Vaba ka vangis

Reet Kudu

Magadanist pärit ajakirjanik ja režissöör Anastassia Jakubek esitles maikuus Moskva Ajakirjanike Majas (Dom Žurnalistov) oma dokumentaalfilmi „Ma olen vaba“ – nõukogude ajal maha vaikitud heliloojast Vsevolod Zaderatskist (1891–1953), kelle 24 prelüüdi ja fuugat mängitakse nüüdisajal maailma parimatel kontserdilavadel ja parimate pianistide poolt. (Meil kahjuks Tallinnas enam Ajakirjanike Maja pole, see on ammu maha müüdud ja Eesti Ajakirjanike Liit (EAL) püüab end elus hoida üha uutes pisikestes tubades, mille täpset asukohta mõned liiduliikmed isegi ei tea.)

Jakubeki film on suure kaasaelamisega jutustatud lugu ühiskonnast, kust tuleme ka meie – nõukogude ajal sündinud eestlased ja nende järglased –, kuigi paljud laulva revolutsiooni lapsed usuvad, et nemad ei pea kohanema headuseks kuulutatud kurjusega, nagu oli kombeks proletariaadiimpeeriumis. Aga just kaltsakvõimult ja revolutsiooniperedelt on pärit need propagandavõtted, mis ka praegu vabadust, võrdsust, vendlust ja liberaalsust ülistades teisitimõtlejaid „saastaks“ tembeldavad või andekaid kolleege lihtsalt maha vaikivad.

Vsevolod Zaderatski (Zaderatsky) oli just niisugune „elav surnu“, kellest Stalinit ülistanud noor põlvkond midagi teada ei tohtinud, sest ta oli olnud tsaaripoja Aleksei muusikaõpetaja ja astunud vabatahtlikult Denikini armeesse. Ometi ei suutnud õrnahingeline muusik taluda, kui valgekaartlasest ohvitser hakkas valimatult kõiki punavange kuklasse tulistama, ja ta lasi mõrtsuka lõpuks ise maha. Seejärel ei jäänud tal muud üle, kui põgeneda üle rindejoone. Bolševikust komissar uskus ja aitas ülejooksikut, sest mõned tõsimeelsed revolutsionäärid tõesti sarnanesid kangelastele, keda nõukogude filmid ülistavad.

Teist tõugu juhid-nuhid tegid aga märksa „loogilisema“ otsuse: „Zaderatski on valgekaartlane ja järelikult on ka tema muusika valgekaartlik! Meie sekka see mees ei kõlba.“ Kogu tema helilooming hävitati – kõik noodid ja käsikirjad! Mees ise pandi vangi (1926), kus ta püüdis enesetappu teha. Asja uurimiseks moodustati tookord komisjon. Nüüd sekkus taas Fortuuna, sest komisjoni juhtis sama komissar, kes oli helilooja päästnud, kui ta valgete juurest vastasleeri pages. Muusik sai vabaks, jätkas pedagoogitööd ja sümfooniate kirjutamist. Ta võeti vastu isegi heliloojate liitu (1932), aga tal puudusid paljud õigused, näiteks ei tohtinud ta valimistel osaleda. Ojaa, kas seegi „pisiasi“ pole üle võetud kaasaega ehk meie hallipassiliste olukorda?

Varsti muutus asi Zaderatskile päris karmiks, ta kutsuti uuesti „organitesse“ ja talle teatati, et ta ei tohi elada ei Moskvas ja Leningradis ega Kiievis. Helilooja istus rongi ilma asjade ja rahata ning sõitis Jaroslavli, kus tal polnud ühtegi sõpra ega tuttavat. Õnnetult perroonil konutavale mehele lähenes täiesti võõras naine, kes kutsus ta oma suurde majja ööbima. Selles majas sai Zaderatski tuttavaks oma tulevase abikaasaga, ja nende poeg Vsevolod Vsevolodovitš Zaderatski on nüüd Moskvas Konservatooriumi professor ja tuntud muusikateadlane.

Aastal 1936 taastati heliloojale korraks veel „õigete“ kodanikega võrdsed õigused. Aga ilmselt just see seik äratas kadedates kolleegides tähelepanu, sest Zaderatski tegutses õppejõu ja heliloojana liiga edukalt. Pealekaebuste tulemusena võeti ta aasta hiljem uuesti kinni, seekord süüdistusega „fašismis“ – ta oli esitanud üht Wagneri teost – ja saadeti Kolõmale, tegema kõige raskemat sunnitööd.

Just koonduslaagris suutis Vsevolod Zaderatski kirja panna oma 24 prelüüdi ja fuugat, mida pianistid praegu imetlevad. Kultuurikorüfee lummas aga kõigepealt nii vangivalvureid kui ka saatusekaaslasi oma võrratu jutustamisoskusega; seejärel lubati tal noote kirja panna. Ainult noote, mitte sõnu! Ta tohtis kasutada muuks kõlbmatuid paberijuppe, rikutud telegrammiblankette.

Kui Stalin asendas Ježovi Beriaga, siis Zaderatski  vabastati, aga keegi ei saatnud teda koduni (isegi mitte loomavagunis!), vaid lihtsalt avati laagriväravad! Jah, just nii – hakkame, mehed, minema! Jalgsi läbi külma Magadani! Viletsa tervisega muusik poleks kindlasti pikal teekonnal ellu jäänud, kui üks tema õhtuste pajatuste vaimustunud kuulajatest – kaasvang! – poleks andnud talle teele kaasa oma kuldsõrmust. Tänu selle eest saadud rahale õnnestus Zaderatskil ellu jääda.

Viimased eluaastad töötas helilooja Lvovis, aga varsti ilmus ka sinna Moskvast kõrge komisjon, kes hakkas meest taas süüdistama, seekord „kodanlikus formalismis“. Süüdistatu vastas irooniliselt: „Miks te ründate elavat laipa? Mind pole ju teie jaoks olemas ja teie ei tea minu loomingust mitte midagi?“ Zaderatski sai uue rünnaku tõttu infarkti ja suri ainult veidi enne Stalini matuseid.

Võimeka ja julge naisrežissööri Jakubeki sõnul peitvat tema kodukant Kolõma veel hulganisti lugusid, millest saaks teha häid ja hingeminevaid filme, sest nõukogude aeg vormis ja aretas küll palju kurjategijaid, aga põhjustas vastavalt ka palju ennastohverdavaid kangelastegusid süütute ohvrite päästmisel. Anastassia Jakubek suutis leida oma dokumentaalfilmile hea sponsori – Magadani ettevõtja Mihhail Kazakovi. Ja see film tõestab, et (muusika) käsikirjad tõesti ei põle, isegi mitte koonduslaagritest pärinevad.

Aga ainult sel juhul, kui uus põlvkond mineviku ja kaasaja seostest huvitub, neist õppida suudab!

1 Kommentaar
  1. Kas 3 kuud ago
    Reply

    Reet sellest sellepärast kirjutabki, et siis saaks Zaderitskit samastada meie okupantidega, kelle järglastel täna maakeele vihkamise tulemusel on hallid passid? Võiks ikka häbi olla!

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.