Eesti Laulupidu 150

Sel  aastal möödub Eesti esimesest laulupeost 150 aastat. Aasta 2019 on eesti laulu ja tantsu juubeliaasta. XXVII laulu- ja XX tantsupeo juhtmõtteks  on valitud „Minu arm“ Lydia Koidula sõnapaar isamaale. 7. juulil toimuvale laulupeole tuleb kokku ligi 30 000 osalejat, kavas ligi 38 eriilmelist teost.

“Eesti, mu südame kodu, visade isade maa. Teist nii armast ei ole ja iialgi olla ei saa…”

Nii hõigati kunagi  välja järjekordne  üldlaulupidu  Vladimir Beekmani  sõnadega,  tookordse ideoloogilise  survestamise ajal oli selliste   pidude  puhul lahkelt lubatud ametlikust  avakõnest   loobuda…

Kuidas algab Juubelipidu seekord,  me eurostunud Eestimaal?

Laulupeotava sai alguse 19. sajandi teisel poolel ja  sellest on ajapikku kujunenud rahva ühtekuuluvuse näitaja. Ühislaulmine  aga alustas oma  võidukäiku Eestis koos vennastekoguduste liikumisega. Alguses hakati laulma vaimulikke saksa laule, kusjuures põlati ära vanad regilaulud ja tavapärased kombed. Ametlik luteri kirik ja külakoolid õpetasid mitmehäälset koorilaulu. Esimene  laulupidu Baltimaades toimus juba 1836. aastal Riias. 1857. aastal oli samasugune üritus Tallinnas.

Lauluseltside liikumine kandis ühtlasi ka rahvusromantismi ideid. Rahvuslik ärkamine toimus kõikjal Euroopas. Esimesed eesti lauluseltsid olid Revalia, Estonia ja Vanemuine.

Esimene üle-eestiline laulupidu peeti 1869. aastal Tartus. Alates kuuendast üldlaulupeost on üritus alati olnud Tallinnas.  Esimesed seitse pidu toimusid Tsaari-Venemaa koosseisus.

Ilmasõdade vahelisel ajal toimus neli üldlaulupidu ja  Liidu vabariigina kümme üldlaulupidu. Üldlaulupeod on olnud iga viie aasta tagant. Kohalike kooride esimesed ühislaulmised leidsid aset Põlvas. Enne esimest üldlaulupidu toimusid laulupäevad  veel Jõhvis, Simunas, Virumaal, Laiusel, Hiiumaal, Pärnu kihelkonnas ja Uulu mõisas. 1956. aastal peeti esmakordselt Baltimaade üliõpilaslaulupidu Gaudeamus. 1962. aastast peetakse iga viie aasta tagant noorte laulupidusid.

Taasiseseisvumise eel toimusid öölaulupeod. 2000. aastal toimus Eesti-Soome ühislaulupidu,  2008. aastal punklaulupidu ja seoses Eesti 90. juubeliga öölaulupidu “Märkamisaeg“.

Esimesed suuremad maapaos olevate eestlaste laulupeod toimusid 1946.aastal Saksamaal. Veel on neid peetud Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias, Inglismaal, Uus-Meremaal ja ESTO päevade raames.

Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsiooni kandis 2003.aastal UNESCO inimkonna vaimse pärandi nimekirja. Kui palju huvitavat igal ajastul ja ebatavalist viimastel aastatel!

Igal oma laulupidu

Teadagi on igaühel meist oma  laulupidu  ja laulupeomälestused.  Ei puudu  need ka minul. Koolilapsena  sai teoks esimene Suursõit – Tallinnasse  Üldlaulupeole ja  üldse esimest korda pealinna: sinna  saamine polnud  lihtne, mäletan et emagi  polnud  pärast  sõjapagu  seal käinud, kuigi raudteeühendus Tartuga oli  hea. Koolides oli siis koorilaul viimane –  seitsmes  tund, kord nädalas ja  sellest taheti ikka  ära  viilida, koolipäev läks  väga pikaks. Enne laulupittu  sõitu aga  käisime usinasti (õppisime Lina  tänava koolis) kõik repertuaari  harjutamas. Stiimul! Mäletatavasti võttis  meie klass osa  nii  laulu- kui tantsuetendusest.

Oli  õnn näha  Lauluisa, iga  aastaga  valgepäisemaks muutuvat  Gustav Ernesaksa. On meeles moment, kui programmis olnud laulud  olid  lauldud ja  käes oli lõpulaul. Ernesaks astus Ühendkooride ette  ja tõstis  mõlemad käed ja seal, Laulukaare all, tema  juhtimisel  me siis  laulsime,  ka  mina, tüdrukukesena  oma  väikest panust ühislaulu  andmas. Jah,  lauldi ka „Isamaad mu armu“. Sellest  sõidust on mul jäänud ainult üks  foto, mida  hoian kui silmatera. Istume tantsugrupiga murul, ootame  oma etteastet. Ka mäletan supikatlaid ja  suuri kulpe, ühe koolimaja  lagedat saali, kuhu meid  majutati,  heinad olid maha  laotatud. Ei mäleta, et  kõva magada oleks olnud, laulupeo muljed  olid  nii ehedad, et nii tühised asjaolud on mälust kustunud. Kolm päeva  olime pealinnas.

Gustav Ernesaks  laulupidude üld- või aujuhina

Kes  esimesena üldjuhtidest pähe tuleb, on  meie  põlvkonnale  muidugi  Gustav Ernesaks. Tema  oli  aastast 1947 kuni aastani 1990 laulupeo  sümbol,  nende pidustuste keskne kuju nii üldjuhi kui  ka aujuhina. Hoogsaks  ja elevaks läks alati, kui laulma  hakati tema „Hakkame, mehed, minema!“  Kõik mehed, nii  laval üleval kui all muruplatsil, muutusid  nii mehiseks.  Ei saanud  läbi  muidugi  ilma   Miina  Härma  „Meeste lauluta“. Igavesed „ Isamaa ilu hoieldes“ ja „Minge  üles  mägedelle“. Ja ka ilma Anna  Haavata ei ühtegi laulupidu vist olnud: „Jumalaga  kohav laasi…“. Ja  muidugi  meie luule esileedi  – Lydia Koidula laulud „Meil aiaäärne…“ ja „Ema  süda“.  Kui palju pidusid, kui palju dirigente on  taktikeppi  viibutanud. Neid koorijuhte, isegi  kõiki üldjuhte  annab  meelde  tuletada!

Et esimene   üldjuht sada  viiskümmend aastat tagasi oli papa Jannsen – seda  teame  kindlasti.  Siis unustamatud  Kunileid ja Hermann,  Wirkhaus, Kappel ja Lüdig. Jaan Simm ja  Tuudur Vettik. Riho Päts. Uuemad  nimed Ants Üleoja,  Ullo Toomi, Eri Klas, Hirvo Surva jne.

Tantsu ja laulu

Tantsimine on ka eestlastele olnud ammustest aegadest omane. Esialgu ei pööratud tantsule aga nii palju tähelepanu kui laulule ja pillimängule.  Kolmekümnendatest alates tegid laulupidudel kaasa juba rahvatantsurühmad ja loodi side laulu ja tantsu vahel. Aegade suurim üldtantsupidu toimus 1970.aastal, kus astus ette kümme tuhat esinejat. Kes  mäletab – iial ei unusta  – tuhanded rahvarõivais tantsijad moodustasid tantsides üle väljaku värvikaid ornamente. See oli kolossaalne!

Viimane üldtantsupidu toimus viis aastat tagasi. Kavas on neil olnud alati ka  teiste rahvaste – läti, leedu ja vene;  valgevene, moldaavia ja ka ungari, saksa rahvatantse.

Laulupeotuli läbi linnade

LauluPidu, TantsuPidu

LindaPidu, AntsuPidu

Jääda  kõrvale  ei  saa

 kõiki kutsub kaasa  ta.

Viuhti, seelik! üle pea,

kirevust nii palju seal!

Minu  Pidu, sinu  Pidu,

See me KoorilauluPidu!

Nii näeb meie laulupidu Virumaa poetess Vera  Svechina, kes  on viimastel aastatel loonud  palju  laule Eestist ja Eestile. Luuletab ta  muidugi oma emakeeles – vene keeles ja  on nendega isegi Pariisis  ära käinud!

Laulupeotulest Virumaal

Peotuli marssis 27.juuni  hommikul laulu ja puhkpillimängu saatel rongkäiguga Narva sadamasse laevale ning sõitis mööda jõge Narva-Jõesuu  äsjaavatud  Mereväravasse. Õhtuks laskus peotuli Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi maa-alustesse käikudesse, kus tantsiti Kaevurite tantsu.

Edasi liikus see Sillamäele, kus tütarlaste trummitärina saatel liikus promenaadi trepist üles. Toimus pidulik tule jagamine ja tervituskontsert. Vokas tervitasid tuld rahvatantsijad, kõlas lõõtsamuusika, esines vastne riigikogulane Riho Breivel. Seejärel Toila laululavale, kus peeti maha väike laulupidu. Kohtla-Järvele jõudis  see Jaanipäeval, tulles  paadiga üle  järvevee Linna  suurparki. Järwe Kultuuripalees tervitas Laulupeotuld kohalik puhkpilliorkester, selle auks esinesid rahvamuusikud ja tantsuansambel “Virulane”. Õhtul tervitati tuld ka Kohtla-Nõmmel, seejärel valmistus peotuli rongkäiguks tuhamägedele tantsupeo radadele. Tuli jäi ööbima kaevandusmuuseumi torni ning sealt Kiviõli rahvamaja õuele.

Jõhvis  peeti  27.juunil Laulupidu.

Lõpetuseks mainiksin  ka Igor-Severjaninit – kuulsat Toila  laulikut! Temagi on  eestlaste traditsioonidest osa saanud, neid jäädvustanud omal originaalsel kombel: elas ta  ju Eestis   terve iseseisvusaja. Minu meelest ei ole Eestist  keegi kirjutanud  nii ilusti kui tema. Siinkohal ainult  üks  salm „Balti kenzelitest“ :

IMEHELGES ESTLANDIAS *…

Imehelges Estlandias, liliitse Balti  mere  ääres,

Kus laine kiuslikult, nii luitund-tabamatult mängleb,

kus  heinaritsik  rohulibleis libelutsulikult vingleb…

See  väsinud  südamele  midagi nii  omast-armast,

Nii  püha,  ihaldet ja üliharrast…

1914

*Tollal oli Eesti põhjaosa  Estlandia kubermang.

Õige varsti saab näha, mis hakkab toimuma eesoleval suurel Juubelipeol, millised on järelkajad. Millega üllatatakse, millega  rikastatakse seekord meie ammust traditsiooni.

Kohale tuleb üle saja ajakirjaniku seitsmeteistkümnest riigist: nii nemad  kui ka  muidugi  meie omad küllap juba kajastavad  kõike pikemalt ja laiemalt.

Anne Ratman, Tartu–Kohtla-Järve

4 kommentaari
  1. saite nüid 2 nädalat ago
    Reply

    Siiri Sisask: vabatahtlikult ma laulupeole ei lähe!

    • Sest 2 nädalat ago

      massis ei paistaks ta välja.

  2. kõik on läbbi 2 nädalat ago
    Reply

    Meid painab juba enam kui kümme aastat kriis. Meil on liidritekriis, neid lihtsalt ei ole. Meil on juhtideks inimesed, kes tahavad tegeleda klotside ümberpaigutamisega, aga mitte sisulise eestvedamisega. Me tammume paigal, mängime klotsidega, vaieldes suurema osa ajast selle üle, kuidas need klotsid ikka peaksid asetsema, kuid nende ümberpaigutamine ei ole edasiliikumine.

  3. Ajaloost 2 nädalat ago
    Reply

    teame, et rahva koostöö edasikandjaks oli teleka ja raadio puudumine. Nii et kui me tuleks minevikku välja lõigates mõttele koos laulma hakata täna, siis kukuks see valdavalt läbi – liiga palju lahkhelisid ja otsustajaid arukat koostööd ei tee. Nagu praeguse võltsvalitsusegi eeskujul näha. Põhjuseks on ühtse eestluse puue.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.