Head uut aastat, Baltimaad!

Enn Eesmaa, Riigikogu väliskomisjoni esimees, Keskerakonna välissekretär

Olen arvamusel, et Balti ketti, seega ka Balti teed, tasub mõõta mitte kilomeetrites, vaid aastates. 675 kilomeetrit saab ju kord otsa, Balti tee tulevikku loodetavasti mitte kunagi.

Sel aastal võtsin Riigikogu ja oma erakonna esindajana osa Riias toimunud Balti keti pidustustest. Kohal oli peaminister Jüri Ratas ja Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Aadu Must. Me kõik saime ka sõna ning tänasime lätlasi eeskujulikult ja suurejooneliselt korraldatud pidustuste eest. Läti Seimis on nüüd lisaks Balti saalile ka Balti tee saal, kuhu kogutakse mitmesugust mälestusmaterjali.

Sõitsin autoga Tallinnast Riiga ja mõtlesin, mida tegelikult tähendas Balti keti organiseerimine ja edukas läbiviimine ajal, mil vähesed liikusid ringi oma autoga ja bussiühendused olid nigelad. Raske on täna ette kujutada inimspaleeri moodustamist Tallinnas kasvõi Toompealt linna piirini, saati siis Vilniuse Gediminase platsi ja leedulaste jaoks püha katedraalini. Kilomeetreid oli ju hoopis rohkem kui 675, sest kett kulges mitte linnulennult kõige otsesemat teed pidi, vaid läbis ka Võhma, Viljandi, Nuia ja Rapla ning mitmeid teisigi paiku Eestis, rääkimata peatrajektoori kõrvalpõigetest Lätis ja Leedus.

Balti apellist Balti ketini

Mõnigi on arvanud, et ega tänapäeval sellist rahva ühtsust enam pole, et üleskutsed jääksid elektroonilisele tasemele; koguks tuhandeid poolehoidu väljendavaid postitusi, kuid inimketti ei sünniks. Väitega võiks isegi nõustuda, kui meil poleks laulupeokogemust. Piisaval põhjusel tuleb tänagi rahvas välja, unustab mõneks ajaks meid lahutavad teemad ning keskendub peamisele – sellele, mis ühendab ja koondab. 30 aasta eest tahtsid meie rahvad totalitaarsüsteemist välja saada, vabaks saada.

Balti kett polnud mitte protsessi algus, vaid loogiline jätk. Kümme aastat varem olid 45 eestlast, lätlast ja leedulast koostanud, alla kirjutanud ja ÜRO peasekretärile saatnud Balti apelli. Eesti poolt andsid nelja lehekülje pikkusele dokumendile allkirja Enn Tarto, Mart Niklus, Endel Ratas ja Erik Udam. Siinkohal on paslik meenutada, et märgukirjale andsid Moskvas allkirja ka viis vene vabadusvõitlejat, nende seas Nobeli preemia rahuauhinna laureaat, akadeemik Andrei Sahharov. Märgukirja tekst saadeti ka NSV Liidu, kahe Saksa riigi ning Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele. Apelliga nõuti Molotovi–Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ning õigustühisteks kuulutamist. Märgukiri tähendas nõuet taastada Balti riikide iseseisvus. Apelli koostajad said karmilt karistada, kuid mõned neist, Enn Tarto teiste seas, on praegugi meie hulgas ja suhteliselt rahuldava tervise juures. 23. augustil 1989 toimunud Balti kett andis mitu olulist ja otsustavat signaali. See näitas, et kolm rahvast on otsustanud seista oma riikliku iseseisvuse taastamise eest. Nende rahvaste seast sirgusid väärikad liidrid, kes võtsid vastutuse ning asusid rahvaste tahet teostama.

Üle miljoni inimese tõestas, kui suutelised me olime suuraktsioonide korraldamisel. Kord ja distsipliin kogu trassil oli eeskujulik, kõik panid tähele, et Balti kett oli väga sarnane meie laulupidudega; selle tunnuslauluks sai hümnilaadne „Ärgake, Baltimaad!“. Ometi oli tegemist otseselt rahvuslik-poliitilise, rahumeelse jõudemonstratsiooniga.

Sõnum jõudis paljude rahvasteni, mõnedki tipp-poliitikud asusid meie nõudmisi toetama. Kõik see ja palju muudki viis Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel taastamiseni 23. augustil 1991. Olin toona „Aktuaalse Kaamera“ peatoimetaja ning tegin sagedasti kaastööd Soome MTV-uudistele. Mu loominguline rekord oli putšipäevilt, kui tegin soomlastele 6–7 uudislugu päevas. See oli oluline, sest keegi ei teadnud siis, millega putš lõpeb.

Uuel Balti teel

30 aastat on inimese jaoks pikk aeg, aga inimkonna tasandil pole seda eriti palju. Mõne rahva, ka meie, eestlaste jaoks oli see ajaloo pöördepunkt. Seepärast soovisingi Riiga kogunenud  Balti riikide esindajaile head uut aastat, sest 23. augustil algas meie riikide arengus uus ja loodetavasti lõplik epohh. Kolmekümne aasta eest ei aidanud meid eriti keegi, pigem hoiatati Gorbatšovi liini torpedeerimise eest. Nüüd on sama teed astumas paljud teised rahvad. Oleme neid mitmeti abistamas.

Riigikogu lööb hoogsalt kaasa Idapartnerluse programmis. Käisin üsna hiljuti kahel rahvusvahelisel seminaril Vilniuses ja Batumis, suhtlesin oma kolleegidega teistest parlamentidest. Tean, kuivõrd nad ootavad meie toetust ja praktilist abi, sest oleme suutnud oma unistused vabast Eestist teoks teha. Olen alustanud tööd vähemalt Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepingu sõlminud Ukraina, Gruusia ning Moldova parlamendiga senisest tihedamaks koostööks. Tean, et neid huvitavad mitmed küsimused, alustades valimisprotseduuridest kuni Eesti mitmekülgsete kogemusteni Euroopa Liidus ja NATO-s. Nad rõhutavad, et usuvad meie nõuandeid rohkem, kui pikka aega vabades demokraatiamaades elanud ja tegutsenud poliitikuid, kel puuduvad meie rahvaste kogemused. Balti tee on otseselt inspireerinud nii mõnegi rahva iseseisvuspüüdlusi. Mäletame ju Kataloonia teed ning hiljuti toimunud Hongkongi teed. Protesti põhjused ja nende riikide olud on loomulikult hoopis teised. Hispaaniat on võimatu võrrelda Nõukogude Liiduga, kuid igal rahval peab olema õigus oma arvamust ja muret väljendada. Eriti vabas ja demokraatlikus riigis.

Oleme alles Balti tee alguses. Me ei astu seda teed üksi ega isoleeritult. Me kõrval on ruumi kõigile, kes peavad  kalliks vaba ja demokraatlikku maailmakorda. See oli oluline kolmekümne aasta eest, see on tähtis ka täna ning küllap hommegi veel.

2 kommentaari
  1. maali maalt 2 kuud ago
    Reply

    Balti kett oli võimas ja sellega me näitasime oma suhtumist okupatsioonidesse. Kahjuks ei ole veel siin ilmunud U.Lahe kiri USA Kongressile. MRP 1941a. koos oma salaprotokolliga ei kehtinud juba seoses lepingu rikkumisega Hitleri poolt ja Stalin oli tõsiselt mures oma riigi julgeoleku pärast., kui Baltimaadesse tuli Saksa aeg. Kõik arvasid, et Balti maad okupeeriti Jaltas, kui Roosvelt ja Ghurchill pakkusid Stalinile Baltimaid. Tegelikult kirjutab Churchill, et jaan.1942a. nõudis Stalin tungivalt Baltimaid USA-lt ja Inglismaalt. Märtsis 1942a. palus Churchill president Roosvelti tungivalt toetada rahukonverentsil Venemaa nõudmist Balti riikide järele. Väikeriike kasutatakse alati vahetusrahaks suurriikide omavahelistes sõdades.

  2. Mis 2 kuud ago
    Reply

    puutub Kätälunjasse ja Höngkongi, siis olen teist meelt ehk olen ausam kui Enn. Kätälaade õigus ei pea piirduma ainult arvamuse või mure väljendamises nagu arvab Enn, vaid neil peab olema ÜRO põhikirjale vastav õigus enesemääramisele. See tähendab aga ka õigust iseseisvuda, mitte ainult lasta oma rahval verd valada. Ometi on ÜRO põhikirjaga nõus nii Espanja kui ka Eesti, miks Eesti ei seisa siis kätälaade enesestmõistetavate õiguste eest? Kui sitt püksis, siis nii ka öelgegi.
    Ning mis ajast on Espanja demokraatlik riik ehk millal on seal kuulunud võim rahvale?
    Höngkongiga on teine lugu, seal ei taodelda iseseisvuda, vaid nõutakse erinevalt peremehe ettekirjutistest suuremat õigust ise oma elukorraldust määrata. See on ka põhjus, miks mõnedki allutatud piirkonnad eelistavad jääda okupandi võimu alla, sest omad nöögivad rohkem. Hea näide Kumuuri saared.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.