Irina Embrich: Perekonnad tuleb nakatada spordipisikuga

Irina Embrich

Eesti üks edukamaid sportlasi ja noortetreener Irina Embrich räägib sportlikust karjäärist, tööst pealinna volikogus ning soovist tuua peresid rohkem spordi juurde. Ise pürgib ta veel võistlema järgmisel aastal toimuvatel Tokyo olümpiamängudel.

Olete vehklejana Eesti tituleerituim sportlane 12 maailma- ja Euroopa meistrivõistluste medaliga. Osalesite hiljuti ka Tallinna mõõga maailmakarika etapil. Milline on teie sportlik tase ja eesmärk praegu?

Eesmärk on ikka sama, mis hooaja algul ehk siis pääsemine Tokyo olümpiamängudele. Praegu on tulemas veel mitmeid maailmakarika etappe, lähiajal lendame üle ookeani, et teenida punkte olümpial osalemiseks. Reaalsed võimalused olümpiale pääsemiseks on olemas, kuid selleks tuleb lähiajal hästi võistelda. Viimane võimalus on aprillis maailmakarika etapil, misjärel on olümpiale sõitjad selged.

Senini on muudkui treeningud ja võistlused?

See on minu igapäevane elu ja töö. Siis tulevad ka tulemused.

Milline senistest medalitest on olnud kõige väärtuslikum? Mida jääte taga ihkama?

Taga jään ihkama olümpiamedalit, mida seni veel pole. See on ka praeguste võistluste eesmärgiks. Senistest medalitest on armsaim maailmameistrivõistluste kuld kahe aasta eest. Eredamad hetked sellest võistlusest tulevad ikka meelde. Samuti meenutan hea meelega võistlust kui pääsesin esimest korda individuaalvõistlejana poodiumile.

Mida sport on teile andnud? Mida võtnud?

Tippsport võtab hästi palju aega. See on kindel elustiil ilma puhkepäevade ja pideva kodusolekuta. Võistlused on sageli nädalavahetustel ning praegu kui ma olen treener ka veel, siis on ka laste võistlused. Ööpäev läbi oled spordis sees. Sport on võtnud kogu mu viimase aja.

Pälvisite sel aastal Vabariigi Presidendilt kõrge riikliku teenetemärgi. Kuidas see tunnustus on kaasa aidanud teie tegemistele?

Minule oli see suureks meeldivaks üllatuseks ja tunnustuseks. Kuigi mul on medaleid palju ei mõelnud ma varem riiklikule teenetemärgile. Ent siiski on see tore, et president märkab ka sportlasi ja nende tegusid.

Olete ka Tallinna volikogu liige. Milliste teemadega tegelemine südamelähedane?

Praegu olen volikogus asendusliikmena. Varem olen volikogus tegelenud keskkonna, hariduse ja spordi asjadega. Vahepeal tuli seda teha isegi eraldi ajagraafiku alusel seoses võistlustega.

Sportlikud saavutused on teil kõrged. Millised on sihid poliitika vallas?

Poliitikas ma praegu kõrgeid eesmärke ei sea. Kui tahta veel tippspordis midagi korda saata, lisaks vehklemisklubi juhtimine ja treeneri amet, siis poliitikas samal ajal midagi suurt saavutada on keeruline.

Kellele annaksite kuldmedali poliitikas?

Tallinnas annaksin selle linnapea Mihhail Kõlvartile. Ta on eeskujuks nii poliitikuna kui ka spordijuhina.

Olete ka treenerina ametis. Kuidas vehklemise ja spordiga on laiemalt lood noorte seas praegu?

Mul on omanimeline vehklemisklubi Sõle tänaval. Seal käib treeningutes umbes 40 last ning tundub, et vehklemine on muutumas populaarsemaks. See on kindlasti seotud ka sellega, et Eesti tippvehklejatel on head tulemused ning vehklemisest räägitakse. Noored näevad, et nende treenerid, keda näidatakse teleris võistlemas ja medaleid saamas, on reaalsed inimesed nende kõrval ning see innustab neid tugevalt.

Mida ja kuidas annaks linnas ja riigis paremini teha kehalise kasvatuse vallas?

Kõik algab ja areneb perekonnast. Perekonnad tuleb nakatada spordipisikuga. Kui lapsevanemad tegelevad aktiivselt lastega, liiguvad nendega ja teevad sporti, siis toob see kõiki arvutite ja mobiilide tagant ära kehalise tegevuse juurde. Ei piisa sellest, et laps on kodus teleri ja arvuti taga kenasti kodus hoitud. Ka kardab osa vanemaid, et kui 10-aastane laps läheb õue, siis kohe juhtub temaga midagi. Aga juhtub hoopis siis, kui vanemad lastega ise ei tegele ja suuremaks saades ei viitsi ka lapsed enam midagi aktiivset ette võtta.

Vaja on pidevalt korraldada sportlikke pereüritusi, kõikvõimalikke spordipäevi koolides ja lastega, et nad tunneksid end koos vanematega liikudes hästi. Koolides võiks rohkem olla avatud kehalise tunde. Kui olen ise käinud koolitunnis, siis saan ka näidata, et vehklemine ei ole ohtlik spordiala, nagu mõned lapsevanemad kardavad.

Küsis Aivar Jarne

 

 

 

 

2 kommentaari
  1. Mõõgandus 1 nädal ago
    Reply

    muutuks siis eriti popiks, kui lubataks ka musketärilikku riietust ja õigust kanda rapiiri. Samuti peaks olema lubatud duellid. Kui sellisel tingimusel et väljakutseõigus on kehvemal vehklejal. Kaotab oma elu, siis on ka ise süüdi.
    Praegu vajab terve Eesti AUkoodeksit.

  2. Millegipärast 1 nädal ago
    Reply

    on mul selline sisetunne, et ira Tookjoosse ei pääse. Liiga palju on takistusi.
    Kuid üleskutse on õige. Kui vanemad koos lastega looduses jalutaks ja spordiks, oleks ka pereelu tervem.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.