Kaasteelist mälestades

Mati Hint in memoriam

Eesti lähiajaloos ei ole palju inimesi, kelle eluskäigust ülevaadet kirjutades põrkab probleemile, et kuidas kõike, mis oli oluline Matile ja tähtis Eestile lühidalt kokku võtta nii, ilma et midagi olulist välja ei jääks. Kuulub ju Mati Hindile väärikas koht meie lähiajaloo suurkujude nende hulgas. Tema panust tunnustamata, on Eesti lähiajalugu väga paljudes ja dramaatilisteski mõõtmetes võimatu kirjutada. Alljärgnevas tagasivaates on mitmeti ka isiklikku vaatenurka, sest mälestused seovad meid juba ülikooliajast.

Matit ei saanud Tartu Ülikooli kohvikus mitte märgata ja nii või teisiti ka vestluskaaslaseks saada. Üsna püsiva, alati tuliselt millegi üle vaidleva ja samas väga respekteerid lauaseltskonnast, kellest meelde jäänud Haldur Õim, Mart Remmel ja Mati, kostis alati üle kõige Mati valjud ja heatahtlikud naerupahvakud. Kõik kolm nimetut ja veel mitmed Mati nn stamm-seltskonnast on eesti keeleteadusesse jätnud aegumatu jälje. Ka päriselt laudkonda kuulumata võis aeg-ajalt osa saada sellest vaimsusest, mis muutis 1960-ndate aastate Tartu Ülikooli ligitõmbavaks.

Ehkki Mati oli minust märgatavalt varasema sünniaastaga, pole nähtavasti juhus, et meie teed ja saatused kulgesid Eesti lähiajaloo mitmetes tähthetkedes üllatavalt paralleelselt. Nüüd juba vägagi lähedase saatusekaasluse alguseks sai nn 40 haritlase kiri. Liivi keele ja rahva pöördumatu hääbumine tema enda silmade all, oli Matit väga sügavalt puudutanud. Mati võttis paljusid asju, eelkõige kui neis peegeldus asjade käigu ebaõiglus, valskus ja küünilisus, väga isiklikult. Eesti asja vaibumatult innuka ajamise kõrval oli talle ülimalt oluline seista ka maailma asjade õiglase ja ausama kulgemise eest. Ta ju teadis, et maailmas, kus hakkab valitsema valskus ja jõud, et ole meie rahval väljavaadet kestma jääda. See õõnestab meie olemise alused ära, seda nii seest kui väljastpoolt.

Mati kuulsus nö koduülikooli õppejõuna, kes oli tuntud selle poolest, et keeleteaduse õpetamise kõrval üliõpilasi ka oma kodus haris, režiimi suhtes leppimatuks jääma õpetas ja muidu valgustas, oli julgustav. Tänaseks  40 kirjana tuntuks saanud pöördumisele ka Mati toetustallkirja taotlemine oli asjade loomulik käik. Üsna mitmetest keeleinimesest, kellelt loodeti sellelegi petitsioonile tuge saada, oli Mati lõpuks ainus, kes ka kõhklemata oma allkirja sellele pani. Ka oli ta üks neist allakirjutanuist, kes „nõukogudevastase aktsiooniga“ liitumise eest kõige enam „rappida“ sai, kuid siiski ülikooli jäeti. Kuid vähesedki avaramad teaduskontaktaktid, sh osalemine teaduskonverentsidel sealpool okastraati, jäid nüüd ligi kümneks aastaks unistuseks. Kuid originaalsed eesti keele õpikud ei jäänud kirjutamata.

Võib üsna ootuspäraseks pidada, et keeleteadlane, kes oli trotsinud EKP KK raevu ja KGB survestamist ka edaspidi emakeele ja eesti kultuuri kaitsmist jätkas.

Ta kasutas esimest vähegi paotunud võimalust, et ka avalikult venestamise ohte teadvustada. Matilt juba 1987. aastal, kui ettevaatlikumad inimesed veel nö ringi vaatasid, ilmutas ta ajakirja Vikerkaar ja selle venekeelse sõsarväljaande Raduga numbrites venestamise salavedrusid paljastava artikli „Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta“. Süvapoleemiline kirjatöö vallandas üldisema skandaali kogu impeeriumis. Lotmanile toetudes ongi Rein Veidemann Mati kirglikku analüüsi iseloomustanud kui „sütikteksti“. Vene keelde tõlgituna ärgitas see ka teisi rõhutud rahvaid, eelkõige meie hõimlasi, paremini mõistma, mida nendega „internatsionalismi“ arendamise sildi alla oli tehtud ja kuidas venestamisele vastu seista.

Matit on vahel iseloomusatud ka kui pessimisti. Tõepoolest, põlvkond, kes oli kogenud nn Stalini aja kuritegelikkust, mees, kes oli välja aetud ja ilma jäänud kolhoosikontoriks tehtud sünnikodust, (sealt leidsid elupaiga küüditajad), pidanud taluma „armastatud partei“ ja KGB jultunud vaenamist, jäi tõepoolest nii mõnegi sinisilmsuse suhtes skeptiliseks. Kuid talle olid omased kõik väsimatule võitlejale iseloomuliku jooned – mitte kunagi leppida, mitte kunagi päriselt loobuda ja iga avanevat võimalust täiega kasutada. Tõik, et Mati Hindist sai ühe kõige esimese 1988. aasta kevadel, veel väga segastel aegadel loodud omaalgatusliku kultuuriseltsi „Wellesto“ üks asutajaid, oli heas kooskõlas tema vaimuga, arusaamaga, et iga võimalust, mis aitab võõrvõimu seljast raputada, tuleb täiega kasutada. Ükskõik, millele Mati ka aega ei leidnud, aga neid asju oli palju, seda tegi ta pühendumisega.

Kultuuriseltsi Wellesto volitusega Rahvarinde konsultatiivnõukoguga liitumine oli Matile esimene samm „suurde poliitikasse“ astumise suunas. Selles sammus ei olnud mingit karjäärilubadust. See oli veel aeg, kus üsna levinud kommentaarina, mida ka Mati suust võis kuulda oli, et „kas kirjutame siia (allkirja) juurde ka kohe vaguni numbri“. Alles veel jõudu koguv Rahvarinne läkitas Mati ühe oma esindajana Ülemnõukogu Presiidiumi juurde moodustatud eesti keeleseadust koostama seatud töörühma. Polnud ju kahtlust, et ees seisab jõukatsumine väga tigedate ja salakavalate jõududega. Samas töörühmas, vahel ka Mati kõrval istudes, võis veenduda, et nii isikuomadustelt, kui kompetentsilt oli Mati selles komisjonis, kui üldse keegi võis olla, kõige õigem mees. Selle seadusega avanes esimest korda võimalus Eesti ja ka meie riikluse taassünd käima lükata. Küsimus oli täiesti ühene: kas nüüd või mitte kunagi. Lõpuks seaduseks valatud tekst on suuresti Mati nägu ja tegu. Seda eelkõige seaduse võtmekohtades, mis esimest korda ligi 50 aasta järel kindlustasid eesti keelele õiguse olla avalikult kasutatud ametliku keelena ja eestlase õiguse olla ära kuulatud, ka siis kui ta kõneleb alistatud rahva keeles.

Mati valimine 1988 oktoobris toimunud Rahvarinde esimesel kongressil selle volikogusse ja seejärel ka eestseisusse tuli talle, nagu ta seda ise on meenutanud, täieliku üllatusena. Rahvarindele oli Mati valmisolek sukeldada poliitikasse, mis tähendas eelkõige seda, et järgnevail aastail pole nö ööl ja päeval vahet, või nagu tänapäeval see graafiliselt esitatakse pühendumist 24/7, suur võit. Kuid Mati ja veel paljude teiste laitmatult aus nimi ei suutnud takistada ajakirjandust serveerimast Rahvarinnet EKP ja KGB käepikendusena ja ka teda isiklikult üsna sageli ründmast „kommunistide kaastöölisena“. Äkki avastas ta, et polegi üldse õige rahvuslane, vaid koguni „valeprohvet“. Kuid nagu ta ise nentis, oli ta sellega harjunud, et võim rikub inimesi, ka parimaid, mis siis teistest rääkida. Sellest, kuidas Mati end taastatud riigi Riigikokku valituna tundis ja mida mõtles, teavad ehk lähemalt rääkida tollased lähemad teekaaslased. Pole kahtlust, et Mati väärib mälestusteost ja selle koostamisest saab meie auvõlg.

Oma vaated elule ja maailmale võttis Mati kokku mitmeti monumentaalses ajastudokumendis “Minu vaade maale ja merele”. Suuresti õnnetult hukkunud pojale Madisele (1970–2001) pühendatud raamat on Mati Hindi vääriline. Selles peegeldub sügav respekt nii eelkäijate kui kaasteeliste vastu ja samas mõista püüdev, aga mitte tingimata andestav vaade meie ajaloole. Raamatus leiab lausa klassikaliselt tõe ja õiguse probleemidega maadlevaid, kaheldamatult humanisti filosoofilisi arupidamisi nende väärtuste üle, millest Mati elufilosoofia tuge leidis.

Viimased kaks kümnendit olime Matiga kaasprofessorid Tallinna Ülikoolis. Mati tähelepanu keskmesse tõusis mure selle pärast, mida nimetatakse ka mälupoliitikaks. Tõsiasi, et palgalised ajaloolased pole leidnud vähegi nimetamisväärselt võimalust huvi tundmiseks Eesti taas vabaks võitlemise aastate vastu, pole ainult hoolimatus. Üha vähe on veel teekaaslasteks neid, kes tollased tõeliselt ülendavad aastad, mille vilju võime noppida, kaasa tegid, ja neid ka „mäletavad“. Paraku võttis üha suuremad tuurid üles poliitika, mida on sõnastanud ka kui praktikat, mille kohaselt autasustatakse neid, kes midagi ei teinud ja karistatakse neid, kes töö ära tegid. Mati ei pidanud silmas ennast, ta oli mures moraali, mis on lõpuks kõige alus, pärast. Jagasin tihti Mati muret, et ajalugu on üha enam jäänud parteipiletiga ajaloolaste ja nüüd juba ka omanike näoga ajakirjanduse meelevalda. Toimunut mäletava kaasaegsena oli Mati üha sagedamini sunnitud võtma „ajaloo tunnistaja“ rolli. Märgatav osa tema viimastete aastate kirjatöödest keskendus poleemikale ajaloo „voolujoonestajatega“. Sündmuste dokumenteeritult faktiliste asjaolude talletaja ja mällu sööbinud detailse meenutajana oli Mati väga loov vestluskaaslane. Teadaolevalt oli Mati ka päevikupidaja. Tema Saaremaa-kodu külastajad ajaloohuvilised on sageli juba tuge otsinud ka Mati koduarhiivist. Praegu, kui oleme sunnitud tõdema, et arhiivid on üsna vaesed – Rahvarinde arhiiv aga piirdub n.ö paari toimikuga, on meil kohustus kanda Mati pärandi eest erilist hoolt.

Rein Ruutsoo, emeriitprofessor

 

1 Kommentaar
  1. Matil 2 kuud ago
    Reply

    jäi tegemata üks oluline kokkuvõte eesti keelest, kuigi ta ise seda tundis ja ka katsetega mõõtis. See oli eesti keele kui toonkeele olemus. Nimelt see, mida meile koolis 1.-st klassist pähe tuubitakse nagu vaieldamatut põhitõde, on tõik, et meil polegi nn 3 väldet, vaid välteid on 2 ning neid eristavad toonid.
    Seda tõestab kasvõi nii lihtne katse, et kui võtame 2 sõna, kus on kirjapildilikult mõlemad sõnad ühesugused – kaasa -, ent häälduslikult on üks mittetoonne ja teine toonne:.
    Juku, võta ka oma KAASA K’AASA.
    Meil on tavaks liigitada esimene KAASA pikaks ja 2. K’AASA ülipikaks ehk 3ndavälteliseks. See pole aga nii. Sest kui me seda esimest KAASAt ka venitaks tehislikult KAAAAAAAAAAAAAAAASA, siis on kuulda ühesugune ehk ühtlaselt pikk [a], mingit jõnksu ega toonivaheldust aga mitte. 2. K’AASA aga olgu kasvõi mitu korda lühem, kuid oma järsu paisktooniga ta eristub venitatud [aaaaaa]-st selgesti. Tuleb välja, et lihtsalt pikk [aa] on PIKEM kui ülipikk toonne [‘aa].
    Mati seda oma katsetes eristas, nagu mõne katse põhjal tunnistas mokaotsast ka Arvo Eek (kahjuks tal jäigi 2. osa foneetikast kirjutamata), kuigi algul vaidles kõvasti vastu. Remli Mart tunnistas selle huvitavaks, kuid taandus tehnikainimese sildi varju.
    Nii jäigi Matil see kokkuvõte tegemata, ehkki tegelikkus oli tajuda ja teada. Oleks ta sellega maha saanud, oleks ta keeleajalukku läinud palju suurema teadlasena.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.