Ida-Virumaa saatus ikka ühel kaardil

Vsevolod Jürgenson, Mustamäe Linnaosakogu liige

Ida-Virumaa saatus ikka ühel kaardil

Ida-Virumaal on nukrad ajad. Hüppeline hinnatõus CO2-heitmete kauplemissüsteemis on muutnud piirkonnas suurimat tööhõivet pakkuva põlevkivienergeetika mõttetuks. Valitsus näeb monomajandusel püsiva piirkonna päästmist uute põlevkiviõli-võimsuste rakendamises. Lahendus Ida-Viru kriisile pidavat olema ilmselge, ent võtma mõned aastad aega, kuni uus õlitehas riigi suurinvesteeringute abil kerkib. Mida töötuks jäävad energeetikud ja kaevurid seni tegema peavad, sellele küsimusele pole aga selget vastust antud.

Põlevkiviõli tootmise mõttekus oleneb naftaturust

Öeldakse, et jänes kaarte ei mängi, ent kas on ikka mõistlik loota valdkonnale, mille tasuvus ja kestlikkus oleneb nafta hinna liikumisest? Soov lahendada Ida-Viru kriis põlevkiviõli tootmise laiendamise abil põhineb arvamusel, et lähema kümnendi jooksul vedelkütuste nõudlus suureneb, pakkumine väheneb ja hind kerkib tuntavalt. Kust selline raudkindel veendumus saadud, jääb arusaamatuks, kuna näiteks transpordis minnakse vedelkütustelt üha enam üle gaasi- ja elektrisõidukitele; sama toimub ka muudes valdkondades. On tõenäoline, et lähima kümnendi jooksul saabub päev, mil tehakse otsustav läbimurre vesiniku või mõne muu saastevaba tulevikukütuse kasutuselevõtmiseks.

Kas selleks ajaks on Ida-Virumaa õlitootmine tagasi teeninud riigi poolt sinna uputatud suurinvesteeringu? Ent mis veelgi olulisem: kas õlitööstuses rakendust leidnud töötutearmee peab läbi elama uue masskoondamise piinad?

Eesti Energia juhatuse liige Margus Vals leiab, et uuele õlitehasele kulutatav 200 miljonit tasub end, kui nafta maailmaturu barrelihind jääb hulpima kusagile 60 dollari kanti. Ka praalib juhatuseliige, et isegi 45 dollari juures barrelilt tasuvat põlevkiviõli tootmine end ära, kuid see tundub pigem majandusloogikast kauge kuraasitamisena, mitte suurettevõtte juhatuse liikme tõsise seisukohana. Ent mis jääbki Valsil muud üle, kui põlevkiviõli-ideele takka kiita, sest paremat plaani jamast väljatulekuks pole ei Eesti Energial ega ettevõtte omanikul Eesti Vabariigil.

Koos Eesti Energiaga eelrafineerimistehast arendava VKG juht Ahti Asmann jääb hinnangutes õlitootmise tasuvusele tagasihoidlikumaks, tunnistades, et projekti jätkusuutlikkuse tagab naftahind vähemalt 60 dollarit barrelilt pikema perioodi jooksul. Veel lisab strateegiline partner Asmanni suu läbi, et kui tekivad kahtlused nafta hinna alanemisest, siis äriplaaniga kaasa ei minda. Tasub meenutada, et VKG on juba korra põlevkiviõli tõttu valusalt vastu näppe saanud, kui nafta hind murdis 2016. aastal alla 30 dollari piiri ja õlitootmisega seotud töötajad tuli koondada.

Kahjuks näitab naftahind viimasel ajal jätkuvat langustrendi. Mõne nädala eest kukkus toornaftatehingute hind New Yorgi börsil 7,9 protsenti, jäädes pidama tasemel 53,95 dollarit barrelist, mis oli suurim langus alates 2015. aasta veebruarist. Londoni Põhjamere brendi hind alanes 7 protsenti, sulgudes tasemel 60,50 dollarit. Viimastel päevadel on langus jätkunud. Põhjamere brendi tehingute hind kuivas kokku koguni 2,08 dollarit, purustades samuti 60 dollari piiri ning jäädes pidama 59,81 dollaril barrelist.

Venemaa hoiatas energeetikaministri Aleksandr Novaki suu läbi, et püsib nafta globaalse ületootmise oht, mis võib viia toornafta barrelihinna 40 dollarini, ent võimalik, et ka 30 dollarini barrelist.

Tark hoiab mitu rauda tules

Ida-Virumaa on aastaid toetunud vaid ühele majandusharule, ja nüüd, mil senine monoareng on viinud kriisini, tuleks hoolikalt kaaluda, kas tõesti puudub piirkonnal perspektiiv mitmepalgelisema ja enam erinevaid võimalusi pakkuva majandusmudeli arendamiseks. Ei maksa uskuda, et idavirulaste mõttemaailm ja füüsilised eeldused on evolutsiooni käigus muutunud sellisteks, et neile sobib ainult kaevandamine ja kaevandatud kivi ümbertöötamine. Kui järele mõelda, siis Narval, Kohtla-Järvel, Jõhvil, Kiviõlil ja Sillamäel on potentsiaali märksa enamaks.

Muidugi on seni suurtööstusele orienteeritud piirkonnas eripalgelise majandusmudeli käivitamiseks vaja riigi tuge. Miks seda siis mitte pakkuda!? Pikas perspektiivis võib see olla kasulikum kui ettemääramatu õlibisnis.

Kindlasti võiks kaaluda Ida-Virule maksusoodustuste andmist. Olgu see siis ettevõtlusest võetavate dividendide ja töötajate tulumaksuvabastus mingi pikema perioodi jooksul.

Mõne aasta eest mõeldi välja meede üle kahekümne töökoha loovale ettevõttele aasta jooksul 50% palgakulude riigi kanda võtmisena. Seegi mõnus mõte võiks kipaka Viru majandusvankri kraavist välja upitamisele kaasa aidata.

Miks mitte mõelda julgelt ja luua piirkonda erimajandustsoon, kus välismaiste suurettevõtete esindusi esialgu lausa vati sees hoitaks, peaasi et nad kohalikele vähemalt Eesti keskmise palgaga töökohti pakuvad?

Ja miks rääkida vaid tööstusest? Narva-Jõesuu, Toila ja teised kaunid paigad on otsekui loodud SPA turismi edendamiseks. Anname naabermaa elanikele võimaluse vähemalt kahe järjestikuse veekeskuse-päeva ostmisel Eestisse ilma viisata siseneda, ja kogu Peterburi piirkonna veemõnude nautijad toovad oma raha idavirulaste toetuseks.

Majanduselu ja ettevõtete loomist soodustavaid võimalusi on kindlasti veelgi, tuleks vaid lasta fantaasial lennata ja mitte takerduda õlistesse unenägudesse tehasest, mis vaesunud kaevurile mõne aasta pärast taas leiva lauale tooks.

Ida-Virumaa on perspektiivikas piirkond. Meil tuleb sealne rikkus eelarvamustest vabastada.

2 kommentaari
  1. Einstein 2 kuud ago
    Reply

    Laevake see põlevkivi välja, niipalju kui teda veel on ja kütke jumala rahus elektriks. Tulevased põlved /jatkuvat 50 a/ seda ei vaja.Õlitootmisse läheb loogiliselt palju rohkem energiat ja raha sisse.
    Eestis on nii palju,mida toota tarvis – mõned näited – Minisõidukid,kasvõi nagu elektril.tõukerattad aga 4 rattal,kus iste peal eakatele hea poodi või seenele sõita /ei jaksa ju enam metsani minna mitut km/Rattaga ei sõida mitte kõik vanad ega nooredki,kel koormusastma,süda vm.häda.Kõiksugused abivahendid-kepp ei aita
    tasakaaluhäiretega,kukud sellega tükkis jne.jne.
    Väikesed aiarobotid,mis kobestavad,roomavad kastavad,nopivad,rohivad.Maailmas olemas.
    Päikesepaneelid jõukohased igaühele osta. Tuulikute asemel olemasolevad tuulelohed ,mis tuuleenergia elektriks muudavad ja tuulele järele lendavad-otsivad.
    Pisimajad-moodulid puhutud betoonist ca 25-50m2 eakatele. Selle ümber rajada veel aiad. Mõni puu, paar lille-aed ümber, kopp ajab asja kähku korda ja nii, et et eakas saab päris omale selle,osta jõuab endise kodu hinnaga.
    Töökohti annab tohutult eakate koduteenindus ja kodupõetus.
    Trikotaazrõivaste tehas, farmaatsiatehas /vähemalt puhaste,kahjutute ,korralike toidulisandite jaoks/
    KÕike seda võib ju seal Kiviõlis toota!!! Meil pole ju metalle,rasketööstust ei saa, siis jäävadki sellised tooted ja teenused.
    Mis nutate vanade asjade pärast. PROBLEEME EI SAA LAHENDADA LÄHTUDES TINGIMUSTEST, MILLEST NAD TEKKISID /A.Einstein/

  2. Õlitehas 2 kuud ago
    Reply

    on mõttetu kuni õli kogu maailmas on odav. Praegu on meil arukas õli osta välismaalt sisse.
    Mida aga teha põlevkiviga? Et kaevandamisoskus ei kaoks, tuleks aastas kaevandada kuni 2 miljonit tonni. Kuid seda mitte ära põletada ega õlistada, vaid töödelda keemiatööstuses. Põlevkivist saab ka muid vedelikke ja segusid. Mäletan kuidas Kiviõlis ja Kohtla-Järvel naised töötlesid jääkidest tarbeaineid. Käisime klassiga sealse elu-oluga tutvumas, et ehk mõni lõpetaja läheb sinna tööle.
    Meil aga keemiatööstus hävitati, samuti keemiatehnikum. Nüüd ollaksegi olukorras kus asjatundjaid pole ja põlevkivi osatakse ainult põletada või mõttetut kallist õli toota.
    Ida-Viru küsimuse aga lahendasin ära juba aastat 5 tagasi: riigikogu ja valitsus tuleb viia Sirgalasse ja Viivikonda. See tõmbab sinna ka ärikaid ning elu ja tööstus Ida-Virus lööb taas õitsele.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.