Maailmast õige mitme kandi pealt…

Madeleine Albright.,Credit Image: © TNS via ZUMA Wire/SCANPIX

Hiljaaegu tõin raamatukogust Madeleine Albright’i (sn 1937) vastilmunud käsitluse „Fašism: Hoiatus“. Huvitas autor, mitte teema, mis eesti keeles niigi rohket tähelepanu leidnud. President Clintoni aegne USA riigisekretär (resp välisminister) paistis toona silma oma prossi-sümboolikaga…

Täpsustusid Prahas sündinud juudi päritolu poliitiku eluloolised andmed. Oluline oli 1948. a. veebruar Tšehhoslovakkias, mis sundis tema diplomaadist isa koos perega lahkuma USA-sse. Tõsi, juba natside võimu ajal oli nende pere olnud maapaos Inglismaal.

Kuid Madeleine Albright’i teadlik elu, õpingud ja töö on kulgenud ikka „Lombi taga“. Mõistagi on selgunud, et tegemist on laia silmaringiga inimesega, keda saab nimetada intellektuaaliks, ja kel oma töö tõttu suur tutvusring mõjukatest inimestest. Aga fašismi kohta lugesin küll üsna kulunud ja lihtsustatud (ameerikalikku) käsitlust, kuigi nagu ikka – kogu maailmale…

Just enne seda olin lõpetanud Anne Applebaumi (sn 1964) mullu ilmunud raamatu „Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas“ lugemise, milles kajastatakse Stalini „näpunäidetel“ korraldatud golodomor’i (näljahäda) Ukrainas aastail 1932–1933. Autor sündis USA-s juudi perekonnas, kuid 1992 abiellus poolakaga ja elab praegu Poolas.

Kui mõni aasta tagasi olin lugenud saksa arsti Johann Schuberti päevikut „Ma nägin Königsbergi suremas“, siis arvasin, et midagi õudsemat stalinlikus nn rahvuspoliitikas ei saa olla – üle saja tuhande 1945. aastal Königsbergi jäänud sakslase mõisteti näljasurma… Paraku eksisin! – Anne Applebaum avab ulatusliku (raamatus lausa 55 lk.) viitematerjali abil kogu golodomor’i õuduse üldse… Eks lugegem ise!

Tänu Applebaumi raamatule avastasin ühe valusa moraalialase niidiotsa, mis toob meid tänapäevagi, saati ka meie kallisse Eestisse. Küsimus peitub  mõnede inimeste silmakirjatsemises.

1933. aasta märtsis sai Briti peaministri erasekretär, ajakirjanik Gareth Jones (1905–1935) loa sõita Moskvast Harkivisse seal asuva Saksa peakonsuli juurde (sõit Ukrainasse endasse oli muidu keelatud). Kuulnud näljahädast Ukrainas, ladus ajakirjanik oma seljakotti leivapätse, juustu ja konserve ning asus teele. Mõned jaamad enne Harkivit väljus ta rongist, minnes jalgsi ukraina küladesse. Nii läbis ta mõne päevaga üle paarikümne küla, kus ka ööbis. Vallates kohalikku keelt sai ta vestelda ellujäänud elanikega. Lõpuks võeti Jones kinni, kuid (õnneks!) viis militsionäär ta Harkivisse – konsulaadi ukse taha.

Jones mõistis, et ta peab N. Liidust välkkiirelt lahkuma. Seda ta tegigi, andes juba 30. märtsil Berliinis pressikonverentsi Ukrainas nähtu kohta … Nüüd läks lahti alles möll! Et NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Maksim Litvinovi ametkond rusikaid viibutas, on mõistetav. Masendav aga oli, et Briti peaminister oma erasekretäri enam „ei tundnud“ ning mõjukad ajakirjanikud USA-s ja Suurbritannias kogunisti alustasid Jones’i mustamist – võitsid (kellegi?) isiklikud huvid!

Kümmekond aastat tagasi (2009) juhtis prof. Jüri Allik meie tähelepanu inimeste arukuses (IQ) alanud langusele. Eelmisel suvel avaldas ka ajakirjandus teadlaste põhjalikke uurimistulemusi – IQ on langenud viimase 30 aasta kohta seitse standardpunkti.

Empiiriliselt on see seisund juba hästi tuntav argielus ja tänapäevase kooli toimimises (NB! Isegi Soomeski!). Paraku Tallinnas Kultuurikatlas 15. aprillil peetud haridusalasel visioonikonverentsil ei kuulnud me sellest sõnagi. Ehkki just teadusest lähtuvad haridusinimesed on kaugelt üle kümne aasta püüdnud ametnikke/poliitikuid (ka meie teadlasi) mõistusele tuua vihjetega eestikeelse hariduse allakäigust. Kus sa sellega! – Eestis on palju tähtsam panna siinsed muulastest õppurid teadmisi omandama ainult eesti keeles… Eesti kool ise olevat ju maailmas üks kõige paremaid (PISA-s statistiliselt siiski esimese 27 hulgas; ja needki näitajad on taandarengus!). Et meie nn eliitkoolide lõpetajate hulgast on leida raske inseneriks õppijaid ning põhikoolide lõpetajad ei saa tihtipeale aru loetavast-kuulatavast tekstist, see ei tähenda enam midagi. Aga pealesunnitav “koolitamine” muudkui käib…

Samas on allakäigu teadvustajatest (pehmelt öeldes!) „mööda sõidetud“. Ei mõisteta, et selletaolise silmakirjatsemise (rumaluse!) hinnaks võib saada väikerahva kultuuri hukk ca 30–40 lähiaastaga. (Paraku üsna realistlik visioon!)

Kultiveeritav liberaalsus on mõnus hetkel meie hariduselus askeldavale põlvkonnale, kes ei mõtle tulevikule (resp ei teiste ega isegi omaenda peale). Värdkeelse TalTech’i sisseviimine kõrgkoolide ja teadusasutuste nimestikku on vaid üks pisike näide sellealasest tegelikkusest…

Peep Leppik, teadlasest koolmeister

2 kommentaari
  1. uskmatu toomas 4 kuud ago
    Reply

    Ülistame ühtesid vihaõhutajaid ja sarjame teisi.Elame minevikus,meenutame minevikust ainult kõike halba ja seda üksnes idanaabri tehtut ,teiste röövvallutajate eindajaid võtame auga vastu. Olevikus kiidame ühtesid kurjameid ja sanktsioneerime teisi.
    Elame ajastul kus ruulib igas valdkonnas topeltmoraal,valetamine ja vassimine ei ole meie ühiskonnas häbiasi.
    Venelane tegi,venelane näljutas jne.aga Iraak,Afganistan,Liibüa,Süüria ja kogu see põgenikelaine ???

  2. Nõus 4 kuud ago
    Reply

    Peebuga, et meie saatus eotsustab meie mandumine ja seda soodustav Mailis Reps.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.