Jälle need eksamid… või hüvasti eksamid?

Krismar Rosin, kesknoorte juhatuse liige, endine huvijuht

Mornid näod tulevad koolikoridoris vastu. Eksamite paanika klassiruumis. Mure õpetajate toas ja kirglikud vaidlused Riigikogu saalis. See meenutab koolis huvijuhina veedetud kevadet, kus nii õpilasi kui ka õpetajaid nägi ainult kurbade silmadega. Pikad järeleaitamistunnid ja stress – kõik selleks, et lapsed tõestaksid ennast vanematele ja õpetajatele, õpetajad aga omakorda juhtkonnale ning ühiskonnale. Lõpuks tuleb ju parandada tulemust koolide edetabelis!

Ahtme Gümnaasiumi endise huvijuhina toetan Riigikogus menetluses olevat seaduse eelnõud, mis kaotaks ära kohustuslikud põhikooli lõpueksamid. Samas nõustun, et alles peaksid jääma eesti keele ja ühiskonna tundmise eksamid.

Põhikoolis tahavad lapsed ja noored enamasti lõbu, mängu, kaasaegseid rakendusi, elavaid rollimänge ning näitlemist. Kui õpetajad teavad, et lapsed ei pea aasta lõpus sooritama eksamit (loe: teadma palju-palju kasutuid fakte), julgeb ta rohkem eksperimenteerida. Julgen öelda, et kehtiva õppekava fookus on suunatud eksamitele, kuid oluliselt rohkem tuleks tähelepanu pöörata päriselule. Olgu selleks teaduskatsed bioloogias, arvamusartikli kirjutamine ühiskonnaõpetuses, näidend-kontsert vene keele tunnis või mõni susisev katse keemiatunnis.

Põhikool on eelkõige noorte huvide väljaselgitamise ja toetamise koht. On igati tervitatav, et on olemas programm „Tagasi kooli”, kus edukad inimesed käivad tundides oma elukutsest rääkimas. Veel parem, et kooli kutsutakse kuulsaid inimesi. Eksamite pinge kadumine lubab koolijuhtidel lisada kooliprogrammi elulisi aineid, mida lastel tõesti vaja oleks. Miks keegi ei räägi motivatsioonist ja oma tõelise kutsumuse leidmisest? Kus on meditatsiooni, vaikuse minutid ja suhtluskursused? Mis tunnis märkame laste tõelisi huvisid ja arendame neid?

Ahtme koolis oli teatud hulgal õpilastel eesti keele hinne järjepidevalt kolm. Samas oli neil meeletu räpihuvi ja  koolis  korraldati suuri kontserte. Eesti keele tundi vihik oli aga punasega tehtud parandusi täis. Kõrvalt oli hea jälgida, kuidas huvipõhine õppimine on kordades kasulikum ja tulemuslikum.

Koolikeskkond peab keskenduma eelkõige õppija huvidele. Olen nõus, et kõigil pole noores eas veel kired ja tahtmised välja kujunenud. Seda protsessi ei tohiks piirata eksamite rangete ja pelgalt faktipõhiste nõudmistega. Äkki keegi tahab saada muusikuks, arhitektiks, ärimeheks? Kus on selleks unistuste, motivatsiooni ja meditatsiooni tunnid? Leian, et Narva kolledži poolt korraldatud Starter, kus gümnaasiuminoored oma äriplaane arendavad, neid esitlevad ja pärast müüvad, on väga väärt algatus. Reaalselt kasulik ja mis kõige tähtsam – eesti keelt arendav ja ühiskonda lõimiv tegevus. Selliseid algatusi võiks olla ka põhikoolis.

Leian, et kool peab ise otsustama lõpetamise tingimused. Koolipere teab paremini õpilaste unistusi, arenguvajadusi ja soove. Eksamite kaotamine aitab noored kiiremini neile sobivamale rajale juhatada, neid tulevaseks eluks ette valmistada ja ebavajaliku välja sõeluda. Eesti keele eksam jäägu aga igavesti. Sellele kirjutan alati kahe käega alla!

5 kommentaari
  1. Peep Leppik 3 nädalat ago
    Reply

    Noor autor,
    aga miks kukkus Eestis aastatel 2001 – 2012 gümnaasiumilõpetajate arukus (IQ) lausa üle 8 standartpunkti? Seepärast, et paljudes koolides teevadki lapsukesed seda, mis neid huvitab. Kuna toimib ürgne jõuökonoomia instinkt, siis tehaksegi ELUKS ETTEVALMISTAMISEL vähe tööd – heaoluühiskond! Aga ühel lollil rahval ei ole ju tulevikku (kuigi rumalad peavad end alati targaks)… Noored – hakake lõpuks pingeliselt tööle (ja eksamid aitavadki laiskust võita)!

  2. Eksameid 3 nädalat ago
    Reply

    pole vaja, vaja on põhjalikke teste kogu läbitu kohta. Korraldatagu neid siis kasvõi mitu tükki aine kohta. Testid oleks lühiajalised, kuni 2 tundi, peldikuskäigu õiguseta. Kasutada ei tohi nutikat ega moblat, kui just selle kasutamine pole mõnikord ette nähtud. Eesti keele testides ei tohi kasutada ebivahendeid, kui mõni küsimus just neid ei eelda.
    Oskusainetega on teine lugu. Seal tuleb igaühel läbi teha kõigepealt mitu elutarbelist toimingut koos selgitusega, miks nii ja mitte teisiti. Muidugi ka vabalooming ja looming etteantud valdkonnas (nt jänese joonistamine).
    Kindlasti tuleb tõesed hinded panna ka andeainetes. Ei oska klaverit, akordioni, puhkpilli või gitarri mängida (noodist!), siis on testi tulemus rangelt 0. Musa teooria oleks eraldi, kuid ka 99p pillimänguoskust ei heasta.
    Kehalisest ei hakka rääkimagi, seal on väga lai põld künda. Ole või ilmameister 100m joksus, kuid kui sa rööbaspuudel harjutusega hakkama ei saa, siis 100p-st jääd kaugele.
    Ja muidugi tuleb eraldi testida ka male ja kabe mänguoskust. Need alad annavad loogilise mõtlemise oskuse. Kahjuks tagurlik Mailis neid alu ei hinda, ehkki nad annaks ka meie koolide üldisele arengule kõva tõuke ülespoole.
    Ja kui pole lund, et hinnata suusatamisoskust, pange nad rullidele sõitma. Lihtne.
    Aga meil käib kõik 1p tasemel. Mailis käib aga haridusega igal pool eputamas ega maini poole sõnagagi, et tipud on alati ja igal pool eesotsas, kuid mis tasemel on 5. ja 10. kümnendik, see on 75-ks aastaks salastatud.

  3. Kaotamishullud 3 nädalat ago
    Reply

    Need, kes eksameid kaotada tahavad, pole normaalse mõtteviisiga ehk nagu ütles Oskar Lutsu värvikas tegelane ärimees Kippel: nad pole öroopa kultuurist just lõviosa pärinud.
    See, kuhu meie lapsed ja noored on igasuguse liberaalse tilu-lilu propageerimisega viidud, on nähtav juba nende suhtumisest ellu, ja ka õpetajad teavad rääkida ebameeldivaid jutte noorte mentaliteedist: õppida on mõttetu, sest eksameid pole, gümnaasiumi riigieksamil saan nagunii läbi, sest 1 punkti 100-st saan ma ka kinnisilmi.Tööd pole vaja teha, isegi kodused majapidamistööd pole kõrgeauliste noorte jaoks sobivad.Küllap hakkavad äri tegema või lähevad välismaale või kuhugi firmasse suurt raha teenima.Nii arvavad paljud noored.Kui vaatan neid hilpharakaid tänaval, kes vaatmata külmale ilmale ilutsevad lühikestes kitsastes pükstes, pahkluu piirkond paljas, paljaste jalgade otsas ebatervislikud tennised või ketsid, siis tahaks öelda: papad-mammad, kas teil tõesti oma laste tervis midagi ei tähenda?Ise need lapsukesed ei suuda ju mõelda, miks neil hiljem juba varakult radikuliit või munasarja põletik on või mõni muu haigus kallal.Ma pistaksin mõne nn moeguru kaelani peldikusse ja hoiaksin neid seal, kuni nad mustaks lähevad (J.Hashek).Siis ehk lõpeks inimeste lollitamine nn moega ning noorte tervisega mängimine.

  4. Huvitav 3 nädalat ago
    Reply

    kas Krismar oma kaaslastega oskab tapeeti seina panna ja sellele liimi teha? Või elektrikorki parandada (ehkki selleks tuleb Tallinnast paberitega tegelinski kutsuda)? Või mootorsaega puid lõigata? Või metsa istutada? Või kurke kasvatada? Või värvi vajalikul määral lahustit lisada? Või kala soolata? Või kapsaid talveks pütti panna?
    Mida meie koolides küll õpetatakse? Eriti kui palga kokkuhoiu eesmärgil on tööõpetaja asemel see üle antud 60-aastasele mammikesele, kes oskab ainult öelda, et “eks te ise vaadake, mida te nende vidinatega siin teha saate”.

  5. Nii 3 nädalat ago
    Reply

    et 9. klass tahab enamasti lõbu, mängu, kaasaegseid rakendusi, elavaid rollimänge ning näitlemist? Aga teadmisi ja oskusi pole üldse vaja?

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.