Miks nad lahkusid augustis 1994?

Vello Rekkaro, PhD, logistikaprofessor

Mäletatavasti lahkus Vene sõjavägi 1994. aasta augustikuu lõpuks organiseeritult kogu Eestist, jättes suhteliselt kenas olukorras maha oma sõjaväeosade majutuspaigad. Veendusin suure üllatusega selles näiteks Hiiumaal endise radarijaama personali eluruume vaadates, kui käisin sügisel saarel tavapärasel seeneretkel.

Nüüd on ilmunud ajalehtedes meenutusi tolle aja sündmustes vahetult osalejatelt. Nii pühendas 25. juuli Maaleht juulilepete 25. aastapäeva puhul kaks lehekülge nende sündmuste kajastamisele pealdisega „Minister Jüri Luik: otsus lepingutele alla kirjutada sündis kohapeal, lõunasöögisaali nurgas“.

Lennart Meri ja Boriss Jeltsini ametlikul kohtumisel Kremlis presidendi administratsiooni ruumides 26. juulil 1994 osalesid Eesti poolt välisministri kõrval veel asekantsler Raul Mälk ja suursaadik Mart Helme.

Jeltsin esitas kõigepealt Venemaa ametliku positsiooni, mille ta luges paberilt ette. Ja see oli pigem räige sõim Eesti aadressil, mille tõenäoliselt olid valmis kirjutanud välisministeeriumi ametnikud, nendib J. Luik. Meri vastas sellele, et asjadest pole õigesti ette kantud, ja rääkis Eesti seisukohtadest. Lõpuks Jeltsin veel käratas: „Te olete kõik minu vastu pööranud!“ Ning näitas kaante vahelt Bill Clintoni ja Helmut Kohli kirju – nemad toetasid vägede väljaviimist.

Ning siis jõudis Jeltsin küsimuseni: kus need paberid siis on? Välisministrid Andrei Kozõrev ja Jüri Luik panid lauale lepingu eelnõu ning hakkasid vaatama, kas on võimalik kohe midagi teha. Presidendid aga siirdusid einestama.

Vägede väljaviimise leping oli väga põhjalikult läbi töötatud ja Eestis ka põhimõtteliselt heaks kiidetud. Kuid seal oli üks auk, tühimik – kuupäeva kohal.

Vahepeal jõid ja sõid Meri ja Jeltsin Kremli Suures Palees. Kui välisministrid jõudsid nende juurde oma tööd tutvustama, kiitis Jeltsin selle heaks ja ütles uuesti: „Lahendame selle täna ära, täna on see võimalus.“

Jääb mulje, et just Jeltsin soovis neid leppeid kiiresti allkirjastada. Nn juulilepped sõlmitigi Moskvas algselt vene keeles ja eestikeelne versioon tehti hiljem. Ka valitsusjuht Mart Laarile helistas Jüri Luik alles pärast seda, kui lepe oli alla kirjutatud.

„Lepped, mille sündi keegi ei uskunud. Jeltsin ja Meri võtsid viina ning leppisid kokku Vene vägede lahkumises“ – sellise pealdisega oli 26. juulil Eesti Päevalehe pilguheit minevikku.

Veel 1994. a. maikuus Itaalias Napolis G7 suurriikide juhtide ja Venemaa presidendi Boriss Jeltsini kohtumisel vastas viimane vägede Balti riikidest väljaviimise kohta: „Njet!“ Seda ei juhtu. Ja ometi tuli 23. juulil president Lennart Merile ootamatult teade, et Boriss Jeltsin kutsub teda Moskvasse. Pühapäeval, 24. juulil läks Venemaa Eesti suursaadik Kadriorgu ja aitas isiklikult viisasid passidesse kleepida!

Venemaa vajas lääneriikide toetust, nii poliitilist kui ka majanduslikku. USA asevälisminister Strobe Talbott on kirjutanud oma raamatus „Vene sild“, et Bill Clintoni administratsioon oli vägede Balti riikidest välja viimise vastukaubana pakkunud G7 liikmeks võtmist. Mart Helme meenutustest loeme, kuidas Jeltsin luges Merile paberilt kurja kriitikat ja Venemaa ametlikku seisukohta ning Meri vastuargumendid jätsid Jeltsini suu ammuli! Jeltsin leebus ja käratas oma inimestele, et olgu lepingud kahe tunni pärast valmis.

Mis siis ikkagi oli selleks imeliseks hoovaks, et need väed meilt nii kenasti lahkusid?

Tehingu käivitas aga hiiglasliku rahahulga sidumine vägede lahkumisega.

Sellest kirjutas sundüürnikust kirjanik Uno Laht oma kirjas USA Kongressile 1997. aastal – Vabaduse toetamise raha kulutamisest Eesti albaniseerumiseks“. (Rmt: 2012, Kodu ja õiglus. Ettekannete ja dokumentide kogumik, lk 140-151): „…oktoobris 1992 võtsid USA Kongressi mõlemad kojad mäletatavasti vastu 24 miljardi dollarilise maksumusega seaduse vabaduse toetamise kohta. Selle seaduse lõplikus versioonis muudeti USA abi Venemaale  täielikult sõltuvaks Vene vägede lahkumisest Balti riikidest. … Loomulikult oli Venemaa reaktsioon sellisele rahahulgale – 2,5-kordne Lahesõja maksumus! – kiire ja positiivne.“ (lk 146)

Mõned asjad on siiski päris mõistetavad siin maailmas.

 

4 kommentaari
  1. uskmatu-toomas 3 kuud ago
    Reply

    Alles oli Delfis üllitis us vene väed lahudes võtsid kasarmute uksed ja aknad ka kaasa ? Tegelikus oli vastupidine-täiesti korras hooned ja ehitised laastati meie enda inimeste poolt !
    Milleks peab meedia kogu aeg valetama ! Ega eriti midagi pole muutunud hr.Lahe kirjeldatud olukorraga meie ametimeeste,ajakirjanike jne.pidevas viha õhutamises !

  2. Aja Lugu 3 kuud ago
    Reply

    Venemaa lahkus Baltikmist ja Ida-Euroopast tingimusel, et siia NATO vägesid ei tooda ja piirkond jääb puhvertsooniks kahe suurjõu vahel.Oleks Venemaa ette teadnud, et vastaspool unustab üsna kiiresti oma lubadused (ilmselt suulised!), oleksid vene väed siin tänaseni ja meil poleks mingit hirmu, et idast mingi kallaletung võib toimuda. Eestil poleks mingit vajadust Javeline ja teisi torusid osta ning kaitse-eelarvet paisutada.

    • Just 3 kuud ago

      aeg kirjutab ette omad tingimused ning ka neist kokkulepetest hoolimata oleks Boriskal tulnud väed nagunii välja viia. See oli juba üleüldine vabanemine, mitte enam mingite tegelinskite kokkulepe viinapudeli taga. meie viga oli selles, et nii kergesti ainult vormilisega leppisime. Eks Lennartil olnud vaja ennast näidata kui suurt vabastajat, ta pidas silmas ju teist ametiaega, selleks oligi vaja Eesti riikidevaheline õiguslik seisund ning tulevik (täna: olevik) ohverdada.

  3. Midagi 3 kuud ago
    Reply

    üllatavat siin pole. Jupikaupa oleme neist kõigist teguritest juba kuulnud. Kuid veelkordne kinnitus, et Eesti ja meietaoliste saatus otsustatakse rusikariikide tagatubades, meil jääb üle vaid õnnelikult kuuletuda.
    Kuid olgem ikkagi täpsed: vankade väed lahkusid siiski ainult ENSV maa-alalt, Narvataguse ja Petserimaa on endiselt okupeeritud ja väedki seal sees. Praegu käibki mäng meie unustamis eja ükskõiksuse peale, et ajaga harjutakse igasuguste vankade kallaletungide ja vallutustega ning kuulutatakse siis kõik seaduslikuks. Seda võib ka iga päev reeturitelt ja vabadussõja mõnitajatelt näha ja kuulda.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.