30 aastat Rahvarindest – juuni 1989

Juunis 1989 sai selgeks, et sotsialistliku blokiga on asi ühel pool. Poola valimised ja NSVL-i reaktsiooni puudumine ennustasid uue ajastu algust. Korraliku ülevaate nendest sündmustest saate Edward Lucas’e artiklist Postimehes „30 aastat kommunistlikust ikkest”. Tema sõnul jõudsime järgmisse olukorda: „1989. aasta juuni mäekõrgune valimisvõit pani aluse riigi esimesele mittekommunistlikule valitsusele 50 aasta jooksul, mis tegi lõpu plaanimajandusele, taastas õigusriikluse ning alustas riigi lõimimist NATO ja Euroopa Liiduga.”

Sama probleemi Hiinas lahendas sealne valitsus tankidega. 4. juunil 1989 tormasid Pekingi kesklinnas asuvale Tiananmeni väljakule Hiina sõdurid. Nad tapsid ja vahistasid tuhandeid protestijaid, kes olid väljakul demokraatia poolt meelt avaldamas. Brutaalsed tapatalgud šokeerisid läänemaailma ning mitmed riigid mõistsid Hiina valitsuse hukka.

Kasutame ülevaadet veebilehelt: https://www.imelineajalugu.ee. 1989. aasta mais kogunes ligi miljon hiinlast, kellest enamik olid tudengid, Pekingi kesklinna, et nõuda kaht asja: Hiina Kommunistlik Partei peab tagasi astuma ning riik peab üle minema demokraatiale. Meeleavaldajad kogunesid peaaegu iga päev tervelt kolme nädala jooksul. Uudised nii massilisest, kuid samas rahumeelsest protestist jõudsid ka Lääne meediasse. Kõik muutus 4. juunil, mil Hiina sõjavägi ja kaitsepolitsei ründasid Tiananmeni väljakul olijaid, tulistades sihitult rahvamasside suunas. Tekkis paanika, ning kümned tuhanded tudengid üritasid sõdurite eest põgeneda. Teised aga otsustasid võidelda ning loopisid sõjaväelaste poole kive ja süütasid nende sõidukeid.

Sündmuspaigal viibinud reporterid ja Lääne diplomaadid on hiljem hinnanud, et veresaunas vähemalt 300 inimest hukkus ning kuni 10 000 vahistati. Hiina valitsuse brutaalne käik üllatas nii riigi liitlasi kui ka vaenlasi.

Mihhail Gorbatšov ütles, et teda kurvastab Hiinas toimunu ning et ta loodab – Hiina hakkab ellu viima sisepoliitilisi reforme.
Ameerika Ühendriikides avaldati president Georg Bushile tugevat survet, et ta karistaks Hiina valitsust. Kolm nädalat hiljem hääletaski USA Kongress majandussanktsioonide poolt.

Veel täna õigustab Hiina võim enda käitumist, väites, et mittevägivaldne reageerimine meeleavaldustele oleks ka Hiinas vallandanud samalaadsed sündmused, mis olid juba juhtunud Ida-Euroopas.

„Meie suurel kodumaal” jätkusid N Liidu Rahvasaadikute Kongressi istungid kuni 9. juunini. Sirvime Rein Ruutsoo koostatud kroonikat:

1.–2. juuni – Rahvarinde eestvedamisel ja korraldamisel toimub Tallinnas konverents „Võimu kuriteod”. Suure panuse selle õnnestumisse annab Eesti Akadeemiline Õigusteadlaste Selts. Põhjapanevate ettekannetega esinevad professorid Aino-Evi Lukas, Herbert Lindmäe ja Ilmar Rebane.

2. juuni – oluline läbimurre: Baltimaade survel on N Liidu Rahvasaadikute Kongress sunnitud moodustama komisjoni Molotovi–Ribbentropi Paktile (MRP) ning selle tagajärgedele poliitilise ja õigusliku hinnangu andmiseks. Komisjoni esimeheks valitakse Aleksandr Jakovlev. Komisjoni üheks kaasesimeheks valitakse Edgar Savisaar; Eestimaa Rahvarinnet esindab komisjonis selle liikmena ka Marju Lauristin. Leedu Sajudis’t esindavad komisjonis selle ühenduse juht prof. Vytautas Landsbergis ja Kazimir Motieka. Läti Tautas Fronte esindajaks saab prof. Mavriks Vulfsons.

Baltimaad on komisjonis piisavalt ülekaalukalt esindatud, et loota komisjoni töö edukat kulgemist.

8. juuni – Leedu Sajudis’e saadikud saavutavad Moskvas Rahvasaadikute Kongressil olulise tõrjevõidu, peatades vähemalt Kongressi ajutiselt enamuse soovi luua konstitutsioonilise järelevalve komitee. Nad pole nõus komitee koosseisu moodustamise põhimõtetega, mis riivavad vabariikide suveräänsust. Komitee selge eesmärk on peatada Balti rahvaste liikumine iseseisvuse taastamise suunas.

10. juuni – Läti Rahvarinde Nõukogu kiidab heaks juhatuse otsuse võtta kurss täieliku iseseisvuse saavutamisele.

17. juuni – Eestimaa Rahvarinde deklaratsioon „17. juunil” seoses Nõukogude vägede sissemarsiga 17. juunil 1940: „Me ei palu, vaid me nõuame, et Eesti sõltumatuse hävitanud ja sellele kaasa aidanud suurriikide valitsused tunnistaksid kuritegelikuks Eesti vastu sooritatud agressiooni ja asuksid selle heastamisele.”

17. juuni – Töökollektiivide Ühendnõukogu (TKÜN; loodi 30.11.1988) avaldab omapoolsed teesid rahvusküsimuses seoses eelseisva rahvusküsimusele pühendatud NLKP Keskkomitee pleenumiga.

24.–25. juuni – Rahvarinnete idee ja mudel võidavad kõlapinda. Süveneb ka rahvaliikumiste solidaarsus. Pärast seda, kui Valgevene võimud keelasid ära Valgevene Rahvarinde asutamise Minskis, asutati see Vilniuses, kus ka peeti esimene kongress.

31. juuni – 1. juuli – tõhustamaks võitlust MRP tühistamise eest korraldatavad 2. juunil moodustatud MRP Komisjon ja selle asejuht Edgar Savisaar Tallinnas rahvusvahelise teaduskonverentsi „NSV Liidu ja Saksamaa 1939. aasta 23. augusti ja 29. septembri lepingute õiguslik hinnang”.

Olav Anton

5 kommentaari
  1. Pask 4 kuud ago
    Reply

    “…juunis 1989 sai selgeks, et sotsialistliku blokiga on ühel pool…”
    Meile oli selge jah, isegi varem, aga savisaar korrutas veel sama aasta 2 novembril, et tema kõva kommunist ja Rüütlist ei maksa rääkidagi, see kingapaela siduja kobises veel hiljemgi,kui kallis ja oluline on NSV Liit ja tema vennalikud rahvad…
    Juht oinad olid päris lollid? Tundub küll, “vabadusvõitlejate” oreooli hakkasid kuduma kintsukaapijad ja saamamehed neist hiljem

    • Täna 4 kuud ago

      just sotsialismi taastamisest üha kraaksutaksegi. Ikkagi rahvalt raha ühiskassasse, et siis enne valimist nänni jagada.
      Ma saaks sotsialismivastasusest aru siis, kui ühiskassa ei ületaks eelarvest 10% (vältimatu esmaabi tarbeks kõigile). Meil on aga 50% kanti ja ikka kerjatakse.

  2. Ele 4 kuud ago
    Reply

    Meie Rahvarinne on seotu parima, töökama, ausama, hoolivama, targema inimese nimega kelleks on E.Savisaar. Aga kahjuks on teda julmalt koheldud.

    • ott 4 kuud ago

      Õige ele, lisksin veel, et Etkaril on hell ja hea süda.

  3. Kas 4 kuud ago
    Reply

    täna juba saadakse aru, et 30 aastat tagasi taheti vaid vahetada peremeest? Oma vabadusega ei osatud midagi peale hakata, ka oli ärikatel 1,4 miljoni vaese käest vähem varastada kui 200 miljoni samuti vaese vanka käest, kuid kel tohutud maavarad alles jagamata ja varastamata. Nii leitigi, et tuleks uus peremees otsida. Ja 2003.a neelas 2/3 hääletanutest andamikonksu alla ja pani põhiseaduse europanni alla nõgistuma. Samuti ei saa ka nüüd väita, nagu eestlased tahaks ikkagi iseseisvust tagasi, erinevad küsitlused kinnitavad et ligi 80% ehk 5-st vastanust 4 tahab endistviisi võõrast ennast valitsema ja röövima. Nukuvalitsejad kaldad, ansipid, rõivad, rattad ja järgnevad ainult muhelevad vuntsi ning tunnevad rõõmu oma lolli rahva üle, kes ei taha ise oma maal peremees olla.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.