Nädala juubilar LEMBIT LAURI 90

Lembit Lauri

Eesti Raadiol oli 1950-ndail vaid üks põhiprogramm ja see oli pikitud täis nii parteilist poliitikat kui ka kohalikke uudiseid. Laupäeviti anti ka selliseid meelelahutussaateid nagu „Laupäevaõhtu kõigile” ja „Reporteritund”.

„Reporteritundi“ tegid Lembit Lauri ja Valdo Pant. Meelde on jäänud saade, kus räägiti sellest, et Eesti Raadio oli äsja saanud kaasaskantava reportermagnetofoni ja et selle abil oligi too saade suuremalt jaolt tehtud. Loomulikult muutuski raadio sestpeale tänu uutele salvestusvõimalustele palju mobiilsemaks. Väikemagnetofoniga tehtud esisaade rääkis nii töölistest nende töökohtadel, aga käidi ära ka kainestusmajas. Tänaval salvestati jutuajamine autoinspektori ja liiklejaga.

„Reporteritunnis“ oli ka üks värskeltsalvestatud laul – tookord laulis Heli Lääts ja lugu oli „Ei me ette tea”. Hiljem oli see mingi aeg lausa eetrikeelu all, sest Ameerika juudisoost helilooja Jay Livingstoni lugu, millel Heldur Karmo sõnad, leiti olevat kuidagi liiga asotsiaalselt nostalgiline „nõukaelu” suhtes.

Eesti Raadio oli kõrvalmajas oleva Õpetajate Instituudi Harjutuskooli šeff ja sealse raadiosõlmepoisina käisin Raadiomajas koolile muusikat salvestamas. Nägin oma silmaga, kuidas suure magnetofoni peal helilinte lõiguti ja kokku kleebiti. Seda tegid Lembit Lauri ja Valdo Pant.

Mul tekkis tutvus ka tehnikameestega, ja õnnestuski minna koos Lembit Lauriga salvestama reportaaži Järvakandi klaasitehasest. (Tavaliselt oli helioperaatoriks autojuht ise, sest ega seal midagi „kruttida” polnud vaja. Veeti kaabel välja ja pandi mikrofon otsa. Väikese “Pobeda” peal oli professionaalne magnetofon, millega salvestati pikemaid ja head helikvaliteeti nõudvaid intervjuusid.) See Järvakandi-lugu oli toona eriti tähtis, sest Rootsis olevat nõukogudevaenulik ajaleht kirjutanud, et Järvakandi Tehastest on veel järel vaid kastivabrik! Tõesti, klaasitootmisele oli lisandunud puidutööstus, ja nüüd tuli hilisõhtusel ajal välismaale suunatud saadetega teha üks ümberlükkamine. Tõestada, et klaasi tootmine Piusa liivast pole kuhugi kadunud. Ja kinnitada seda saatekülaliste sõnadega ja otse tootmisliini kõrvalt. Need välismaale tehtavad saated olid tollal tüüpilised propagandasaated ja seks puhuks sihiti saatjaantennid Laitse raadiojaama mastis suunaga Rootsi poole.

Lembit Lauri tegi oma salvestused tehaseruumides niivõrd kvaliteetselt ning tsehhimüra mõju ja kõne kuuldavust arvestades, et minul polnud mikserinupuga midagi „sättida”. Aga poisina oli mul ikka “täitsamehe” tunne küll selle magnetofoni taga istudes!

Teine kohtumine 20. juunil 1929 Tartus sündinud raadiohäälega oli kuuekümnendate lõpul, kui kuulsad akrobaadid Sergei Fatkin ja Jüri Druus tegid oma välisreisil Tobago-Trinidadi karnevalifilmi. Monteerisin selle kokku ja läksime Raadiomajja filmile helikujundust tegema. Lembit Lauri kirjutas käigupealt „Päevakaja“ foonikas huvitava teksti ja Vello Mikk tegi helikujunduse. Meeles on lembitulik lause tantsijataridest: „Täna olete siin maailma kaunitarid, et homme olla jälle vaesed töölised oma koduaguleis.” Polnud parata, sellised võrdlused olid vajalikud kommunistliku riigi amatöörkinos, et üldse filmiga vaatajate ette pääseda.

Edasised kohtumised Lembit Lauriga leidsid aset juba Raadiomajas, kus tema tegi suuri ajaloolisi saateid „Kirjutamata memuaare”. Hiljem avaldas ta aastail 1986–1991 valiku neist helisalvestistest raamatutena. Neid oli kokku kuus ja viimased memuaarid juba täis uut riigiteemalist hõngu.

Võtame näiteks saate, kus Tõnis Tirel räägib Karl Särest ja Eesti okupeerimisest 1940. aastal. See oli jutt Andrei Ždanovi suurepärasest lavastusest Eesti N.Liitu vastuvõtmise kohta, millest tehti ka propagandafilm.

Minule on eriti lähedane saade filmiveteran August Eljarist. Lähedane seepärast, et just tema, minu klassivenna Jüri isa, tegi mulle selgeks esimesed foto- ja filmitarkused, jutustades oma tulekust filminduse juurde, noorpõlveaegsest filminäitamisest Tartus. Tänu temale tegin kõik õpipoisina samamoodi  järele Tallinna kinos „Forum”, mis asus Narva maanteel. Eesti vanim filmiveteran oli olnud operaator, kino ärijuht, helikaamera konstrueerija-insener, subtiitrite tegija Saksa okupatsiooni aastail, sõjajärgseil aastail „Tallinnfilmi“ laborijuhataja. Lembit Lauri oskas tema mälestused juhtida just sellisteks, et säilis tõde ja miski ei riivanud ka valvsa tsensori kõrvu.

Või siis teenelise kultuuritegelase, Kreutzwaldi-nimelise Kirjandusmuuseumi direktori Eduard Ertise meenutused, milles oli juttu esivanematest; esimesest koolipäevast Oudova kreisis olnud eesti asunduses, kus domineeris Kodavere murrak. Mäletas punalippu koolikatusel pärast Oktoobrirevolutsiooni, Kodusõjaga seotud sündmusi. Räpina Aiandustehnikumi kauaaegne direktor Bernhard Kärbis pajatas mälestusi enda elust.

Huvitav saade oli graafik Aleksander Mildebergist (14.03.1902 – 21.04.1977). Ta rääkis vanematekodust, perekonnast, kunstnikutee algusest, koolivend Eduard Viiraltist, Veebruarirevolutsioonist, esimeste mängufilmide tegemisest, tagalaelust, rindekunstnikuna tegutsemisest.

Ei jäänud memuaaride rääkimisest kõrvale kuulsad rallimehed Eedo Raide ja Stasys Brundza koolitanud Aleksander Tõkke. Hiljem Iževski  „Moskvitšide“ autotehase treeneri, NSVL meistersportlase meenutused lapsepõlvest Istanbulis, rindeteest Eesti tagavarapolgus ja Eesti partisanistaabis, rallivõistlustest ja võistlejatest 1950-ndate lõpus. Esimene ralli oli suuremas osas tähesõit, kaaslaseks Alfred Saarm. Juba esimene sõit tõi hõbemedali, hiljem juba ka kuldmedali.

Kõiki „Kirjutamata memuaaride“ raadiosaateid leiate ERR-i arhiivist ja neid on seal viis- ja poolsada!

Unustamatud on Lembit Lauri reportaažid laulupidudelt. Need pakuvad omaette elamust! Tänaseks on reportaaž kui selline raadiost välja juuritud. Ilmselt on see liialt raske nii tegija oskustele kui ka meediajaamadele nende tasustamisel. Heal juhul helistatakse stuudiost, peetakse omapoolne pikk monoloog ja saadakse vastuseks paar lühilauset.

Lembit Lauri salvestistest, mida tavaliselt monteeris kokku tema abikaasa, kõrgema kategooria helioperaator Aino Lauri, tuli enne eetrisse andmist välja lõigata reporteri küsimused. Hämmastav, sest tänased raadiotegijad jutustavad tavaliselt ise rohkem kui nende intervjueeritav. Aga Lembit oli teistsugune – vestluskaaslase jutt oli temale tähtsam; vaid mõni üksik sõna kostis talt kaasvestleja jutule vahele. Just vaid siis, kui see oli väga vajalik.

Isiklikus liinis oli Lembit Lauri teistele eeskujuks. Alati tumedas ülikonnas, lips korralikult sõlmituna kaelas. (Kahjuks kipub tänapäeval lipsusõlmimise-kunst ununema.) Suurematest toimetuste nn väliüritustest ta eriti ei hoolinud – oli Raadiomajas vaid niipalju, kui  vaja, ja nii vähe, kui just pidi olema.

Lembit Lauri jäi truuks raadiole, kus talle omistati 1996. a auhind „Kuldmikrofon” – rahva mälu talletamise eest ringhäälingus. Kuid tegi ka televisioonis filmisaadet „Stoppkaader” ja kirjutas dokumentaalfilmidele stsenaariume. Lembit Lauri on üks neljast, kes telepublitsistika vallas Valdo Pandi nim. preemia said. 1971. aastast oli ta ENSV teeneline ajakirjanik ja 2000. aastal sai Valgetähe III klassi teenetemärgi.

Teatavasti läks Valdo Pant põhitööle televisiooni ja seega jäi Lembit Lauri ainukeseks raadioreportaaži žanri eriliseks esindajaks. Temasse suhtuti imetluse ja aukartusega.

Juhtisin mitmeid „Vikerkaja“ otsesaateid koos Valdo Pandi diktorist abikaasa Elsaga ning ta meenutas paljusid seiku asendamatu tandemi Lauri–Pant raadiotööst. Näiteks oli neil olnud väga tähtis suure sündmustekartoteegi loomine; väidetavalt olevat see hiljem üle läinud Mati Talvikule. Nii räägiti, mine tea…

Mäletan üht kurba, kuid Lembit Laurile omast juhtumit. See oli 30. juuli 1976. Vahetult enne „Päevakaja“ algust tuli ta Raadiomajja, läks otsestuudiosse ning luges peast nekroloogi tund aega tagasi surnud Valdo Pandile. Pärast seda järelehüüet oli „Päevakaja“ rusutud meeleolus tegijail üsna raske saadet jätkata. Aga Lembit Lauri oli kaotanud oma pikaajalise sõbra, eesti rahvas armastatud teletähe.

Viimastel tööaastatel korrastas Lembit Lauri oma raadiosaadete arhiivi. Ta jäi helilintide monteerimisel truuks liimimise põhimõttele. Pärast abikaasa Aino surma 2003. aasta märtsis muutus ka Lembit üsna kinniseks ja 22. oktoobril 2006, olles töölähetuses, lahkus meie hulgast. Lembit Lauri 53-aastasest tööst on jäänud rohked mälestused, helisalvestised ja filmilindid.

Aivo Oina

16 kommentaari
  1. ilusad hääled raadios 3 kuud ago
    Reply

    Vanasti oli igas kolhoosikülas traatraadio. Kuulati ja arutleti. Mäletan neid Laupäevaõhtuid.
    Valdo Pant, Hubert Veldermann ja Lembit Lauri on meelde jäänud. Olid ka naishääled.
    Ilusad hääled ja rääkisid rahulikult. Tänased rääkijad ei saa nende tasemeni.
    Ja kogu jutt on väga tühine ja halvasti arusaadav. Lisaks emakeel täiesti unustatud.
    Täis inglaste väljendeid. Kas see ongi tulevik?

  2. Raadijaamade 3 kuud ago
    Reply

    ülekülluses on süüdi mitte lubatavus, vaid selle tegemise kergus ja odavus. Kel vähegi vabu tuhandeid, saab oma jaama käima panna. Ainus takistus võib tekkida sageduse puudusest. Kuulen ka ise sageli, kus paar jaama hakkavad kattuma, et kumbagi pole õieti kuulda.
    Lisaks on veel veebiraadiod ja veebitelekad, samuti odavad. Ei pea silmas lainealaga jaamu, mida kantakse ka veebis üle. Ainult rahvas pole veel harjunud neid kuulama-vaatama.
    Vahel takistatakse saatejaamu ka ahnusest ja kadedusest. Otsustaja leiab ikka põhjuse, et sulle käru keerata. Veebis on see omal lehel keeruline, seda saaks teha ainult krimikorras. Enne aga tuleks teha hunnik hoiatusi, nii et jaam võib ikka kestma jääda.
    Me pole vaid harjunud, et tavaline raadiotegemine on läbi. Surevad vanad põlvkonnad välja, minnakse veebi üle. Ka siis tuleb palju protestijaid, sest mitte kõik pole uuemeelsed, kuid teerull neilt enam ei küsi.

    • Kui raadio ei valetaks 3 kuud ago

      Aga Eesti Raadio teenindab reformierakondlasi ja aitab neil inimesi mõjutada ehkki ilma töötulemusteta. No mis töötulemusi sai olla kui vaesus aina kasvas. Jube mõelda kui nad jälle võimule saaksid. Isamaalastest pole meie rahvale mingit kasu. Neil on vaid sõnakõlksud mis meie elu paremaks ei tee. Nüüd president sahkerdab juba koos peaprohurör Perlinguga, et toiduahelat päästa.
      Kus on nüüd paljukiidetud Ekre?
      Andis viis milli USA kino heaks Ukraina mustamisel!

    • Asjata 3 kuud ago

      loodate konservantidele. Nad praegu kohanduvad teiste bandede sarnaseks ja neist saavad samasugused petised. Ehe näide on Martini 5 miljoni eraldamine äpu Nolanile tänutäheks selle eest, et paneb kuuks ajaks mõned tänavad Tallinnas kinni. Ei mingit läbipaistvust sellistes otsustes. Kas keegi mõtleb, et Jurka avaldab rahvale järgmise 3,5 aasta kava, millal rahvas peab jällegi kelle eralõbud kinni taguma?

    • asjata,l tuline õigus 3 kuud ago

      Mitte midagi siin ei muutu.
      Ekre sai etteotsa ja kõik laulud jäävad samaks.
      Nende minister on juba Jänkide sabarakk! Juba kinni makstud.
      Lapsele korjame eluraha ja Nolanile kingime viis milli Ukraina halvustamise eest siin kaugel neist.
      Kas valitsusel on mõistust? Kas see raha poleks kõlvanud vaestele penskaritele?
      Mitte sittagi pole siin muutunud! (Eino Baskin)

    • ukrainas saaks kaigast 3 kuud ago

      See nolann saaks Ukrainas Kaigastega, mis jäid alles relvastatud võitlusest Maidanil!
      Kohe pekstakse välja.
      Eesti näitas aga oma “sobralikkust”

    • Nutma ajab 3 kuud ago

      Hollywood on maailmas päid segi ajanud aastakümneid. Glamuur, raha, kuulsus ja võim on need, mida inimesed kõikjal jahivad. Tuntust otsib ka üks nigel riik. Eriti praegune segane valitsus.
      Siit ka vaeste osamakse VIIS MILJONIT!

  3. ka mina olen Lauri 3 kuud ago
    Reply

    Ilus jutustus minevikust. Mina seda raadiomeest ei tundnud, olen pisut “vanem”.
    Ema rääkis temast üsna tihti ja kuulas teda raadiost, sest minu eesnimi oli tema perenimi. Elasime Järvakandi lähedal ja ema töötas klaasivabrikus. Palk oli hea ja kasvatas meid koos vennaga ise üles. Isa pani putket.
    Klaas oli suur sõna ja Järvakandi samuti. Ka siklisport oli suur asi. Oma klubi ja Zvinjevi Dimka juhtimas seda. Palju kuulsaid sõitjaid oli seal.
    Tänan meenutuste eest.

    • üks huvitav raadio 3 kuud ago

      Lehed kirjutasid, et TRE raadio on suures kahjumis. Huvitav, millest nad elavad?
      Kas jalgpallirahad kanditakse kahjumi katteks?
      Peatreener lasti lahti. Eesti jalgpall on nullis.
      Aga raha paistab pojukesele jätkuvat, sest ega muidu seda propat Ekre kasuks ei tehtaks.
      Või on see hoopis keelatud rahastamine?

    • Lisaks poliitikale 3 kuud ago

      Tore, et lisaks oma erakonna asjadele ka kaugemat kirjutate.
      Ootan alati just juubilare.
      Teised lehed seda üldjuhul ei tee.
      Tänuga ja edasist oodates.

    • raadiote üleküllus 3 kuud ago

      Täna on igas maakonnas oma raadio. Millest nad elavad, ei tea. Aga seda loba jätkub küllaga.
      Raadiotähti enam ei ole. Vaid üksikud joodikud tuuakse näha.
      Aga enne televisiooni oligi raadio aeg. Isa Marconi aeg!
      Raadios ja telkus vohab äärmiselt vigane eesti keel. Ka valitsejad keelt ei mõista. Muidu nad oleks nõudlikud. Eriti jube on televisioon, kus vene aktsendiga väänatakse eesti keelt. Näiteks Radar!
      Vanad head ajad ei tule enam tagasi. Ei kunagi!

    • timut ja zitnjak 3 kuud ago

      Timut ja Zitnjak olid need, mille vastu võitles Nõukogude armas valitsus.
      Aga raisad kasvavad edasi!

  4. vana tehas töötab! 3 kuud ago
    Reply

    Järvakandi tehase juht Kaido Turro sõnul ei ole klaasi valmistamiseks kuigi palju tarvis: natukene liiva, natukene soodat ja veel mõned ained. Sega kõik kokku, lisa 1500 kraadi kuumust ja nii ta valmib.
    Tehase juht selgitas, et põlemise kiirendamiseks kasutatakse sulatusahjus puhast hapnikku, mida toodetakse tehases kohapeal. Kui 140 aastat tagasi võttis klaasi sulatamine aega kuus päeva, siis tänaseks valmib Järvakandis sulaklaas juba 24 tunniga.

  5. oli hea raadioaeg 3 kuud ago
    Reply

    Raadio rääkis. Televiisorit polnud.
    Inimesed kuulasid ja oskasid ka valida, mida mitte kuulata.
    Oli ilusa eesti keele aeg.
    Täna on vaid vigased hääletud seletajad ja ei sisu, ei õigekeelsust!
    lAURI OLI ÜKS TUNTUMAID HÄÄLI. Ilus hääl oli!
    Olid ka eesti keele saated. Mari Tarand tegi. Hästi tegi.
    Reporterid olid viisakad ja asjalikud.

    • vaat siis 3 kuud ago

      Need kellel eesti keel ei ole emakeel oskavad eesti keelt paremini kui eesti lapsed. Muulaste eesti keele kesmine on oluliselt kõgem kui eestlaste oma. Võimas!

    • Kui pole just emakeel 3 kuud ago

      Üks uuemaid süüdistusi, et teelt kõrvaldada inimesi, et võimule saada, on korruptsioonisüüdistused. Aga kunagi ei jää süüdi tõelised korruptsioonimeistrid reformierakonnast. Läbi aegade on reformistid inimeste meeli mürgitanud Venemaa-vastase laimuga, kuigi väga hästi teavad, et praegune Venemaa pole meile midagi halba teinud ega kavatse ka teha. Aga see läheb kergeusklikele ja vihast moondunud nägudega inimestele peale ja hääli tuleb. Ega armu ei saa ka meil elavad vene keelt kõnelevad inimesed, kuigi paljud on siin sündinud ja peavad Eestit oma kodumaaks.
      Seepärast ka hea keeleoskus!
      Vot tak!

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.