Üle kõigi Eesti

Aerofoto Tallinn 6.07.2019

Reet Kudu

Tallinnas ehitatakse praegu Reidi teed läbi Kadrioru, et Viimsi härrad õigeaegselt Toompeale saabuksid. Ehk on need „uusrikkad“, kes nõudsid koduteed? Oh ei,  neid nii ei tembeldata! Igas telekanalis on viimasel ajal hoopis pidevalt juttu, et meie peaaegu ideaalne väikeriik kaotavat Euroopas palju oma särast üksnes tänu pahadele „uusnatsidele“, kelle olemasolu tegevat kõik õiged ja head inimesed nõutuks.

Aga kui  EKRE ettepanek rahvahääletusteks oleks juba varem läbi läinud, siis oleks  Kadrioru rikkumine   ilmselt võimatu olnud, sest Reidi kiirtee vastu koguti rahvalt tuhandeid hääli. Nagu ka selle vastu, et Rail Baltic valmib just niisugusel kujul. Millegipärast ei taha aga just nimelt end liberaalseks ja demokraatlikuks nimetavad parteid, et rahvahääletus muutuks Eestis sama tavapäraseks nagu Šveitsis, kus neid korraldatakse pidevalt ja ka märksa vähem ümbrust hävitavate projektide puhul, kui seda on olnud Kadrioru ranna maatasa tegemine. Tõsi see, et ka Rail Baltic’u puhul oleks vaja olnud rahvahääletust, aga  raudtee vähemalt ühendaks meid kõiki rohkem Läti ja Leeduga. See on projekt, millest oleks kasu kogu rahvale. Aga uusrikaste Viimsist kesklinna jõudmise nimel Kadrioru ranna üleskaevamine on minu jaoks igati võrdväärne sellega, kuidas Stalin värdjastas Moskvas vana Arbati.

Ometi ei mainitud „Kõigi Eesti“ ühislaulmisel kordagi Reidi tee ehitamist, mis laiutas otse headust ja inimlikkust nõudvate õilishingede selja taga. Ehk  seepärast mitte, et tegemist oli hoopis „Üle kõigi Eestiga“ – nendega, kes tundsid end  igal juhul „pahadest“ üle olevat? Ja nii kihutati ka ühislaulmisele üle rohu ja pargiti kesk muru, sest mis enam sellest väikesest rohulapist, kui kogu Kadrioru randa võib üles kaevata, sõita julmalt üle pargiilu ja inimeste hingede.

Kadrioru hävitamine juhtub just täna ja praegu, seda ei saa  õigustada murranguaja segadusega, kui tuhandete inimeste kodud hävitati omandireformi tulemusena, sest ammune stalinlik ülekohus olevat vajanud  kibekiiresti heastamist. Ehk oli ka läbimõtlematu tagastamine  „lehma lellepoegadele“, nagu rahvas naeris, pigem „uusstalinistlik“ tegu ehk Stalini-aegse ebaõigluse elustamine ning  sugugi mitte täiuslik õiglus ja headus? Neil, kellele midagi tagastama hakati, olid ju kodud ammu olemas.

Ehk oleks ka see tohutu tragöödia jäänud paljude Maarjamaa elanike jaoks olemata, kui juba siis oleks olemas olnud rahvahääletus ja meilt kõigilt oleks küsitud: kas te tahate, et inimesed aetakse uuesti kodudest välja, nagu seda tegi Stalin? Aga meilt ei küsitud, ja seepärast vastutavad kodukaotanute  ees eelkõige selle „uusstalinistliku“ õhkkonna tekitajad; neid oli vaid käputäis.

Näiteks endine Eesti Üürnike Liidu tegevjuht Peeter Tedre meenutas, kuidas  Marju Lauristin käis  koos abikaasa  Vihalemmaga isiklikult Pärnus nende kauniks kujundatud kodus; alles hiljem selgus, et see polnud heatahtlik külaskäik, vaid Vihalemm tahtis nende korterit endale ehk „tagasi“. Kuhu – tagasi? Kas aega, kui kehtis stalinlik ilma kohtuotsuseta väljatõstmine armastusega loodud kodust?  Noortele teadmiseks ja eneseharimiseks, et  täpsem info selle kohta on saadaval Eesti Üürnike Liidu kogumikes „Kodu ja õigusriik“, „Kaotatud kodud“, „Lõhutud kodud“, „Kodu ja õiglus“, mis vabalt olemas Üürnike Liidus. Te ei tea nende olemasolu? Loomulikult mitte, sest neid ei reklaamita ei riigi- ega erakanalites, ammugi mitte „uusnatsidega“ võitlevas peavoolumeedias.

Kas omandireform kujunes tõesti pigem  „uusstalinistlikuks“, küsite te kohkunult? Kui loete läbi Üürnike Liidu poolt välja antud kogumikud, siis võite ise otsustada.  Igatahes Johannes Lauristini tütar Marju pidas  tagastamise ajal sama sütitavaid kõnesid, kui tema isa stalinliku küüditamise ajal.  Mina elasin  Tartus kogu lapsepõlve just Johannes Lauristini nimelises tänavas, pidin tuupima kohustuslikke punateadusi ülikoolis ja seepärast pean kodusid hävitavaid (kuri)tegusid märksa kohutavamateks ja Eesti riiki lõhestavamateks kui meeleheitel rahva praegust  „ootamatult tigedat“ ropendamist, mis kasvas ju tegelikult välja üksnes kõigist nendest  seadustest, mille vastuvõtmisel ja täideviimisel pole rahval olnud mingit sõnaõigust.

Meie omandireform oleks kindlasti kujunenud  märksa vähem ebainimlikuks, kui enne oleks tehtud rahvahääletus. Ehk oleks tagastama pidanud  vaid nendele, kes  oleksid tahtnud kunagistesse kodudesse tõesti tagasi tulla ja sinna elama asuda? Igal juhul poleks tohtinud  inimelude ja kodudega suurt  äri teha.    Olen  tagastamise traagikast kirjutanud  romaani „Muidumiljonärid“, mida pole samuti riigikanalites reklaamitud nagu ka Eesti Üürnike Liidu poolt välja antud vapustavaid  kogumikke;  need pole jõudnud meedia esikaantele. Jah, sellest kurjusest sotsiaaldemokraat Indrek Saare abikaasa Ülle Lichtfeldt ei räägi, kuigi just populaarne näitlejanna  tõdes ajakirjas „Kroonika“ (12.04.2019) „nõutust maad võtva kurjuse ja vaenu üle“, sest „Eesti on ühtäkki paks vaenust ja vihkamisest poliitiliselt leeristunud  rahva vahel“.

Nõutud on kahjuks ka paljud demokraatlikud poliitikud. Putśiaastal 1991, kui hakati täide viima uusi seadusi, oli  sotsiaaldemokraat Indrek Saar tõesti vaid Kuressaare 2. Keskkooli lõpetaja, aga kohe pärast Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemat Lavakunstikooli sai temast staar eluteatris – ta oli kümme aastat Rakvere Teatri direktor, seejärel 2002–2007 Rakvere linnavolikogu aseesimees. Niisiis kohe koolipingist rahvast juhtima nagu ka paljud teised noored, kes  pole (õnneks!) kuigivõrd omal nahal nõukogude aega kogenud.   Seepärast ma  ei imesta, et ka poliitiku kaunis ja edukas abikaasa Ülle  ei mäleta kurjust, mis kaasnes üheksakümnendatel  tuhandete eestlaste kodudest väljatõstmisega ja kodakondsusetusega. Seda ei tea paljud, keda see isiklikult ei puudutanud. Nende tuhandete tragöödia kohta ei saanud me enam  infot „Vabast Euroopast“ või „Ameerika Häälest“, sest Eestisse oli saabunud täiuslik demokraatia, mille üle kaebamist peeti peaaegu riigireetmiseks nagu ka praegust „uusnatsismi“. Kas aga kodude ja kodakondsuse äravõtmine polnud siiski veel suurem kurjus kui praegune kuri sõim?

Teid pole kodust välja tõstetud ja teil pole ka halli passi? Te lihtsalt ei talu sõimlejaid, ähvardajaid ja ropendajaid ning usute häid ja viisakaid telekommentaatoreid, kes halbu inimesi hurjutavad? Aga minge sellegipoolest Kadrioru randa ja vaadake, mis imekaunist „Russalka“ ümbrusest on järele jäänud. Kas teile meeldib see Reidi tee, mis on nii väga sarnane Kalinini prospektile, mille Moskvasse rajas Stalin? Kui ei meeldi, siis oleks ehk rahvahääletus mõnikord  ühislaulmisest tululikum?

 

6 kommentaari
  1. Sussu 3 kuud ago
    Reply

    juba kurtis, et linnavalitsus tõmbas tal püksid üle pea. Maksis Sussule selle eest, et too vait oleks ja Reidi puudelangetamisega nõustuks. Ahnus ajas Sussu upakile ja kui kinga sai, kukkus kurtma.

  2. Feja Räim 3 kuud ago
    Reply

    Uued üllatused on soolas. Oma kodud võõrastele loovatama pidanud inimesed on nüüd oma uue elamispinna eest 30 aastast pangavõlga tasudes mõnede arvates nii rikkaks saanud, et nüüd oleks aeg neile veel kinnisvaramaks ka takkajärge kehtestada.

  3. eeatlased on metsarahvas, loodusrahvas,tundlik nõiarahvas ? 3 kuud ago
    Reply

    Nüüd omgi huvitav mood loodus ära tsementeerida.
    Vaadake kasvõi Rapla kesklinna puhkeala. TAIMED, PUUD, LILLED, ROHI KADUNUD! MAA KAETI KIVIPLAATIDEGA, ET SINNA VAHELEGI ÜKSKI ROHULIBLE EI KASVAKS. PUUD RAIUTI MAHA. 2 kuusekest, kui ellu jäävad.
    Purskkaev tuli küll omapärane, kiviplaatidest orgu nõrutavad vaevaliselt vett ü,,argused plaadid, veekõrgus 2 cm.
    Aga ta aurab vahel…
    Tapa jaama park, mis oli omaaegne jaamapark ja võinuks, niipalju kui teda veel säilinud oli ka kaitse alla kuuluda nagu jaamahoone isegi. Selle asemel puud maha, põõsad ära ja maatükike kaetud kruusaga, kus tsementkastides mõnes kohas lõikheina näha võib. Puudealust varju pole mujal kui veel ainult kiriku ümber aga kuulda oli et neidki maha võtta tahetakse.
    Sestap ärge imestage kui Kadriorgu sedasi laastatud on. Minu lapsepõlved möödusid pargis, samuti mu ema lapsepõlv ja noorus Kadriorus, kõikide sugulaste ja vanemate tuttavate kaunimad mälestused seotud selle pargiga, igaühel teatud puud ja pingid.Juba sõjajat ,kui lahkuti ja kohtuti, sageli igaveseks. See pargi vägistamine hakkas ju ammu pihta, puud pügati nagu küünlajalad 7 haruliseks, rohelust hävitati,puid raiuti,
    kadusid paljud linnud ja väikeloomad. Selle asemel tuleb rikkur kel tarvis igalt poolt oma limuga läbi põrutada- läbi esivanemate maa,ükslõik kes ette jäävad-inimeste mälestused või loomade elupaigad.

  4. uskmatu toomas 3 kuud ago
    Reply

    Mis puutub Reidi teesse siis see on rohkem sadamast tuleva liikluse suunamiseks linnast välja,aga Rayl Baltic sellisel kujul on idioodi unistus !
    Meie suured rahvamehed halavad kogu aeg kuidas meile tehti ülekohut venelaste poolt,küüditati,pandi vangi või lihtsalt löödi maha sj.kui head olid sakslased ja hiljem metsavennad kes ei röövinud ega tapnud??
    Meie omaaegsed omandireformi läbiviijad on saadetud austusavaldustega pensionile aga peamees kui võimetu juhib meie riigi panka.
    Kui mõistame süüdi küüditajaid siis miks meie omandirehvormi tegijad ei ole kas või moraalselt siiani süüdi mõistetud vaid korraldavad suuri kokkutulekuid kus ei väsi ennast kiitmast !!
    Usklikud usuvad – küll Jumal karistab aga tegelikult karma nõuab oma osa ja seda mitu põlvkonda ka hiljem.

  5. Vahest 3 kuud ago
    Reply

    oleks arumaim lahend kogu Tallinn muuta suureks tänavaks.

  6. Vinokur-Ossedin 3 kuud ago
    Reply

    Nii kõlab vallandatud toimetaja viha kogu meie õitsva elukorralduse vastu!
    Mida veel on tulemas?

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.