Nädala juubilar ANGELA MERKEL 65

Angela Merkeli karjäär poliitikuna läheneb lõpule. Eelmise aasta sügisel teatas Saksamaa liidukantsler, et ei kandideeri enam Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) juhiks. Merkel lubas jääda kantsleriks parlamendi praeguse ametiaja lõpuni, kuid seejärel poliitikast lahkuda. Ta kinnitas, et ei taotle pärast seda ühtegi poliitilist ametikohta.

Detsembris valiti CDU juhiks Annegret Kramp-Karrenbauer. Järgmised korralised parlamendivalimised peaksid toimuma 2021. aasta sügisel. Kes pärast neid Saksamaa liidukantsleriks saab, seda on täna veel vara ennustada. Viimastel kuudel on küsitlused näidanud väga tasavägist rebimist kristlike demokraatide ning juba eurovalimistel suure tõusu teinud roheliste vahel. Seega pole välistatud võimalus, et Saksamaa saab 2021. aastal kantsleri hoopis roheliste ridadest. Nii või teisiti hakkab Merkeli ajajärk Saksamaa poliitikas läbi saama.

Merkel on nüüdseks olnud võimul juba kauem kui omal ajal Adolf Hitler. Kui ta lahkub ametist 2021. aasta sügisel, nagu praegune plaan ette näeb, kujuneb tema ametiaeg Saksamaa kantslerina peaaegu sama pikaks nagu Helmut Kohlil, kelle soosikuna ta kunagi saksa poliitika kõrgliigasse jõudis, ületades isegi Konrad Adenaueri oma. Otto von Bismarcki püstitatud rekord (esimene riigikantsler oli ametis vaid päeva vähem kui 23 aastat) jääb küll kättesaamatusse kaugusse, kuid selle ületamine ongi tänapäeval ebarealistlik.

Saksamaal on ilmunud Merkeli kohta kümneid väga erinevaid raamatuid. Eesti keelde on neist tõlgitud ainult mõned, kuid needki on üsna erinevat laadi teosed.

Hajo Schumacheri “Angela Merkeli edu saladused” (2006, e.k. 2010) annab hea pildi tema tõusmisest maailma võimsaimaks naiseks. Schumacher käsitleb põhjalikult neid põhjapanevaid tegureid, mis aitasid Merkelil poliitikas edu saavutada. Saksa keeles ilmus see raamat ajal, mil temast oli alles saanud liidukantsler, kuid CDU juhiks tõusis ta üle viie aasta varem.

Muide, Merkel on Eesti tugev toetaja juba erakonna juhiks saamisest alates – ta nägi meis siis isegi eeskuju. 2001. aasta suvel toimus Berliinis CDU tulevikule pühendatud konverents (väike parteipäev), kuhu kutsuti esinema ka meie toonane peaminister Mart Laar, et ta tutvustaks Eesti e-valitsuse projekti. Merkel nimetas Eestit siis Saksamaale suureks eeskujuks uute ja innovaatiliste lahenduste rakendamisel avalikus halduses ning riigi töö korraldamises.

Täna leidub nii mõndagi, mida hoopis Eesti võiks võtta selles osas üle Saksamaalt. Näiteks on sealsel parlamendil väga eeskujulik e-petitsioonide esitamise süsteem (https://epetitionen.bundestag.de). Aga see on juba veidi teine teema. Jätkame kirjandusülevaadet!

Philip Plickerti koostatud kogumik “Merkel. Kriitiline pilk” (2017, e.k. 2018) sisaldab kirjutisi mitmekümnelt autorilt ning kujutab endast, nagu juba pealkiri mõista annab, valdavalt kriitilist vaadet Merkeli poolt langetatud otsustele. See raamat ilmus saksa keeles mõned kuud enne 2017. aasta parlamendivalimisi ja oli ilmselt mõeldud nende mõjutamiseks. Ajalehe Die Tageszeitung parlamendikorrespondent Anja Maier märkis seda arvustades tabavalt, et sisuliselt on tegemist katsega Merkeli vihkamist asjalikult põhjendada. Merkeli poliitilised oponendid ja konkurendid nimetasid seda aga muidugi väga tasakaalukaks kokkuvõtteks tema poliitilisest pankrotist.

Eesti keelde tõlgituna on juba avaldatud ka alles veebruaris Saksamaal ilmunud põnevusromaan “Atentaat Merkelile”, mille autorid Michael Grandt ja Alexander Strauss mängivadki just selle Merkeli suhtes tekkinud viha ainetel, mis Euroopas seoses võlakriisi ja rändekriisiga on levinud. (Motiivid on kohati erinevad, kuid patuoinas sama.)

Eks ole Merkelit ju ka päriselt tappa üritatud. Näiteks 2016. aasta augustis, kui Eestis tervitasid teda EKRE liikmed oma tavapäraste plakatite ja loosungitega, võttis Tšehhi politsei kohe järgmisel päeval Prahas rajalt maha relvastatud mehe, kes üritas imbuda oma Mercedesega sisse Saksamaa liidukantsleri autokolonni. Loomulikult ei ole jõudnud avalikkuse ette kõik sarnased juhtumid. Enamasti teevad eriteenistused oma tööd laiemat tähelepanu äratamata.

Küllap on ka see intensiivne vihkamise foon, mis erinevate äärmuslike poliitiliste jõudude poolt tema suhtes on tekitatud, üks neist põhjustest, miks Merkel otsustas poliitikast lahkuda, ja sellest nii vara ette teatas. Kui tema minek on juba kindel ning seotud suhteliselt lähedal asuva tähtajaga, on igasugustel hulludel ju raske leida vähegi ratsionaalsetena näivaid argumente, millega põhjendada selle kiirendamist.

Hitler jõudis enne enesetappu välja arvamuseni, et saksa rahvas vääribki hävingut, sest ei ole võidelnud piisava kangelaslikkusega. Merkelit on temavastastel meeleavaldustel küll sageli Hitleriga kõrvutatud ja võrreldud, kuid tegelikult on nad siiski täiesti erinevad nii inimestena kui ka oma poliitilise lähenemise, stiili ja sisu poolest. Merkel ei ole kindlasti enesetapja, kes süüdistaks enda poliitilistes eksimustes kogu rahvast ja sooviks selle kadumist. Tema ei taha iga hinna eest võimust kinni hoida ja lahkuda poliitikast jalad ees.

Viimastel nädalatel on räägitud palju Merkeli võimalikest terviseprobleemidest. Ta on hakanud avalikel üritustel, kus tuleb pikalt ühe koha peal seista, täiesti silmnähtavalt värisema. Need hood on möödunud ning ametlike avalduste kohaselt ei ole tal viga midagi. Meedias asja kommenteerinud arstid ei ole suutnud selget diagnoosi panna. Põhjuseks võib olla lihtsalt vanus ja väsimus, organismi kurnatus.

Nähtavasti tundis Merkel ise seda juba varem, kuid soovis rahvalt Saksamaa juhtimiseks saadud mandaadi nüüd siiski vastutustundlikult lõpuni kanda. CDU uue juhi valimisega alanud võimu üleandmine ei ole kulgenud ilmselt nii nagu soovitud, ja see on kindlasti suurendanud Merkelil lasuvat pinget. Mis tuleb pärast teda, millises suunas pöördub siis Saksamaa, see on täna palju ebaselgem kui läinud aastal. Täiesti mõistetav, et inimene, kes on üritanud pakkuda poliitikas just stabiilsust ja ettearvatavust, võib hakata selle peale värisema.

Lõpetuseks jääb ainult üle soovida juubilarile tervist ja pikka iga. Loodetavasti on tal pärast tegevpoliitikast lahkumist ka piisavalt aega memuaaride kirjutamiseks – see saaks olema kindlasti huvitav lugemisvara.

Andres Laiapea

3 kommentaari
  1. Elmer Hill 2 kuud ago
    Reply

    Sm.Laiapea Mutt kargas ka Trumpi kallale, sest see püüab Ameerikat sissetungiva rämpsu eest kaitsta.Mutt ise aga on Lääne-Euroopast teinud mustade laiskelajate ja tapjaislamistide pesa, mille eest jumal on teda juba karistama hakanud-väriseb nagu süldikallerdus.Laiapea aga laulab vaenlasele hosiannat-võta või jäta, pane sardellide ja suutroppidega ühte patta.

  2. Elmer Hill 2 kuud ago
    Reply

    Sm.Laiapea ei räägi sõnagi sellest, et endine Ida-Saksa komsomolijuht avas Saksamaa ja Euroopa ukse mustade hordide sissetungiks ja muutis oma riigi ja Lääne-Euroopa neegrite ja islami kasvulavaks ja kindluseks, kus põlisrahvastel tuleb koomale tõmmata ja suu kinni hoida.
    Sm.Laiapea, kas sul piinlik pole laulda kiidulaulu Euroopa hävitajale, kelle koht peaks olema nüüd haiglas ja hiljem vanglas?

  3. […] Artikkel ilmus 17. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel. […]

Vasta Elmer Hill-le Tühista vastus

Sinu meiliaadressi ei avaldata.