Üks kohati ebaõnnestunud raamat õigusteadusest

Ando Leps, õigusteaduse doktor, Riigikogu VIII ja IX koosseisu liige

Mõni aeg tagasi ilmus uhkes köites raamat, kui soovite – monograafia – õigusteadusest, pealkirjaks „Eesti õiguse 100 aastat“. Selle autorid on TÜ õigusteaduskonna professor Marju Luts-Sootak ja dotsent Hesi Siimets-Gross. Trükise lähemal sirvimisel aga selgub, et tegemist on tegelikult raamatuga, mis nii väga ei sobikski vaagima Eesti õigust. Miks?

Kõnealune väljaanne osutub markantseks juba seepärast, et Marju Lutsu, hiljem Marju Luts-Sootaki teoseid on valitud allikate ja avaldatud kirjanduse rubriigis 12 korral ning tema abikaasa, professor Jaan Sootaki puhul samuti 12 nimetust, mis viitab sellele, et teised õigusteadlased nagu poleks peaaegu üldse midagi kirjutanud… Tähtsamast tähtsam on olnud aga see, et abikaasade Sootakite vahel on säilinud „absoluutne võrdsus“ ja et ainult nemad teavad, kui palju on peale nende veel ühe või teise eesti õigusteadlase kirjatükid väärt…

Kuid ikkagi jääb allakirjutanule mulje, et teised Eesti õigusteadlased peale Sootakite ei tea õigusteadusest suurt midagi, ning kui nad on teadupärast või kogemata sattunudki nimetatud autorite armust sellesse raamatusse, siis peavad nad tegema vähemalt sügava kummarduse ülevaate kokkupanijate suunas. Või on siin selle taga teatud trots, et Jaan Sootaki ei esitatudki Eesti TA akadeemikuks…?! Aga võib-olla oleks ta just seda tiitlit väärinud?

Kuid siiski. Isegi seitsme publikatsiooni äramärkimist on pälvinud rahvusvahelise õiguse tundja professor Lauri Mälksoo, kes on praegu ainuke Eesti TA akadeemik õigusteaduses.

Repliigi korras olgu öeldud, et rahvusvaheline õigus ei kuulu üldse õigusteaduse valdkonda, kuna seda ei ole kodifitseeritud. Ja ilma kartuseta võib öelda, et rahvusvahelist õigust ka edaspidi ei kodifitseerita, sest suurriigid on sellele vastu.

Juriidilistest seadustest saame rääkida ainult sel juhul, kui need seadused on kodifitseeritud. See tähendab, et teatud käitumisnormid on paigutatud koodeksitesse (seadustikesse), näit. tsiviilkoodeksisse, kriminaalkoodeksisse jt. koodeksitesse, mis omakorda tähendab, et teatud käitumiste tagajärjeks on vastutus (karistus) sellise käitumise eest. Näiteks, kuna nn rahvusvaheline õigus on kodifitseerimata, siis see ei kuulu üldse õigusteaduse valdkonda, haarates samas küll riikidevahelisi lepinguid. Miks on nii? See on nõnda väga lihtsal põhjusel: suurriigid ei ole nõus riikidevahelisi suhteid kodifitseerima, sest kuidas siis nii, et nemad kui „maailmavalitsejad“ võivad saada karistatud mingisuguses koodeksis toodud paragrahvide alusel? Loomulikult see ei kõlba kuhugi, leiavad nemad.

Juriidilised seadused on sõna otseses mõttes ühes või teises riigis valitseva kultuuri väljenduseks, nii nagu seda on religioon ja kunst. Õigem on öelda – ühe või teise riigi inimühiskonna kultuuri väljenduseks. Kas see tähendab, et riike on võimalik järjestada ka nende juriidiliste seaduste järgi, mis kajastaks hinnangut, millistes riikides on juriidilised seadused paremad ja millistes halvemad? Ka see on väga keeruline küsimus. Teatud mõttes on see kindlasti võimalik, kuid mitte päriselt, sest  maailmas valitsevad erinevad kultuurid ja religioonid, mis teevad sellise järjestatuse peaaegu võimatuks.

Kõnealuse raamatu väga lugupeetud autorid oleksid pidanud nendest asjadest rääkima.

Unustatud professor

Vaadeldavas raamatus ei ole aga ühtki sõna näiteks õigusteaduse doktorist professor Eduard Raskast (1944–2008), kes on käsitletavatele probleemidele pühendanud eriti palju tähelepanu, kuuludes vaieldamatult Eesti säravamate õigusteadlaste hulka.

Kes oli professor Raska? Ta oli professor Ilmar Rebase õpilane, lugupeetud õppejõud ning tunnustatud õigussotsioloog, kelle arvukad uurimistööd ja publikatsioonid andsid olulise panuse Eesti õigusteaduse, eriti kriminoloogia kujunemisloosse.

Eduard Raska lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna (1970), kaitses kandidaaditöö TRÜ-s (1974) ning õigusteaduse doktori kraadi kriminoloogia alal NSV Liidu Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituudis (1988). Ta töötas aastaid teadurina Tartu Ülikoolis ning Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis. 90-ndate alguses oli ta nõunik EV Ülemnõukogu esimehe kantseleis ning töötas aastatel 1991–1998 Sisekaitseakadeemia rektorina. Ühtlasi kuulus ka Vabariigi Presidendi akadeemilisse nõukokku, olles selle esimees. Aastail 2003–2008, kuni oma surmani töötas ta professorina Tallinnas rahvusvahelises ülikoolis Audentes.

Raska teaduslikku loomingusse kuulus üle saja publikatsiooni. Ta oli üks teerajajaist kriminoloogia, käitumishälvete, kuritegevuse sotsioloogia ja õiguse sotsioloogia uurimissuundade arendamisel Eestis.

2003. aastal autasustas Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel teda Valgetähe V klassi teenetemärgiga. novembril 2008 avati Sisekaitseakadeemias Eduard Raska nimeline auditoorium mälestamaks õppeasutuse loojat ja esimest rektorit.

On kuidagi kahju, et TÜ õigusteaduskonna teadlased ilmeksimatult määravad õigusteadlasi „omadeks“ ja „võõrasteks“, s.t nendeks, kes toituvad TÜ õigusteaduskonna mitte eriti „priskest teadusest“, ja võõrasteks, kellest ei ole mõtet rääkida ühtki sõna, sest neid pole nende arvates üldsegi olemas.

Kahju, et TÜ õigusteaduskonna õppejõudude päriselt omadest, uutest mõtetest või ideedest, kui nii sobib öelda, ei ole eriti midagi kuulda? Kuluaarides räägitakse, et nad ei saavat „paremat õigusteadust“ teha, kuna TÜ maksab neile liiga vähe palka. Järelikult on uued teadmised kõik raha taga… Kuid nii see asi vist ikka päriselt ei ole!?

Tähtsaim õigusteaduse-alane preemia

Kõnealuse raamatu autorite arvates on nõnda: kui kunagi, väga ammustel aegadel „vanajumal“ seal pilveserval jagas inimestele õigusteadust, siis nii saigi õigusteadus „kohe valmis“, ilma mingisuguse „eelloota“, mida just kriminoloogia käsitleb kui õigusteadust ennast, kuid ka teiste teadusdistsipliinidega ühendavat teadust, kui õigusteaduse tippteadust, mis hõlmab endasse kõik juriidilised seadused. Peamiselt sellist õigusdistsipliini on professor Raska oma teostes käsitlenud.

Teadaolevalt sotsioloogia selles osas, mis käsitleb õigusteadust ja õigusteaduse kõige tähtsamat osa ehk tippu, s.t kriminoloogiat, Nobeli preemiat välja ei anta. Kuid Rootsi justiitsministeeriumi algatusel on ka see probleem lahendatud. Alates 2006. aastast hakati igal aastal välja andma „Stockholmi kriminoloogia teadusauhinda“ (The Stockholm Prize in Criminology), mille kätteandmise tseremoonia järgib Nobeli preemiate kätteandmise tseremooniat. See leiab aset järgmisel aastal Stockholmi linnavalitsuse ruumides, samaaegselt Stockholmi Kriminoloogia Sümpoosioniga. Õhtune koosviibimine toimub aga Stockholmi linnavalitsuse Kuldses saalis.

Õigusteaduse alase auhinna määrab kõrgetasemeline 11-liikmeline rahvusvaheline komisjon eesotsas professorite Jerzy Sarnecki (Rootsi) ja Lawrence W. Sherman’iga (USA).

Seni on selle preemia (1 miljon Rootsi krooni) saanud peamiselt ainult USA ja Lääne-Euroopa teadlased. Ida-Euroopa teadlased seda auhinda pälvinud ei ole. Muide, siin allakirjutanu on selle suursuguse õigusteadusliku preemia nominent alates 2018. aastast.

2 kommentaari
  1. Nojah 2 nädalat ago
    Reply

    Eks neid ebaünnestunud raamatuid on teisigi. On lausa laimavaid, alatuid ja ebaõiglasi nagu näiteks on E.Savisaare vaenlaste ja alatute inimeste poolt kirjutatud soperdised parimast, ausamast, targemast, hoolivamast inimesest kelleks on Savisaar. Need autorid on kaotanud oma inimliku palge. Ainuke õiglane raamat on Savisaarest mis on kirjutatud tema sõprade poolt, õiglaste ja ausate inimeste poolt.

  2. Täieste 2 nädalat ago
    Reply

    Andoga nõus, et riikidevaheline õigus pole õigus. See on riikidevaheliste (mitte rahvustevaheliste, selletõttu on õige ka mõiste riikidevaheline õigus) kokkulepete ja vastastikuste kuritegude taluvuse piiridel mängimine. Tavamõistes riikidevahelist õigust nagu karistusseadus, polegi. Kõik käib hetke jõudude omavahelise kisma järgi. Olgu näiteks või ÜRO 1947.a otsus Iisraeli kohta ja tegevusetus tema massimõrvade suhtes. Või ÜRO peataolek venemaa vallutuste suhtes. Põhjuseks just nimelt 5 ainuvõimu kokkulepe maailmas, ehkki nende jõudude suhe on ammu muutunud ning valmistutakse TEADLIKULT järgmiseks maailmasõjaks.
    Mina ei võta neid “õigusteadlasi” tõsiselt seni, kuni nad hakkavad tunnistama, et senised riigikogud ja nende poolt moodustatud ametnikud ja ametkonnad on olnud põhiseaduse vastased, sest riigikogud on “valitud” põhiseaduse vastaselt võrdelisuse nõuet rikkudes. Pole oluline, kas riigikokku sattusid ebaseaduslikult iga 7. või 6. või 5. tegelinski, ka 1 määrab ebaseaduslikkuse ära.
    Seega on nad kõik puhtalt soolapuhujad.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.