Heategevus ja keskkonnakaitse – kas populaarsuse kogumise vahend?

Karine Oganesjan

Karine Oganesjan, Keskerakonna volikogu liige

Sotsiaalmeedias poliitikuid ja teisi avaliku elu tegelasi jälgides hüppab aeg-ajalt su ajajoonele postitus, kus jälgitav on käinud Toidupangas, loomade varjupaigas või annetanud raha vähiravifondile ning on järsku hakanud kaitsma loodust ja loomi. Iseenesest see on positiivne, aga see omab tõelist kaalu vaid siis, kui tõesti inimeste südametes ja peas on midagi muutunud.

Iga niisuguse postitusega kerkib mu peas küsimus: kas heategevusest on saanud vahend „feimi“ ja karmapunktide teenimiseks ning tahaplaanile on jäänud reaalne probleemi lahendamine? Selle teema üle juureldes ei leidnud ma ühest vastust, kuid kaalusin erinevaid aspekte – heategevuse ja oma eluviisi jätkusuutlikuks muutmise põhjus, järjepidevus ja sellest rääkimise viis. Kindlasti peab sellest rääkima, kuna info levitamine võib innustada teisigi inimesi samamoodi käituma. Näiteks, heategevus ometigi ei tähenda ka tänapäeval vaid rahalist ülekannet. Aidata saab ka ilma rahata, näiteks loomade varjupaika külastades ja sealsetele elanikele rõõmu pakkudes. Oluline on just ühiskonda panustamise aspekt ja oma ninast kaugemale vaatamine.

Nüüd keskenduksin järjepidevuse aspektile. Ühekordsed heateod on olulise väärtusega ning siinkohal ma ei pisenda nende vajalikkust kuidagi, kuid need ei tekita üheski organisatsioonis stabiilsust ja turvatunnet. Tuues näiteks taaskord loomade varjupaigas käimise või hoopis vanurite abistamise. Ka nende tegevuste puhul on vaja järjepidevust. Kas või kord kvartalis, aga järjepidevalt. Ja kui avaliku elu tegelane suudab selle järjepidevuse oma kavva luua, siis ka mina usun, et tegemist ei ole pelgalt feimi kogumisega, vaid siira sooviga muuta maailma paremaks.

Samad küsimused on seotud kõigi nö roheliste teemadega. Mulle tundub, et teema hakkab devalveeruma, kuna sellest räägitakse liiga palju ja tihti, kuid mitte valdkonna spetsialistide vaid isehakanud ökoaktivistide poolt. Keskkonnasõbralikkus ei tähenda vaid vegantoidu söömist, karusnahast loobumist ja rattaga sõitmist. See on midagi muud, midagi enamat. Tundub, et loeb vaid ilus pilt ja tekst, mitte tegu. Me oleme juba hakanud unustama nimesid, kes tegelevad ja tegelesid keskkonnavaldkonnaga juba üle kümne aasta, kes rääkisid sama juttu juba sajandi alguses, kuid keegi ei võtnud neid siis tõsiselt. Haritud inimesed, kes on õppinud, lugenud tuhandeid artikleid ja uuringuid, ning ise uuringuid korraldanud. Lisaks probleemide välja toomisele oskavad nad välja pakkuda ka ideid, kuidas neid lahendada. Need nimed on ilusate Instagrami piltide ja Facebooki piltide all kadunud. Mul on siiralt kahju, et me ei kasuta neid teadmisi ja kogemusi, mis meil päriselt aitaksid edasi liikuda ning meie tuleviku päästa. Ärme tegele populismi ja enesereklaamiga, teeme päriselt tööd. Ning kui esimest poolt vältida ei saa, lisame sellele siis sisu ja järjepidevuse.

Julgustan kõiki silmi avama, enda ümber abivajajaid ja meie unikaalset ning kaunist keskkonda märkama. Teeme seda südamest ja siiralt, ainult nii suudame me päriselt midagi muuta.

2 kommentaari
  1. õige jutt eelmised 1 kuu ago
    Reply

    Kohtasin bussipeatuses noort loigamit. Rääkis kalapüügist. Küsisin suusoojaks, sest vastust teadsin juba ette, et kqs ta on näjas, et peab kalu piinama. MIS TEHA, HOBI SELLINE -ütles tema. Sa siis HOBI PÄRAST PIINAD. Tuligi ettearvatudd vastus, vasturääkimist mittalliva tooni ja kehahoiuga –
    see olevat haige inimese jutt. Riskdes kerepeale saada, andsin talle minuti aega testosterooni kontrolli alla saada ja ütlesin – kui ma ajan sulle kahvli kurku ja pöööran selle põiki su kõris ja sedapidi sind üles riputan , tahad sa seda ??? Miks ma pean sellist jura kuulama-oli vastus. Ütlesin ,et sina muidugi ei taha kuulata,sest sul on muidu mõusam. ENESELE VALETADA. ENNAST TUIMUTADA.Need viimased jätsin ütlemata.JA ONGI HINGEIDIOOT VALMIS.
    EI OLE JU EETIKAT, MILLELE TOETUDA SELLISTE TÜHIPEADE VEENMISEKS, EI SAAGI OLLA, SEST POLE USUNDIT EGA FILOSOOFIAT. KRISTLUS EI KÄI KAASAS POSITIIVSETE ARENGUTEGA JA ON AJAST MAHA JÄÄNUD, PEAB INIMEST ISSANDA PAILAPSEKS, TEDAGI EI VÕETA TÕSISELT, SEKTID AJAVAD OMA JOONT JA VÕIMU, BUDISM LIIGA “KEERULINE” JA EBAMUGAV, – POLEGI ,MILLE TAHA JOONDUDA.
    ENESE MÕNUSID JA “ÕIGUSI” JÕUPOSITSIOONILT ISENNAST JUMALIKUSTAV HINGEIDIOOT EI OTSIGI UUSI LAHENDUSI.
    Kalamehed soovvad loodust nautida. No siis tekitadagi neile ilusasse kohta elutu tiigikene,kus robotkalu püüda saab, et põnevust oleks. Keegi ei näe vaeva selle väljamõtlemise,rajamisega ega rahasta, sest endisel viisil odavan.

  2. Loomade 1 kuu ago
    Reply

    pelgupaik pole lahend. Vaja on üle-Eestilist loomade registrit. Et kõik koduloomad oleks seal ning igal loomahooldajal (mitte omanikul, sest üks elusolend ei saa omada teist elusolendit) oleks lepinguline kohustus looma hooldada, et viimasele ei tekitataks eluraskusi. Samuti peaks iga loomahooldaja olemakohustatud iga kell lubama looma juurde riikliku kontrolli, et üle vaadata looma toitumus ja toiduliigid, samuti tema elukoha vastavus liikumisvõimalustele.
    Linnas ei tohiks lubada suuri lemmikloomi, ainult toapenid ja -kiisud. Ning hooldajal tohik olla ainult isasloomad või suguvõimetustatud emasloomad. Et ei tekiks võimalusi tehisliku paljundamise ja loomadega sahkerdamisega. Just viimase kohta on palju juhtumeid esile tulnud, kuid nn loomakaitsjad pole lillegi liigutanud. Meil on kül lomakaitseseadus, kuid see on niivõrd mage et ei toimi eesmärgipäraselt.
    Maakohtades tuleks kehtestada reegel, et penisid ei peetaks ketis, iga loom peab saama võimaluse vabalt liikuda.
    Küladest läbisõidu suurim kiirus peab olema mitte üle 30km/t. See annab võimaluse nii loomale kui ka autojuhile õnnetusi vältida.
    Eraldi tuleks kehtestada reeglid nn mõrvatavatele loomadele ehk koduloomadele – veistele, hobustele, lammastele, kitsedele, sigadele, samuti kodulindudele, mis juba eesmärgikohaselt mõrvatakse ärasöömise sihiga. Ka neile tuleb kehtestada reeglid, et nad saaks vabalt liikuda. Samuti peaks liha- ja piimaloomad saama rohelisel ajal ka iga päev viibida vabal rohealal. Kahjuks näeme praegu sageli, kus veised ei saa minutikski välja päikese kätte, vaid peavad kogu oma elu veetma haisuses laudas, kuhu neile ette tuuakse eelmise või üle-eelmise aasta heina või põhku.
    Nii et Karineel on veel palju teha, mõnest kirjajupist jääb väheks. Inimene on juba sihuke looduslik toode, et ta vajab SUNDI.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.