Peep Põdder: „Kõik, kes annetasid väikesele Annabelile, vääriksid riiklikku autasu.“

Peep Põdder

Jõgeva Haigla juhataja Peep Põdderiga võib vestelda erinevatest haigustest ning tervise ja tervishoiu erinevatest probleemidest. Hiljutises intervjuus Kesknädalale võtsime vaatluse alla aga ühiskonna tervise, sest järjest rohkem kerkivad päevakorda küsimused, miks inimesed tunnevad end sageli üksikuna ning valivad teadlikult või teadmatult käitumise, mis ohtlik neile endile ja kaasinimestelegi. Vestluse käigus põikasime ka doktor Põdderi lapsepõlve; juttu tuli kirjandusest, tõlkimisest ja teatrist.

Alustame vestlust ühe praktilise küsimusega. Ostsin just poest ühe vitamiinijoogi (näitan pudelit). Kui tark valik see oli?

Mina sellistest jookidest väga palju ei tea ega lugu ei pea. Eelistan igapäevaselt juua vett, gaasita mineraalvett või mahla. Tähtis on,  et inimene päevas vajaliku vedelikukoguse alati kätte saaks, seda eriti kuumadel suvepäevadel.

Rohkem kui kraadita joogid on aga ühiskonnas muret põhjustanud kraadiga joogid. Pühade eel alati hoiatatakse joobnud peaga rooli taha istumast. Aga mõned teevad ikka seda ning tagajärjeks on vigastuse või veelgi hullemaga lõppenud õnnetused. Miks targad soovitused nii kergesti kipuvad meelest minema?

Me oleme kaotanud võime üksteist kuulata ja inimeste sõnadel ei ole enam kaalu. Vaadakem asja üldisemalt. Arvan, et info kohalejõudmist raskendab seegi, et inimesed suhtlevad omavahel järjest vähem, ja kui, siis sedagi üha rohkem vaid läbi interneti. Näiteks paljudes poodides pole võimalik suhelda müüja või kassapidajaga ja nendelt nõu küsida, sest töötavad iseteeninduskassad.

Ärritab seegi, et mitmetesse ametitesse võetakse inimesi tööle ilma eelneva väljaõppeta. Ma ei kiida nõukogude korda, kuid siis õpiti müüjaks kolm aastat ja alles siis said leti taha, kuid ametiks oli  juba kaubatundja. Müüjad oskasid  nõu anda. Näiteks ülikonnaostjatel aitasid välja valida sobiva tegumoe ja suurusnumbri. Sellised faktorid võivad tunduda tühistena, kuid viivad lõpuks selleni, et inimene ongi oma probleemide ja muredega üksi jäetud; mitte ainult poes, vaid kogu riigis. Eesti võib õigusega Euroopa riikide seas olla uhke oma digilahenduste ja küberjulgeoleku poolest. Me ei tohi aga selle kõrval unustada probleeme, mis kutsuvad esile hoolimatust, vägivalda ja viivad tragöödiateni; olgu selleks siis Sillamäe koolis või Haljalas toimunud sündmused.

Kuidas on lood tublide ja missioonitundeliste inimeste märkamisega?

President tunnustab aastas autasudega umbes sadat inimest. Ma küsin: kas tõesti Eestis on vaid sada inimest, kes on aasta jooksul millegi väljapaistvaga hakkama saanud? Näiteks autasu oleksid väärt kõik need inimesed, kes annetasid väikese Annabeli ülikalli ravi toetuseks.

Meil pole tunnustamise alget. Miskipärast arvatakse, et  kui me tunnustust rohkem jagame, langeb selle väärtus. Seda ei maksa karta. Inimene on juba selline, et soovib ergutamist  ja äramärkimist saada. Mulle meeldib väga  TV 3 algatatud projekt „Eestimaa uhkus“, mille raames on pälvinud tunnustuse ka Jõgeva vallas elav heategevuse edendaja ja Jõgeva haiglatki tublisti aidanud Eckard Klug.

Kuidas seda „tunnustamise teooriat“ Jõgeva haiglas praktiliselt ellu viiakse?

Püüan töötajatega võimalikult palju rääkida ja  neid kiita. Vahel määrata preemiat ennastsalgava ja julge tegutsemise korral. Näiteks hooldajale, kes ise oma eluga riskides päästis haigla katusele roninud deliiriumiseisundis patsiendi elu ja haige katuseservalt ära tõi.

Mida arvate sellest, kui lapsed viibivad täiskasvanute peoseltskonnas, kus tarbitakse alkoholi? Ühes suhtes ehk halb eeskuju, teistpidi võivad paremini selgeks saada lauakombed ja väärikam joomiskultuur.

Alkoholist oleks mõttekas lapsi võimalikult eemal hoida. Samas lauakombeid tuleks võimalikult varakult õppima hakata. Näiteks üks narr väljamõeldis on lastešampanja. Mõttetu vahutav jook, mis pealegi veel ebatervislik ja joomist propageeriv. Minu poisipõlves käis meie kodus sageli külalisi, sageli läksime ise külla. Söögilauda katsid alati valged linad, lauanõud olid portselanist, Langebrauni firmas valmistatuist. Kellelegi ei tulnud pähe mõtet katta lapsele laud plastmassist taldriku või tassiga – et äkki lõhub portselani ära. Ka väike inimene oli siis suur inimene.

Vanemad rääkisid mulle alkoholist, sellest, millal ja mis kogustes seda sobib tarbida, millal mitte. Nii on minus kujunenud veendumus, et alkohol on väga tarkade inimeste jaoks ja seda on mõistlik pruukida  vähe ning tugeva toidu kõrvale. Minu isa ütles alati, et juua tuleb nii kallist alkoholi, et ei oleks raha ennast purju juua.

Kombeõpetuse poolest olen aga väga õnnelikus olekus ka põhjusel, et õppisin Tallinna 16. Keskkoolis, kus kunstiajaloo ja etiketi õpetajaks oli Maaja Kallast. Mõned tema õpetused on hästi meelde jäänud. Näiteks see, et kui tõstad jala üle põlve, peavad sokid olema sedavõrd pikad, et kinga ja soki vahelt poleks paljast säärt märgata. Sellised lihtsad asjad on hästi meelde jäänud.

Kas tugev perekond klassikalise – mehe ja naise vahelise – abieluga aitab luua vaimselt ja kehaliselt tervemat ühiskonda?

Minu meelest ei tasuks meil niipalju diskuteerida erinevate abielu ja kooselu tüüpide üle. Probleemid on ennekõike tavalistes abieludes. Vaadake, kui palju on Eestis lahutusi. Soovitan vähem tormata ja enne mõelda, kui kihlutakse või abiellutakse.

Homoseksuaalseid inimesi kui üht osa „issanda loomaaiast” tuleb aktsepteerida. Kas nad peavad aga demonstratsioone korraldama ja oma vikerkaarevärvi lippe nii agressiivselt lehvitama? Nii provotseerivad nad ise tüli ja meeleavaldusi nende poolt, kes sellist seksuaalset eelistust vihkavad.  Sellist tüli pole aga vaja. Targem oskab seda vältida.  Ei tasu õli ühelt poolt ega teiselt poolt tulle valada.

Just täna (vestlesime doktor Põdderiga 19. juulil – J. L. ) avaldas Eesti ajakirjandus uudise Vabariigi Presidendi Kersti Kaljulaidi intervjuust, kus riigipea teatas, et ta vihkab EKRE-t. Milliseid mõtteid riigipea seisukoht tekitab?

Demokraatlikus maailmas võib igaüks oma arvamust avaldada. Iseküsimus, kas presidendil sobib ühe erakonna tegevust sellisel moel kritiseerima hakata. Palju enam tasuks aga mõelda sellele, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei tekkinud ega saanud Riigikogusse tugevat mandaati mitte niisama. Selle põhjuseks on mitmed vajakajäämised ja tegematajätmised ühiskonnaelus. EKRE  toetajad on samuti oma probleemide ja muredega üksi, sellest tuleneb ka paremäärmuslus. President võiks pigem keskenduda nende probleemide ja murede lahendamiseks kaasaaitamisele.

Tuleme tagasi  lapsepõlveteemade juurde, sest elu tundmaõppimine algab suuresti sel perioodil. Kas tänapäeva lastel on raamatutest eeskujusid?

On ikka. Näiteks Lotte. Usun, et häid ja huvitavaid raamatuid loetakse ikka, vaatamata sellele , et suur osa kirjapandut on nüüd internetis. Mäletan, et ise lugesin poisina põnevat raamatut ka voodis taskulambiga, sest ema, isa või vanaema käskisid tule kustutada  ja magama jääda. Tänapäeval loen meelsasti  mitmesugust kirjandust: teatmeteoseid, memuaare, ka kriminulle. Olen aga tähele pannud kvaliteedi langust meie tõlkekirjanduses. Ei tule enam selliseid meistriteoseid nagu Vladimir Beekmani tõlgitud raamatud või Betti Alveri tõlgitud Puškin. Ma saan aru, et elu muutub. Tasuks aga luua rohkem selliseid väärtusi, millest peavad lugu nii tänased kui ka tulevased põlved.

Ehk mõni tähelepanek teilt ka kui teatrisõbralt…

Noorena sain väga hea teatrielamuse Verdi ooperist „Aida“. Soovisin sama kunstilist naudingut pakkuda oma lastele. Sattusime aga „Estonias“ vaatama kahe sakslase lavastatud „Aidat“, kus tegevus oli toodud tänapäeva. Kaasaegsetes ülikondades tegelased püherdasid liivahunnikutes, vannitoas oli merd kujutav bassein.

Avangardi on vaja, kuid sellega ei tohiks lörtsida klassikat. Mõlemad poolused peaksid olema esindatud, kuid maitsekalt ja esteetiliselt.

Kuidas kasutada veel eesootavat suve, et sügisel puhanum, hoolivam ja ehk ka targem olla?

Tänavune suvi on väga ilus. Võtkem sellest parim. Puhake niipalju kui võimalik. Siis oleme ehk tulevikus ka ise positiivsemad ja paremad.

Usutles Jaan Lukas

1 Kommentaar
  1. Maali Maalt 2 kuud ago
    Reply

    Niimoodi ütleb siis Peep Põdder kes jõulutunnelilt teenitud raha oma lahkumishüvitiseks taskusse pistis.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.