Seadus seaduseks, aga meie…

Endel Ploom

Endel Ploom, PhD, Tartu Ülikooli emeriitdotsent, ekspertide töörühma liige, üks paljudest Eesti Vabariigi poolt represseeritutest

„Meie teeme nii, nagu õigeks peame.“ Ilmselt nõnda arutasid või vähemalt mõtlesid Eestis tolleaegne peaminister, tema ministrid ja muud „targad mehed“. Jutt on Omandireformi Aluste Seadusest (ORAS) ja selle elluviimisest. Nimelt 13. juunil 1991. aastal vastu võetud ORAS-e § 2 lg 2 kehtestas ka õiglase ja targa tõkendi varade tagastamisel – „Omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.“

Enne Riigikogu valimisi avaldas „Kesknädal“ tänavu 30. jaanuaril juhtkirjana minu seisukohad Keskerakonna valimisdeviisi „Õiglane riik kõigile!“ suhtes, kus rõhutasin selle põhimõtte ilu ja tarkust. Lõpetuseks meenutasin, et asjatundjad-juristid said juba Omandireformi Aluste Seaduse vastuvõtmisel 13. juunil 1991. a. aru, mis läks valesti. Aruteludes osalenud Ülo Uluots tõdes: ”Me rikkusime ära ilusa asja ja vajaliku seaduse.“ (Rmt: 2012, Kodu ja õiglus, lk 17)

Endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse arutelul Riigikogu istungil 12. jaanuaril 1993. a. räägib Liina Tõnisson: „Minu arvates aetakse siin kõnepuldis täna segamini tagastamine ning võtmine ja andmine. Pange tähele, me räägime ju … varade tagastamisest. Andke andeks, need varad ei ole kunagi neile kuulunud. Neile ei saa midagi tagastada, neile saab anda. Neile antakse ja nad võtavad. Neile ei tagastata mitte midagi, järelikult ei ole tegemist ajaloolise õiglusega.“ (Rmt: 2009, Kaotatud kodud, lk 53)

Kuid varade tagastamine lõi tegelikkusse uue ülekohtu ja seda paljude inimeste suhtes. Varem on tagastatavate eluruumide üürnike ja nende pereliikmete arvuks nimetatud 100 000 kuni 70 000 isikut. Rahandusministeeriumi ametniku Uku Hänni arvates võiks praegu viimast arvu pidada küllaltki tõenäoliseks.

Enamik nn sundüürnikest on pidanud ise endale uue elukoha leidma. Üks eakas härra märkis, et kui ta pärast sõda Siberisse saadeti, jäeti tema perekond korterisse, aga nüüd tõsteti ta koos perega välja ja kuna raha linnas uue korteri ostmiseks ei olnud, pidi ta perega kolima kaugele maale. Aga seadus ju keelas teha uut ülekohut?! Ometi nägi ORAS ette kaks varianti – kui õigusvastaselt võõrandatud vara tuleb tagastada või kompenseerida endistele omanikele või nende õigusjärglastele, siis kompenseerimist praktiliselt ei kasutatud.

Omanikud ja nonde õigusjärglased asusid nende omandiks antud eluruumidest seal täiesti seaduslikel alustel (korteriorderid, üürilepingud) elavaid isikuid aktiivselt välja suruma, välja tõstma. Ja nad tõstetigi välja! Mäletan, et kui ajalehes märgiti kriitiliselt, et Tartus on vähe varasid tagastatud, siis linn kohe n-ö parandas seda mahajäämust.

Tekkinud kodukaotuse-mures pöördusid inimesed abi saamiseks avaldustega kõikjale, sealhulgas ka peaminister Mart Laari poole, kuid nii tema kui ka järgnevad valitsused vastasid lühidalt: pöörduge kohtusse. Kohtutes toimus aga suur komöödia (Rmt: 2004, Peeter Kask, Surnu abikaasa Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas).

Nii loodi sundüürniku-probleem, millele tänini õiglast, õigusriigipärast lahendust ei ole.

Tekitatud probleemide lahendamise asemel on aastakümnete jooksul nagu mängitud teatud tegevusi. Nii on ainuüksi viimastel aastatel probleemi arutatud Riigikogu majanduskomisjonis  ja regionaalministri juures (2017), valitsuse omandireformikomisjonis (2017–2018) ning viimase soovitusel loodi nüüd akadeemiline ekspertide rühm (2019).

Tegelikult on sundüürnike probleem juba põhjalikult läbi arutatud mitmetel teaduskonverentsidel ja nõupidamistel, arvamused ja ettepanekud avaldatud mitmes raamatus ning koostatud on isegi seaduseelnõu projekt „Omandireformi läbiviimisel tekkinud kahju hüvitamise seadus“ (Rmt: 2016, Kodu ja õigusriik, lk 206–208) ja esitatud eelmisele Riigikogu koosseisule. Seega on tehtud kõik vajalik, et võimud saaksid viia omandireformi lõpuni seaduses kokkulepitud kombel, meie kultuuriruumile ja õigusriigile kohaselt.

Oleme jõudnud seisuni, kus vastavatel organitel tuleb otsustada, kas võimude poolt tekitatud  ülekohus hüvitada, et meie riik saaks liikuda õigusriigi suunas, või siis avalikult tunnistada, et seda ülekohut ei kavatsetagi hüvitada ja et majandusliku genotsiidi ilmingutega nn varade tagastamine püütakse jätkuvalt kultuurrahvaste ja rahvusvahelise üldsuse ees maha vaikida.

Loodan, et meie poliitikud võtavad sellise skandaalse ja dramaatilise  probleemi konkreetsele lahendamisele ja et valitsuserakonnad teevad seda koheselt: „Õiglane riik kõigile!“

6 kommentaari
  1. maali maalt 2 nädalat ago
    Reply

    Ega Omandireformi seadus ei tõstnud sundüürnike korteritest välja, vaid selle tegi M.Laari valitsuse restitutsiooni seadus, millega Isamaa teenis omale sakslaste käest raha. Need olid majaomanikud, keda Hitler kutsus enne sõda tagasi Saksamaale, makstes neile majade eest raha.Mul üksik õde elas Kesklinnas Luise tn. ka omanikule kuuluvas majas. See maja oli ehitatud enne I M.S. ja võrdlemisi sandis olukorras. Vee- ja kanalisatsioonitorud olid nii läbi roostetanud, et torka näpuga läbi. Rootsist leiti mingi kauge noor sugulane, kelle nimele kirjutati maja. See mees polnud eluilmaski Eestis käinud ja ei tulnudki ning tema eest korjas üüriraha mingi parlamendi liige. Kui ükskord veetoru läks katki ja vesi voolas krundile 5 päeva, siis see rahakorjaja esitas selliseid veearveid, millist raha need elavad üürnikud polnud ihusilmaga näinudki. Mu õel polnud muud teha, kui läks Savisaare juurde ja asi oli ühe päevaga lahendatud. Linnavalitsuses anti talle 3 aadressi ja ta valis ühe ühetoalise korteri, mis talle meeldis. Selle linnale kuuluva kortei eest ta maksis oma kollaste kaartidega ja asi oligi õnnelikult lahendatud. Kõigil aga nii hästi ei läinud, sest peredele ei olnud linnal kortereid anda ja väljatõstetuid oli väga palju.

    • to ajupestud maali maalt 2 nädalat ago

      Miks sellist jama üllitad? Kui sul “veetoru on katki”, siis mine hundiurkale etkari manu. Burešin avitab sinusuguseid ju oma “prillikivi auraga” igavesti. Too mõni konkreetne näide ka ikka, kes tõsteti “väga palju tänavale”. Oled nagu leng, kes soiub igavesti ilma mingeidki fakte esitamata.

  2. Rein Mark 2 nädalat ago
    Reply

    Minevikule mõeldes oli loodud Omandireform teadlik korruptsiooni sünnitamine,kus võimule saanud “rahvuslikud” jõud tundsid masstagastamise , loe: andmisega, rahalõhna .Eriti markantseks osutus baltisakslastele vara kinkimine väidetava altkäemaksu eest ja millised majad tänaseni õilmitsevad kui tummad kuriteo tunnistajad meie vaateväljal.Teatavasti võib ühe käe sõrmedel üles lugeda neid inimesi, kelle järjekindlus vargust takistas. Tollane räpase rahaga saadud hõlptulu ja karistamatuse tunne lõi meie riigis tee mitmetele teistele korruptsioonijuhtumitele edaspidiseks ja seda kuni tänase päevani . Nüüdseks lõppes Danske Panga sadade miljardite afääriga, sest süües kasvab isu.Ei mingit südamepiina, kus tollased asjapulgad võiksid nüüd oma põhjatust kaukast ohverdada vaid murdosa kodu kaotanutele või oodatakse viimse ohvri surma?

    • Tubli 2 nädalat ago

      Sa mark/marks too ikka mõni fakt ka lagedale, jätad pidevalt endast labase mulje oma soigumistega. Kui omad fakte tõsised, siis võiks pöörduda kohtute poole…või lahmid nagu tavaliselt ikka.

  3. Feja Räim 2 nädalat ago
    Reply

    Huvitav loogika, Nojah? Sammuksime aga parem ikka mööda ämbreid edasi? Nii või? Kuhu? Need sundüürnikeks tehtud riikliku ülekohtu ohvrid, kes jäid ilma nii oma eluasemest kui ka muudest hüvedest ja kelle elud aastakümneteks rikuti, peavad saama kahjutasu nii moraalse ülekohtu eest kui ka riigi seadusevastase poliitilise otsuega varalistest õigustest ilmajätmisega tekitatud materiaalse kahju täies ulatuses hüvitatud.

  4. Nojah 2 nädalat ago
    Reply

    Praegune valitsus peab heastama kõigepealt neid tohutuid vigu mida tegid Ansipi ja Rõivase valitsused viies meie elatustaseme viimaste hulka. Kõik see heastamine võtab aega.Laari valitsus tegelikult on süüdi et inimestele ei antud vastu elamispinda vaid nad aeti lihtsalt kodudest välja. Kõige tähtsam on praegu et iga inimene meie maal saaks elada inimväärselt ja tuleks lõpetada sekkumine teiste riikide siseasjadesse.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.