegi veidi kõrgem kui föderaalvalimistel. Kõige kõrgem oli see aga samal ajal regionaalvalimistel.

Vahed ei ole muidugi suured, kuid on siiski märkimisväärsed, sest näitavad, et Belgia alamad identifitseerivad ennast esmajärjekorras oma regiooni elanikena, seejärel eurooplastena ja alles siis belglastena.

Belgia on sisuliselt kunstlikult loodud puhverriik, mille ajalooliseks missiooniks on vähendada võimalusi Saksamaa ja Prantsusmaa kokkupõrgeteks. Euroopa Liit, kui taandada see kõige esmasemale, kujutab endast selle missiooni täitmist laiendatud kujul. Kui kõrvale heita kogu hiljem kogunenud ballast, jääb alles just see. Selliseid asju on oluline teada, et paremini mõista Euroopa Liidu olemust ja toimimist.

Belgia poliitiline maastik väga mitmekesine

Belgia on keelelis-geograafiliselt lõhestunud riik. Oma parlament on nii Hollandiga piirnevas Flandrias elavatel flaamidel, Prantsusmaaga piirnevas Valloonias elavatel prantsuskeelsetel valloonidel, nii kakskeelsel Brüsseli regioonil kui ka vastu Saksamaa piiri elaval saksakeelsel kogukonnal. Kõigis keeleruumides tegutsevad omaette erakonnad.

Saksakeelne vähemus ei mängi föderaaltasandil suurt rolli. Neil on Belgia parlamendis praegu ainult üks saadik 150-st. Ta on küll mõjukam, kui võib esmapilgul tunduda, sest tema pisike erakond on föderaaltasandil osa täna valitsust juhtivast jõust, kuid laiemas plaanis ei oma see tähtsust. On olnud aegu, mil föderaalparlamendis pole ühtki saksakeelse kogukonna esindajat.

Eurovalimistel on eraldatud saksakeelsetele belglastele üks koht 21-st. Flaamid saavad valida 12, valloonid kaheksa eurosaadikut.

Föderaalvalimistel loetakse saksakeelne piirkond prantsuskeelsesse gruppi, millel on parlamendis 62 saadikut. Flaamikeelseid on seega 88. Mõlemal keelekogukonnal on parlamendi töös võrdne kaal. Leidub terve rida küsimusi, mille puhul on vaja, et otsuste vastuvõtmist toetaks enamus mõlemast grupist. Kakskeelsest Brüsseli piirkonnast valitud saadikud jagunevad vastavalt sellele, mis keeles nad annavad ametivande.

Ajalooliselt oli Belgias tööstuslikult arenenum osa Valloonia, kus kujunes seetõttu välja ka tugevam sotsiaaldemokraatlik liikumine. Tänapäeval on majanduslikult paremal järel Flandria, kus domineerivad paremtsentristlikud erakonnad.

2014. aastal võimule tulnud valitsus oli üle pika aja esimene, kust puudusid sotsid, kelle mõjul oli arendatud sotsiaalprogramme, mis kujutasid endast sisuliselt Flandriast kogutud maksutulu ümberjagamist Vallooniasse – vähemalt nägid seda nii paljud flaamid, kelle hulgas on viimastel kümnenditel kasvanud seetõttu toetus Flandria iseseisvumisele ja seda pooldavatele erakondadele.

Tõusevad rohelised, kommunistid ja rahvuspopulistid

Üks neist erakondadest on EKRE värske sõsarpartei Vlaams Belang (VB). Viie aasta eest sai see jõud, millega suuremad erakonnad on koostöö välistanud, föderaalparlamendis ainult kolm kohta, kuid viimasel ajal on toetus neile kasvanud. VB surve oligi põhjus, miks flaami iseseisvuslaste juhtiv jõud, liberaalkonservatiivne Uus-Flaami Allianss (UFA) lahkus eelmise aasta lõpul Belgia valitsuskoalitsioonist.

UFA samm oli ametlikult tingitud vastuseisust ÜRO ränderaamistiku heakskiitmisele, aga seda astuma kannustas ilmselt hirm, et vastasel korral võib seda teemat ekspluateerima asunud VB tõmmata nüüd enda taha veelgi rohkem UFA valijaid.

2014. aastal sai UFA parlamendis 33 kohta, olles sellega edukaim partei, aga peaministriks tõusis siis nende toetusel vallooni paremliberaalide juht Charles Michel. Koalitsiooni kuulusid ka flaami liberaalid ja kristlikud demokraadid. UFA lahkumise järel jäi võimule kolme erakonna vähemusvalitsus.

Enamusvalitsuse moodustamine on Belgias alati keeruline. Palju sõltub kohtade täpsest jaotusest. Ühe võimalusena on pakutud nüüd välja, et pärast valimisi moodustub samasugune paremtsentristlik koalitsioon nagu 2014. aastal, kuhu kaasatakse lisaks vallooni kristlikud demokraadid. Täna ei ole muidugi veel kindel, et need valimised sellisele koalitsioonile parlamendis enamuse annavad.

Paremtsentristid ise hirmutavad praegu sellega, et võimule võib tulla puna-puna-roheline koalitsioon, mis koosneks vallooni ja flaami sotsidest ja rohelistest ning kommunistlikust Belgia Töölisparteist, mis tegutseb ainsana kogu riigis. Roheliste kaks erakonda lähevad valimistele tihendatud koostöös. Brüsseli piirkonnas on neist saanud populaarseim jõud. Töölispartei, mis sai 2014. aastal ainult kaks kohta, võib kujuneda aga nende valimiste suurimaks tõusjaks roheliste järel.

Kommunistide tõusu taga on õigustatud kriitika

Millega koguvad tänapäeval populaarsust kommunistid? Nende retoorikas on olulisel kohal vastandumine omaenese taskuhuve teenivale poliitilisele klassile. Ühtlasi jagatakse ka heldelt lubadusi rahva heaolu parandada.

“Tavaline tööline, kes kaotab oma töö, lendab tänavale. Aga poliitikud saavad lahkumishüvitisi kuni 467616 eurot. Kui meie oleme haiged, kaotame 60% oma palgast. Aga poliitikud saavad 100% oma palgast haigushüvitist, viie aasta jooksul. Meie haiguskindlustus läheb iga aastaga üha kallimaks. Aga parlamendisaadikud saavad parima võimaliku haiguskindlustuse, tasuta ja eimillegi eest,” kuulutas Töölispartei juht Peter Mertens hiljuti ühes oma kõnes.

“Meie peame töötama kauem, kuni 67-aastaseks saamiseni. Aga poliitikud võivad endiselt 55-aastaselt pensionile minna,” jätkas ta samas vaimus. “Need on need poliitikud, kes tulevad meile rääkima, et tasuta asju ei ole olemas. Meil on kõige madalamad pensionid kogu Lääne-Euroopas. Aga parlamendisaadikud saavad pensioni 5600 eurot bruto.”

Mitmed kommunistide lubadused, nagu miinimumpension 1500 eurot ja elektrienergia käibemaksu langetamine 21-lt protsendilt kuuele, on üle võetud ka sotside ja teistegi erakondade poolt. Kuidas või kas neid tegelikult üldse täita kavatsetakse, see on muidugi iseküsimus.

1960-ndate lõpus sündinud üliõpilasliikumise äärmuslikumast tiivast välja kasvanud Töölispartei asutati ametlikult juba 1979. aastal, kuid pääses esimest korda parlamenti alles viie aasta eest. Nende kriitika poliitilise klassi aadressil on minu hinnangul paljuski õigustatud, aga lubaduste teostatavus on äärmiselt küsitav.

 

 

 

 

3 kommentaari
  1. […] Artikkel ilmus 22. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel. […]

  2. Kuid 4 kuud ago
    Reply

    mind need neegrid, muslimid ja peded ei huvitagai. Küll aga pean arukaks, et korraga toimuks valimine 3 kohta: omavalitsusse, liiduvabariiki ja El-i. Siis tuleks kehtestada ka 5-aastane vahe, kuid ka seal saaks 2,5 aasta järel korraldada poolele ümbervalimine omavalitsuses ja liiduvabariigis. EL jääks välja, sest sel on oma seadustik.
    Kui toon tinglikult need 3 valimist Eesti euroliiduvabariiki, siis käiks asi väga lihtsalt:
    Põhinõue oleks, et iga ahv saaks kandideerida AINULT ÜHEL valimisel. Siis hindaks kandideerija oma võimeid vastavalt ega upitaks end igale poole ruumi solkima. Hindad ennast üle nt Brüsselisse valimisel, oled tühjade pihkudega ka Eestis ja Viimsis või Ruhnus. ning valimine käiks jõukude väliselt ehk isikuti. Hääletada saaks 5 kandidaadi poolt. Kas neid reastades või ainult poolthääletades, jääks juba valimisseaduse otsustada, selle aga võtaks vastu rahvas, mitte rahva petised. Üksainus hääl võimaldab väga suuresti moonutada tulemusi ega tuleks kõne allagi.
    Liiduvabariigis mingeid eraldi piirkondi poleks, kõik oleks ühine. Sest pärast nad nagunii situvad rahvale kaela.
    Omavalitsuses aga oleks nõudeks, et kandidaat peaks kohapeal olema elanud viimase 5 aasta jooksul vähemalt 4 aastat kokku ja viimase aasta jutti. Siis jääks igasugused sahkermahkrid ümbervormistamisega ära. Kohapeal elamine pole samane maksumaksmisega, vaid tegeliku kohapeal elamisega.
    Nii et meil on, mida veel teha.
    Omavalitsustes ja liiduvabariigis vahetuks pool mansast iga 2,5 aasta takka ning uuesti ei saa samal tasemel kandideerida varem kui 5…6 aasta pärast.
    Trump oleks aga iga valimise eel karmi kehalise ja vaimse testi sooritamise nõue. Et inimene poleks sant ega loll.
    Ning nende valitute töötasu oleks vahetult seotud elatustaseme tõusuga. Kui seda pole, pole ka tasu! Hindamisalus töötataks välja ja kinnitaks selle rahvas. See sunniks ka laisima ahvi kaigast otsima, et kookospähklit purustada, sest elada on ju ka vaja.

  3. Belgique 4 kuud ago
    Reply

    on tõesti samasugune monstrum nagu oli Jugoslaavia ja praegu Bosna i Hercegovina. Arukas oleks see liiduvabariik lüia 2-ks või isegi 3-ks. Põhjapoolne osa Vlaanderen ja lõunapoolne Wallonie jääks EL-i liiduvabariikidena, pisike jupike idaosast aga liita Deutschlandi liiduvabariigiga. Siis oleks ka keeled ja huvid paigas. Kas Vlaanderen ühineb edaspidi nederlandiga ja Wallonie France’iga, on juba nende otsustada. Pole aga raske ette kujutada, kuidas võltspresident Kersti ja võltspeaminister Jurka hakkaks laulma ühte viit, et nemad on ühtse Belgia poolt.

Vasta Belgias on kolmed valimised korraga – Andres Laiapea-le Tühista vastus

Sinu meiliaadressi ei avaldata.